Hüvasti Austraalia

Oleme tagasi Austraalias. Alles me maandusime Brisbane lennujaamas, süda üheaegselt hirmu ja ootusärevust täis. Tegelikult on sellest möödas juba 19 kuud. Nüüd valdab mind hoopis teistsugune ärevus. Ootan väga kojuminekut, aga samal ajal olen meeletult kurb, sest üks suur etapp meie elus on läbi saamas. Juba tõuseb klomp kurku..

Tegelikult ma väga palju kurvastanud pole, pigem püüdnud veel kõike endasse ahmida. Veel enne Uus Meremaale minekut täitus minu suur unistus, ma sain koaalat kallistada. Ma olen 19 kuud sellest rääkinud ja unistanud ning kui see armas koaalabeebi mu kätele pandi, pidi mu süda õnnest lõhkema. Kui saaksin, võtaksin koaalad endale koduloomadeks ja kallistaksin neid päevad läbi.

No vaadake seda nunnupalli

Oleme suurema osa ajast veetnud Elina ja Maiksuga, kes on meid siin pool maakera kõige rohkem aidanud ja kelleta oleks meie Austraalia kogemus võib-olla hoopis teistsugune olnud. Ma usun, et kõik inimesed tulevad meie ellu põhjusega ja mul on hea meel, et meie teed ristusid. Muidugi ei puudunud meie taaskohtumise juurest üks suur söögiorgia, kus endale kilode viisi mereande sisse ajasime. Nomnomm.

Saime kokku ka Shanega, kes on samuti meie elu palju mõjutanud. Naljakas on mõelda, et kui ta ei oleks meid esimesel nädalal enda juurde võtnud, ei oleks me kohtunud Tuulega, tema kaudu Kerliga, tema kaudu omakorda Elina ja Maiksuga. Huvitav kus me siis praegu oleks? Shane plaanib järgmisel aastal Euroopasse tulla, nii lahe oleks teda Eestis näha.

Oma auto müüsime ühele Pärnu poisile, loodame, et neil saab koos sama vahva olema kui meil.

Oma viimasel õhtul käisime veel ookeani ääres jalutamas ja hüvasti jätmas. Andsime üksteisele lubaduse, et vahet pole kas 5 või 25 aasta pärast, aga me tuleme tagasi. Killuke meist jääb siia.

Täna rändame edasi Singapuri, Taisse ja siis koju.

Aitäh, et olete seda blogi lugenud ja meie seiklustele kaasa elanud.

Varsti näeme! 

Looduse imed

Eelmise postituse kirjutamise ajal olime Taupos, ravisime mind ja ootasime ilusa(ma)t ilma, et saaks Tongariro rahvusparki matkama minna. Esmaspäev tundus selleks kõige reaalsem ja hommikul paistis lausa päike. Tundsin end veel natuke nõrgana, aga oluliselt paremini, kui eelnevatel päevadel. Kuna me lume tõttu Tongariro crossingut teha ei saanud, otsisime alternatiivset matka, mis ei läheks läbi lumiste mäetippude, aga pakuks ilusaid vaateid mägedele ja vulkaanile.

Mägede poole sõites oli ilm paljulubav

Otsustasime lõpuks 19 kilomeetri pikkuse Tama järve matka kasuks. Järv asub Põhjasaare suurima (ja vägagi aktiivse) vulkaani, Mt Ngauruhoe (Sõrmuste Isanda filmist tuntud kui Mt Doom) kõrval ja rahvuspargi infopunktist lubati meile nii ilusaid vaateid kui ilusat ilma.

