28. mai 2017

Uus-Meremaad avastamas

Kodu poole me veel teel ei ole, vastupidi, oleme oma seiklustega jõudnud Eestist kõige kaugemasse riiki, Uus-Meremaale. Siin on praegu talv ja sellest tulenevalt valisime avastamiseks natuke soojemate temperatuuridega Põhjasaare, mida kutsutakse ka geotermiliste imede saareks.

Ookeani kohal
Natuke soojem ei tähenda veel sooja. Wellingtoni lennujaamast välja astudes puhus meile näkku karge tuul ja 14 soojakraadi pani õlgu väristama. Õnneks sain Elinalt sooja jope, ilma selleta oleks ma juba ära külmunud. Päris viperusteta me lennujaamast välja ei saanud. Deklareerisime eeskujulikult oma kaks peekoni-juustupirukat ja sõime ära viimase banaani. Saiakesed konfiskeeriti, aga viimases kontrollis läks neljajalgne piirivalvur kotis olema peekoni lõhna peale pöördesse, hüppas meile peale ja loomulikult pidime mõlema koti sisu lauale laiali laotama. Tolliametnik leidis meie riiete vahelt banaanivarre ja hirmutas meid 400$ suuruse trahviga. Banaanivarre eest! Õnneks pääsesime seekord hoiatusega.

Lennujaamas saime kätte oma rendiauto, väikse matkabussi, kus on kõik mugavused: laud ja diivan, mis käib kokku voodiks, voodipesu, tekk-ja padjad, pliit, potid-pannid ja isegi kraanikauss. Käisime toidupoes, kus avastasime, et kõik asjad on vähemalt 1,5x kallimad kui Austraalias, ostsime kohalikud kõnekaardid (sest internetita ei saa ju elada) ja sõitsime linnast välja põhja poole. Esimesel õhtul me kaugele ei jõudnud, leidsime lahesopi ääres mõnusa laagriplatsi ja jäime juba pool 7 magama. Paari tunni pärast oli uni läinud, Reimo ärkas kell 22 ütles ja küsis, kas juba on hommik.

Meie matkabuss

Köök
Järgmisel päeval sõitsime Egmonti rahvusparki, mille keskel asub Põhjasaare kõrgeim mägi, mount Taranaki. Terve tee ainult ahhetasime ja ma pidin Reimole mitu korda meelde tuletama, et ta teed vaataks. Loodus on siin tõesti maagiline. Palju on rohelust, metsa, mägesid, lambaid. Taamal paistvad lumised mäetipud, maantee läheb läbi sügavate orgude ja tee ääres kasvavad kuni 25-meetrised puusõnajalad.


Tarakani tipp
Taranaki paistis juba kaugelt, aga mäe jalamile jõudes varjasid teda paksud pilved. Kohalikud teadsid rääkida, et mäge ongi väga harva näha. Mis seal ikka, mäe imetlemise asemel tegime hoopis rahvuspargis paarikilomeetrise raja läbi ja imetlesime loodust. Tagasi parklasse jõudes keerasime korraks ringi ja avastasime, et pilved olid kadunud ja seal ta oli oma täies hiilguses. Otsustasime uuesti rajale minna, sest raja lõpus pidi eriti ilus vaade olema. Enne nägime ainult pilvi. Läksime pooljoostes tagasi, et mitte ideaalset hetke maha magada ja selle jooksu ajal sain ma arvatavasti külma, sest õues oli ainult 5-6 kraadi. Õöseks jäime mäejalamile laagrisse, hommikul äratas mind valutav kurk ja jäine õhk. Tegime kiire hommikuse matka kose juurde, et sooja saada. Teed ja lombid olid jääs, Reimo sai asfaldil vabalt uisutada.

Ürgses metsas

Dawson falls


Silmaga Taranaki



Minu jaoks kõige toredam asi Uus-Meremaa avastamise juures on see, et siin ei ole mitte ühtegi(!) madu. Nii mõnus on vahelduseks võsas nii kõndida, et ei pea midagi kartma. Siin ei ole ka mitte ühtegi ohtlikku kiskjat, putukat ega ämblikku. Küll aga on siin aktiivsed vulkaanid ja sagedased maavärinad, mis inimestele ja riigile palju kahju tekitavad.

Muide, kes ei teadnud (mina mitte), Uus-Meremaa on viimane maailmas avastatud riik, mida algselt kutsuti "pika valge pilve maaks". Uus-meremaalased on esmamulje põhjal väga tore ja sõbralik rahvas. Korraks teeservas peatudes ja kaarti uurides, peatus meie kõrval auto ja küsis, ega me eksinud ei ole. Riigis elab umbes 4,4 miljonit inimest, neist 650 000 on põliselanikud maoorid. Paljudel maooridel, nii meestel kui naistel, on näos tätoveeringud, mis näevad küll natuke hirmuäratavad välja, aga on osa nende kultuurist. Maooride kultuuriga saame loodetavasti lähipäevil rohkem tutvuda.

Nüüd oleme ranniku äärest liikunud sisemaale. See piirkond on tuntud oma geotermilise aktiivsuse poolest, siin on aktiivsed vulkaanid, purskavad geisrid, kraaterjärved ja looduslikud kuumaavee vannid. Tauposse jõudes jäi mulje, et igal pool põleb, tegelikult on see maa sees välja tulev aur. Tahtsime väga teha kuulsat Tongariro Crossing matka, aga viimane nädal on mägedes ainult lund sadanud, kedagi ei lasta jäisele ja lumisele rajale ilma korraliku matkavarustuseta. Ma olen natuke pettunud, sest ma nii ootasin seda matka, aga looduse vastu ei saa. Igal juhul plaanime homme ikkagi rahvusparki uudistama minna.

