Tagasi Gold Coastil

Oleme kolmandat korda jõudnud tagasi Gold Coastile. Miski selle linna juures kutsub alati tagasi, siin on lihtsalt nii kodune ja chill (ja soe).

Eelmisel nädal jäi veinitehases juba vaiksemaks. Viinamarju enam peale ei tulnud ja purustajad lõpetasid peale rekordilist hooaega esimesena. Kokku purustasime 198 000 tonni viinamarju, millest saab ligikaudu 169 000 000 liitrit veini. Nädala keskel pressisime mahlaks viimased viinamarjad ja ka pressides jäi vaikseks. Viimased kaks päeva ei teinud me eriti midagi. Ühel päeval pidime Reimoga tünni 5lt kraadilt 22le soojendama, aga kuna see soojenes umbes kaks kraadi tunnis, siis me lihtsalt istusime sooja vooliku otsas ja ajasime juttu.

Viimasel päeval pidime liine kokku pakkima, tugevad poisid tegid suurema töö ära, mina klõpsutasin lihtsalt palju pilte, sest tavaliselt meil cellaris telefon kaasas olla ei tohi. Viimase päeva puhul jõime ka otse tünnist veini ja meeleolu oli positiivne. Veinitehase töö oli kahtlemata parim töö Austraalias ja inimestega oli kurb hüvasti jätta.

Öine tehas

Voolikud

Kõige kasulikum tööriist

Õhtul ootasid meid kodus shampusega Amy, Richard ja Luca ning nendega oli kõige kurvem hüvastijätt. Neid kallistades ei saanud ma sõnagi suust, ainult üks suur klomp oli kurgus. Griffithi kodu oli Austraalia kodudest kõige kodusem ja kui me saaks, võtaks Luca Eestisse kaasa, sest see neljajalgne sõber puges meile mõlemale sügavale südamesse. Hüvastijätud on kahtlemata reisimise juures kõige raskem (ja nõmedam) osa.

Luca sai vahepeal aasta vanemaks, no vaadake seda nunnupalli

Pühapäeva hommikul pakkisime kõik asjad jälle autosse ja hakkasime ranniku poole sõitma. Griffithist Gold Coastile on kokku umbes 1300 kilomeetrit. Tavaliselt me pimedas ei sõida, aga plaanisime seekord pikema sõidupäeva teha, et järgmiseks päevaks vähem sõita jääks. Plaan oli hea hetkeni, mil läks kottpimedaks, hakkas vihma sadama ja üks suur känguru meie auto ette hüpates enesetappu sooritada üritas. Põldudevaheline tee oli kitsas ja teeääred känkside laipu täis, mõlema sisetunne ütles, et ei tasu riskuda, ohutum on laagrisse jääda ja hommikul päikesega ärgata. Nii tegimegi.

Järgmisel päeval jõudsimegi ookeani äärde ja jalutasime väikses Coffs Harbouri nimelises kalurilinnalinnas. Seal sadamakail võimsaid laineid vaadates jõudis mulle esimest korda kohale, et me lähme Austraaliast ära ja ei tea, kas ja millal siia tagasi tuleme.

Nüüd kolisime mõneks ajaks oma kohvrite ja veinidega, mida meile Casellast helgelt jagati, Elina ja Maiksi juurde. Lähipäevil üritame auto maha müüa ja viimased asjad oma Austraalia bucket listist maha tõmmata. Ja siis on aeg uuteks seiklusteks. Ja kojutulekuks.

Hakkasin postituse jaoks telefonist pilte arvutisse tõmbama ja kustutasin pooled pildid kogemata ära. Reimo ka neid taastada ei oska. WIN.

Puuvillapõld