Vaade, mida ootasime

Kuigi rada oli lihtne, olin peale esimest kolme kilomeetrit läbimärg ja mõtlesin, et mis mul küll arus on. Tagasi minemise asemel võtsin aeglasema tempo ja edasi oli juba lihtsam. Ilm aga kisus üha rohkem pilve ja poolel teel järveni ei näinud me enam ühtegi mäge ega vulkaani. Umbes kilomeeter enne järve hakkas sadama, alguses saime natuke uduvihma, hiljem juba paduvihma. Järve juurde jõudes olime läbimärjad. Nii palju siis päikselisest päevast ja ilusatest vaadetest. Sellest hoolimata nautisime oma matka, värske õhk teeb õnnelikuks. Auto juurde tagasi jõudes sõitsime lähimasse linna, viskasime kõik oma riided ja jalanõud kuivatisse ning õnneks ei jäänud ma uuesti haigeks.

Kisub pilve

Vaade, mille saime. Kus on mäed?

Läbimärjad, aga õnnelikud

Lisaks mägedele ja vulkaanidele olime täiesti vaimustunud kuumaaveeallikatest, mida on põhjasaare keskosas mustmiljon. Lihtsalt nii äge on maanteel sõita ja vaadata kuidas silmapiiri ulatuses kõik aurab. Kuna mina olin veel tõbine, ei tekkinud mul mingit tahtmist 13 kraadiga riideid ära võtta, aga Reimo hüppas esimesel võimalusel tulikuuma allikasse, kuhu jooksis ka väike koseke. Päris kiirelt hakkas ta kuumas vees sarnanema vähiga.

Reimo oma privaatses kuumavee-basseinis

Taupost Rotorua poole sõites jäid teepeale veel mitmed termaalalad, mida "kütab" maapinna all voolav magma. Meie külastasime Wai-O-Tapu termaalset "imedemaad" nagu nad ise seda kutsuvad. Esimese asjana tundsime "imelist" väävli lõhna, mis minu arust haises nagu mädamunad, Reimo arust nagu halvaks läinud kapsasupp. Haisust hoolimata oli väga lahe seal auravate veekogude vahel jalutada, osad mullitasid, osad podisesid, osad olid täiesti ebaloomulikku värvi. Ujuda seal ei tohtinud, mõnes veekogus oli temperatuur 300 kraadi. Käisime ka Lady Knox geisrit vaatamas, aga see oli täielik pettumus, sest selleks, et geiser purskama hakkaks, valati sinna mingit pulbrit. Niipalju siis looduse imest.

Mullitab

Reimo ja Lady Knox

Rotoruas jalutasime maooride linnaosas, kus nad päriselt elavad, mitte sellises, mis on turistidele ehitatud. Muide madalhooajal reisimise juures on parim asi see, et kuskil ei ole hordide viisi turiste, piltide saamiseks ei pea asiaatide ja nende selfie-stickidega võitlema. Maooride kiriku ees nägime kummalist vaatepilti: kõnniteel oli asfaldis maalõhe, kust tuli auru ja mille vahel kees vesi. Kohalike jaoks on selline asi vist täiesti tavaline.

Maori sõdalane

Kuum vesi otsustas maapinnale tungida

Edasi sõitsime Matamata poole, kus on väga roheline murumuna maastik. Pildistasime üles mõned lambad, keda siin oleme üllatavalt vähe näinud. Ärge valesti aru saage, neid on palju, aga juttude põhjal arvasime, et igal künkal on vähemalt 100 lammast. Kohalikud kindlasti mõtlesid, et lollid turistid, pildistavad lambaid. Seal Matamata murumunade vahel on filmitud ka film Hobbit, mida meie kumbki näinud ei ole ja seetõttu ka 160$ võtteplatsile pääsemiseks maksta ei raatsinud.

Sisemaalt sõitsime edasi ranniku poole ja Hot water beachile jõudes võttis loodus meid taaskord sõnatuks. Kujutage nüüd ette, et kõnnite rannas jalgupidi jahedas vees ja järsku hüppate meetri kaugusele, sest miski põletab jalgu. Kuumavee rannas voolavad kuumaveeallikad liiva all ja vahel ka liiva peal. Agaramad turistid kaevasid endale seal auke, kus jaheda ilmaga kuumas vees mõnuleda. Mõnedes kohtades oli vesi oli tõesti nii kuum, et seal ei kannatanud sekunditki seista. Ma mängisin seal tükk aega nii, et seisin jalgupidi külmas vees ja siis kaevasin endale jalgadega augu. Kui jalgealune kuumaks läks, hüppasin külma vette tagasi.