Ilm on siin väga heitlik ja enamuse ajast sajab vihma. Meil on isegi vedanud, oleme päris palju ka päikest näinud. Kahjuks olen nüüd täitsa haige, valutavale kurgule lisandusid nohu, köha ja palavik. Võtsime Airbnb kaudu toa ja proovime mind siin päeva ravida. Õnneks sajab väljas paduvihma ja pole väga kahju päev voodis veeta.

Türkiissinise veega Huka falls

17. mai 2017

Tagasi Gold Coastil

Oleme kolmandat korda jõudnud tagasi Gold Coastile. Miski selle linna juures kutsub alati tagasi, siin on lihtsalt nii kodune ja chill (ja soe).

Eelmisel nädal jäi veinitehases juba vaiksemaks. Viinamarju enam peale ei tulnud ja purustajad lõpetasid peale rekordilist hooaega esimesena. Kokku purustasime 198 000 tonni viinamarju, millest saab ligikaudu 169 000 000 liitrit veini. Nädala keskel pressisime mahlaks viimased viinamarjad ja ka pressides jäi vaikseks. Viimased kaks päeva ei teinud me eriti midagi. Ühel päeval pidime Reimoga tünni 5lt kraadilt 22le soojendama, aga kuna see soojenes umbes kaks kraadi tunnis, siis me lihtsalt istusime sooja vooliku otsas ja ajasime juttu.

Viimasel päeval pidime liine kokku pakkima, tugevad poisid tegid suurema töö ära, mina klõpsutasin lihtsalt palju pilte, sest tavaliselt meil cellaris telefon kaasas olla ei tohi. Viimase päeva puhul jõime ka otse tünnist veini ja meeleolu oli positiivne. Veinitehase töö oli kahtlemata parim töö Austraalias ja inimestega oli kurb hüvasti jätta.

Öine tehas
Voolikud
Kõige kasulikum tööriist

Õhtul ootasid meid kodus shampusega Amy, Richard ja Luca ning nendega oli kõige kurvem hüvastijätt. Neid kallistades ei saanud ma sõnagi suust, ainult üks suur klomp oli kurgus. Griffithi kodu oli Austraalia kodudest kõige kodusem ja kui me saaks, võtaks Luca Eestisse kaasa, sest see neljajalgne sõber puges meile mõlemale sügavale südamesse. Hüvastijätud on kahtlemata reisimise juures kõige raskem (ja nõmedam) osa.

Luca sai vahepeal aasta vanemaks, no vaadake seda nunnupalli
Pühapäeva hommikul pakkisime kõik asjad jälle autosse ja hakkasime ranniku poole sõitma. Griffithist Gold Coastile on kokku umbes 1300 kilomeetrit. Tavaliselt me pimedas ei sõida, aga plaanisime seekord pikema sõidupäeva teha, et järgmiseks päevaks vähem sõita jääks. Plaan oli hea hetkeni, mil läks kottpimedaks, hakkas vihma sadama ja üks suur känguru meie auto ette hüpates enesetappu sooritada üritas. Põldudevaheline tee oli kitsas ja teeääred känkside laipu täis, mõlema sisetunne ütles, et ei tasu riskuda, ohutum on laagrisse jääda ja hommikul päikesega ärgata. Nii tegimegi.

Järgmisel päeval jõudsimegi ookeani äärde ja jalutasime väikses Coffs Harbouri nimelises kalurilinnalinnas. Seal sadamakail võimsaid laineid vaadates jõudis mulle esimest korda kohale, et me lähme Austraaliast ära ja ei tea, kas ja millal siia tagasi tuleme.

Nüüd kolisime mõneks ajaks oma kohvrite ja veinidega, mida meile Casellast helgelt jagati, Elina ja Maiksi juurde. Lähipäevil üritame auto maha müüa ja viimased asjad oma Austraalia bucket listist maha tõmmata. Ja siis on aeg uuteks seiklusteks. Ja kojutulekuks.

Hakkasin postituse jaoks telefonist pilte arvutisse tõmbama ja kustutasin pooled pildid kogemata ära. Reimo ka neid taastada ei oska. WIN.

Puuvillapõld

4. mai 2017

Oodates peatub aeg

Viimased neli kuud on ülihelikiirusel möödunud, raske on uskuda, et juba on maikuu, aga nüüd oleks nagu aeg seisma jäänud. Päevad lihtsalt venivad, eriti tööl olles. Viinamarju enam väga sisse ei tule, seetõttu on ka pressimist vähem ja viimased päevad olen kuue pressi asemel pidanud vaid ühte või kahte jälgima.

Teie ootate Eestis kevadet, meile on jõudnud jahe sügis. Päeval on temperatuur 17-22, öösel aga langeb 4-kraadini. Mul on praegugi kirjutades sõrmed külmast kanged. Eriti külm on tööl peale päikeseloojangut, kraade on siis 9-10, aga kuna ma töötan maapinnast paar meetrit kõrgemal, on seal kogu aeg tuuline. Isegi pikkade pükste ja paksu jopega värisen seal nagu haavaleht, endal nina tatine. Vähemalt saab keha Eestisse tulekuks harjuda 😁

Kuna mul midagi põnevat rääkida pole, lisan parem mõned tööl salaja tehtud pildid: 

Hommikul kell 6
Viinamarjapress
Juba pressitud nahad
Pressid reas
Veinivulkaan
Öövahetuses külmunud jänes