Iga lõpp on uue algus, aga lõpu eel on kärsitu meel

Nüüd on asi ametlik, me tuleme koju! Lennupiletid on ostetud ja väga varsti on aeg Austraaliaga hüvasti jätta. Enne Eestisse tulekut reisime veel natuke Uus-Meremaal, Singapuris ja Tais. Te ei kujuta ette milline kirjeldamatu õnnetunne ja ootusärevus meid valdab.

Alles see oli, kui kärsitult oma Austraalia reisi ootasime. Nüüd ootame sama kärsitult kojuminekut. Natuke nukker on ka, aga samas oleme leidnud kõik, mida siia otsima tulime. Oleme näinud, teinud, kogenud. Aeg on otsad kokku tõmmata.

Casellas jätkub meil arvatavasti tööd veel 2-3 nädalaks. Praeguseks oleme purustanud umbes 170 000 tonni viinamarju ja vaid ligikaudu 20 000 on jäänud. Kui hooaeg lõpeb, pakime oma seitse asja jälle autosse ja sõidame Gold Coastile, linna, kust kõik poolteist aastat tagasi alguse sai.

Varsti näeme! Millal täpselt, see jääb saladuseks. 😀

Suures veinitehases töötamise pahupool

Aeg läheb nii kiiresti. Oleme Griffithis elanud juba üle kolme kuu ja varsti on aeg Austraaliaga hüvasti jätta. Umbes kahe kuu pärast oleme juba kodus. Mul hakkab iga kord süda selle mõtte peale puperdama. Juba kahe kuu pärast näeme oma pere ja sõpru. Naudime Eesti suve. Sööme kohukesi. Kusjuures, nägime täna öösel mõlemad ühesugust unenägu, et olime Eestis poes ja kassas avastasime, et unustasime kohukesi osta.

Aga mitte oma suurest igatsusest ja ootusest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada tööst suures veinitehases, mis on olnud üldiselt äge ja positiivne kogemus, aga samal ajal palju stressi ja meelehärmi tekitanud.

Pinged tekkisid juba jaanuaris kui tööd alustama pidime, aga tegelikkuses oli peale tutvustuspäeva ja koolitusi pikk vaikus. Meile anti katteta lubadusi, iga nädal räägiti, et järgmine nädal hakkab hooaeg pihta. Ja nii nädalaid. Tööl käies on Austraalias lihtne elada, ilma sissetulekuta kaob raha kiirelt. Maksame kahepeale oma toa eest 260$(185eur)/nädal, sinna juurde veel söök, bensiin ja muud kulutused. Poolteist kuud käisime tööl vaid 1-3 päeva nädalas, mitmed nädalad istusime üldse kodus. Need paar päeva töötamist kattis küll meie kulud, aga kõrvale panna ei saanud midagi. Kusagil veebruaris, kui ma kaks nädalat üldse tööl ei käinud, kukkus mu pangaarve nulli.

Märtsis läks asi paremaks, saime oma esimesed 40-tunnised nädalad, töö meeldis (ja meeldib siiani) meile mõlemale. Paljud olid selleks ajaks juba lahkunud, sest käisid kuulujutud, et hooaeg ei algagi. Lõpuks hakkas viinamarju sisse tulema, kõik olid õnnelikud. Kuu lõpus tekkis jälle vaikus, inimesed saadeti poole päeva pealt koju või paluti järgmine päev mitte tulla. Terve nädala graafikuid enam üles ei pandud, iga päev lähenesime teadetetahvlile ärevusega. Kõige hullem oli, et meile ei räägitud mitte midagi. Lihtsalt, et viinamarju pole ja tööd pole. Mind jääti ühe päeva koju, Reimot kaks. Kuigi peale esimest korda lubati talle, et järgmine kord jääb keegi teine koju. Aga see ongi suures firmas töötamise juures kõige hullem, keegi ei mäleta, kes mida lubanud on. Keegi ei mäleta sind. Kordagi pole tekkinud tunnet, et mind väärtustatakse.

Märtsi lõpus-aprilli alguses lahkus veel suur hulk inimesi. Osadel sai lihtsalt kõrini, paljud läksid puuvillatehastesse tööle. Samal ajal kui inimesi koju jääti, palgati uusi inimesi. See tekitas jällegi palju pahameelt, et selle asemel, et anda tööd inimestele, kes tööd oskavad ja on siin juba kaks kuud töötanud, panakse tööle uued inimesed. Samal ajal lasti iga nädal keegi lahti ja kogu aeg oli selline vastik teadmatuse- ja hirmutunne.

Nüüd on asjad natuke paremad, hooaeg on lõpuks täies hoos. Meile mõlemale tõesti meeldib siin töötada. Kõige suuremaks motivaatoriks on palk. Saame pärastlõunases vahetuses tunnis 32.8$(23.4eur) ja nüüdseks oleme saanud mõlemad ka topelttasuga ületunde teha, Reimo ühe päeva nädalavahetusel, mina kaks. Need ületunnid on ka palju pingeid tekitanud. Alguses lubati kõigile ületunde, aga tegelikult on kolme vahetuse peale nädalavahetusel tööd teha ainult 15-20 hooajatöölist. Enne pühi pandi seinale paber, kuhu said kõik, kes tööd tahaksid teha, oma nime kirja panna. See tekitas kõigis palju lootust, aga järgmisel päeval oli graafik üleval ja seal oli vaid 10 nime. Õnneks olid seal meie mõlema nimed, aga järgmisel päeval ootas meid suur pettumus, kui Reimo oli sealt nimekirjast ära võetud. Ta läks juhatajaga, kes graafikuid teeb, rääkima ja tema ütles, et "ei tea midagi", aga ütles, et Reimo ikka tuleks. Järgmisel päeval oli ta graafikus tagasi ja õnneks sai ikkagi oma 12-tunnise vahetuse.

Millal hooaeg lõppeb, ei tea keegi. Selle kohta ringleb palju erinevaid teooriaid ja kuulujutte, aga reaalselt ei tea me enne kuni öeldakse, et rohkem pole vaja tulla. Elame üks päev korraga.

Teie olge mõnusad ja nautige kevadet, mina hakkan nüüd lennupileteid KOJU vaatama.