Hot water beach

Nii kuum, et aurab

Selgitus, kuidas selline looduse ime tekib

Ookeani ääres on alati nii ilus ja õnneks ka soojem kui sisemaal. Peale rannas kuumas vees mängimist sõitsime mööda Coromandeli poolsaart ülespoole teisi randu avastama. Tegime pika jalutuskäigu põhjaranniku väidetavalt kõige ilusama rannani, Cathedral Cove-ni. Jäime sinna lähedale ka laagrisse, kus meid äratas imeline päiksetõus.

Cathedral Cove

Järgmisel päeval tegime poolsaarele ringi peale ja nägime sadu pingviine! Me pole kumbki varem pingviini näinud ja tegime nende lahedate tegelaste pärast päris mitu planeerimata peatust. Ma armastan emotsioone, mida sellised hetked tekitavad ja mis panevad õnnest üles-alla hüppama.

Pingviinipoisid

Nüüd oleme omadega jõudnud Aucklandi. Eile sadas paduvihma ja käisime botaanikaaias ning kinos uut Rannavalve filmi vaatamas. Loodetavasti läheb ilm paremaks ja saame järgnevatel päevadel linna ja lähiümbrust avastada.

Mõned pildid veel, mida ma kuskile teksti vahele panna ei osanud.

Taupo järv

Must luik tantsimas

Reimo alles põõnab

Hommikul olid lehmad teel

Uus-Meremaad avastamas

Kodu poole me veel teel ei ole, vastupidi, oleme oma seiklustega jõudnud Eestist kõige kaugemasse riiki, Uus-Meremaale. Siin on praegu talv ja sellest tulenevalt valisime avastamiseks natuke soojemate temperatuuridega Põhjasaare, mida kutsutakse ka geotermiliste imede saareks.

Ookeani kohal

Natuke soojem ei tähenda veel sooja. Wellingtoni lennujaamast välja astudes puhus meile näkku karge tuul ja 14 soojakraadi pani õlgu väristama. Õnneks sain Elinalt sooja jope, ilma selleta oleks ma juba ära külmunud. Päris viperusteta me lennujaamast välja ei saanud. Deklareerisime eeskujulikult oma kaks peekoni-juustupirukat ja sõime ära viimase banaani. Saiakesed konfiskeeriti, aga viimases kontrollis läks neljajalgne piirivalvur kotis olema peekoni lõhna peale pöördesse, hüppas meile peale ja loomulikult pidime mõlema koti sisu lauale laiali laotama. Tolliametnik leidis meie riiete vahelt banaanivarre ja hirmutas meid 400$ suuruse trahviga. Banaanivarre eest! Õnneks pääsesime seekord hoiatusega.

Lennujaamas saime kätte oma rendiauto, väikse matkabussi, kus on kõik mugavused: laud ja diivan, mis käib kokku voodiks, voodipesu, tekk-ja padjad, pliit, potid-pannid ja isegi kraanikauss. Käisime toidupoes, kus avastasime, et kõik asjad on vähemalt 1,5x kallimad kui Austraalias, ostsime kohalikud kõnekaardid (sest internetita ei saa ju elada) ja sõitsime linnast välja põhja poole. Esimesel õhtul me kaugele ei jõudnud, leidsime lahesopi ääres mõnusa laagriplatsi ja jäime juba pool 7 magama. Paari tunni pärast oli uni läinud, Reimo ärkas kell 22 ütles ja küsis, kas juba on hommik.

Meie matkabuss

Köök

Järgmisel päeval sõitsime Egmonti rahvusparki, mille keskel asub Põhjasaare kõrgeim mägi, mount Taranaki. Terve tee ainult ahhetasime ja ma pidin Reimole mitu korda meelde tuletama, et ta teed vaataks. Loodus on siin tõesti maagiline. Palju on rohelust, metsa, mägesid, lambaid. Taamal paistvad lumised mäetipud, maantee läheb läbi sügavate orgude ja tee ääres kasvavad kuni 25-meetrised puusõnajalad.

Tarakani tipp

Taranaki paistis juba kaugelt, aga mäe jalamile jõudes varjasid teda paksud pilved. Kohalikud teadsid rääkida, et mäge ongi väga harva näha. Mis seal ikka, mäe imetlemise asemel tegime hoopis rahvuspargis paarikilomeetrise raja läbi ja imetlesime loodust. Tagasi parklasse jõudes keerasime korraks ringi ja avastasime, et pilved olid kadunud ja seal ta oli oma täies hiilguses. Otsustasime uuesti rajale minna, sest raja lõpus pidi eriti ilus vaade olema. Enne nägime ainult pilvi. Läksime pooljoostes tagasi, et mitte ideaalset hetke maha magada ja selle jooksu ajal sain ma arvatavasti külma, sest õues oli ainult 5-6 kraadi. Õöseks jäime mäejalamile laagrisse, hommikul äratas mind valutav kurk ja jäine õhk. Tegime kiire hommikuse matka kose juurde, et sooja saada. Teed ja lombid olid jääs, Reimo sai asfaldil vabalt uisutada.

Ürgses metsas

 

Dawson falls

Silmaga Taranaki

Minu jaoks kõige toredam asi Uus-Meremaa avastamise juures on see, et siin ei ole mitte ühtegi(!) madu. Nii mõnus on vahelduseks võsas nii kõndida, et ei pea midagi kartma. Siin ei ole ka mitte ühtegi ohtlikku kiskjat, putukat ega ämblikku. Küll aga on siin aktiivsed vulkaanid ja sagedased maavärinad, mis inimestele ja riigile palju kahju tekitavad.

Muide, kes ei teadnud (mina mitte), Uus-Meremaa on viimane maailmas avastatud riik, mida algselt kutsuti "pika valge pilve maaks". Uus-meremaalased on esmamulje põhjal väga tore ja sõbralik rahvas. Korraks teeservas peatudes ja kaarti uurides, peatus meie kõrval auto ja küsis, ega me eksinud ei ole. Riigis elab umbes 4,4 miljonit inimest, neist 650 000 on põliselanikud maoorid. Paljudel maooridel, nii meestel kui naistel, on näos tätoveeringud, mis näevad küll natuke hirmuäratavad välja, aga on osa nende kultuurist. Maooride kultuuriga saame loodetavasti lähipäevil rohkem tutvuda.

Nüüd oleme ranniku äärest liikunud sisemaale. See piirkond on tuntud oma geotermilise aktiivsuse poolest, siin on aktiivsed vulkaanid, purskavad geisrid, kraaterjärved ja looduslikud kuumaavee vannid. Tauposse jõudes jäi mulje, et igal pool põleb, tegelikult on see maa sees välja tulev aur. Tahtsime väga teha kuulsat Tongariro Crossing matka, aga viimane nädal on mägedes ainult lund sadanud, kedagi ei lasta jäisele ja lumisele rajale ilma korraliku matkavarustuseta. Ma olen natuke pettunud, sest ma nii ootasin seda matka, aga looduse vastu ei saa. Igal juhul plaanime homme ikkagi rahvusparki uudistama minna.

Ilm on siin väga heitlik ja enamuse ajast sajab vihma. Meil on isegi vedanud, oleme päris palju ka päikest näinud. Kahjuks olen nüüd täitsa haige, valutavale kurgule lisandusid nohu, köha ja palavik. Võtsime Airbnb kaudu toa ja proovime mind siin päeva ravida. Õnneks sajab väljas paduvihma ja pole väga kahju päev voodis veeta.

Türkiissinise veega Huka falls

Tagasi Gold Coastil

Oleme kolmandat korda jõudnud tagasi Gold Coastile. Miski selle linna juures kutsub alati tagasi, siin on lihtsalt nii kodune ja chill (ja soe).

Eelmisel nädal jäi veinitehases juba vaiksemaks. Viinamarju enam peale ei tulnud ja purustajad lõpetasid peale rekordilist hooaega esimesena. Kokku purustasime 198 000 tonni viinamarju, millest saab ligikaudu 169 000 000 liitrit veini. Nädala keskel pressisime mahlaks viimased viinamarjad ja ka pressides jäi vaikseks. Viimased kaks päeva ei teinud me eriti midagi. Ühel päeval pidime Reimoga tünni 5lt kraadilt 22le soojendama, aga kuna see soojenes umbes kaks kraadi tunnis, siis me lihtsalt istusime sooja vooliku otsas ja ajasime juttu.

Viimasel päeval pidime liine kokku pakkima, tugevad poisid tegid suurema töö ära, mina klõpsutasin lihtsalt palju pilte, sest tavaliselt meil cellaris telefon kaasas olla ei tohi. Viimase päeva puhul jõime ka otse tünnist veini ja meeleolu oli positiivne. Veinitehase töö oli kahtlemata parim töö Austraalias ja inimestega oli kurb hüvasti jätta.

Öine tehas

Voolikud

Kõige kasulikum tööriist

Õhtul ootasid meid kodus shampusega Amy, Richard ja Luca ning nendega oli kõige kurvem hüvastijätt. Neid kallistades ei saanud ma sõnagi suust, ainult üks suur klomp oli kurgus. Griffithi kodu oli Austraalia kodudest kõige kodusem ja kui me saaks, võtaks Luca Eestisse kaasa, sest see neljajalgne sõber puges meile mõlemale sügavale südamesse. Hüvastijätud on kahtlemata reisimise juures kõige raskem (ja nõmedam) osa.

Luca sai vahepeal aasta vanemaks, no vaadake seda nunnupalli

Pühapäeva hommikul pakkisime kõik asjad jälle autosse ja hakkasime ranniku poole sõitma. Griffithist Gold Coastile on kokku umbes 1300 kilomeetrit. Tavaliselt me pimedas ei sõida, aga plaanisime seekord pikema sõidupäeva teha, et järgmiseks päevaks vähem sõita jääks. Plaan oli hea hetkeni, mil läks kottpimedaks, hakkas vihma sadama ja üks suur känguru meie auto ette hüpates enesetappu sooritada üritas. Põldudevaheline tee oli kitsas ja teeääred känkside laipu täis, mõlema sisetunne ütles, et ei tasu riskuda, ohutum on laagrisse jääda ja hommikul päikesega ärgata. Nii tegimegi.

Järgmisel päeval jõudsimegi ookeani äärde ja jalutasime väikses Coffs Harbouri nimelises kalurilinnalinnas. Seal sadamakail võimsaid laineid vaadates jõudis mulle esimest korda kohale, et me lähme Austraaliast ära ja ei tea, kas ja millal siia tagasi tuleme.

Nüüd kolisime mõneks ajaks oma kohvrite ja veinidega, mida meile Casellast helgelt jagati, Elina ja Maiksi juurde. Lähipäevil üritame auto maha müüa ja viimased asjad oma Austraalia bucket listist maha tõmmata. Ja siis on aeg uuteks seiklusteks. Ja kojutulekuks.

Hakkasin postituse jaoks telefonist pilte arvutisse tõmbama ja kustutasin pooled pildid kogemata ära. Reimo ka neid taastada ei oska. WIN.

Puuvillapõld