Couchsurfing aka esimesed ööd ei peagi palmi all magama

Ööbimine on Austraalias kallis lõbu. Alguses plaanisime veeta oma esimesed ööd hostelis, aga kuna kõige soodsam variant on jagada tuba umbes 8 teise bäkkeriga, kellest tõenäoliselt pooled on asiaadid, otsustasime, et see oleks liiga suur kultuurišokk.

Suurepärane võimalus välismaal tasuta ööbida on couchsurfing, mis tähendab, et saad paar ööd kellegi diivanil täiesti tasuta "surfata". Registreerisin end paar nädalat tagasi https://www.couchsurfing.com/ lehel ja hakkasin siis hoste (võõrustajaid) otsima. Nii lihtne, et kirjutad kellelegi "ou, kas saan paar ööd sinu juures ööbida?" see päris ei ole. Kõigepealt tuleb täita võimalikult põhjalikult ära enda profiil, et tulevased võõrustajad saaksid enamvähem aimu, kellega tegu. Hoste on lehel tuhandeid ja ma lugesin vist sadu profiile enne läbi, kui julgesin lõpuks kellelegi kirjutada. Mõni konservatiivsem eestlane oleks vist kohe lehe kinni löönud, sest seal on koos igasugu karvaseid ja sulelisi. Väga palju on geisid ja nudiste, viimaste profiilipildid on reeglina nende tagumikust. Ühel tüübil oli lausa terve galerii oma taguotsast. Mõtlesin, et okei, äkki leian hoopis mõne toreda paari ja hakkasin juba ühtedele kirjutama, kuni avastasin, et nende juures ööbides peaks kindlasti nendega ka voodit jagama.

Lõpuks kirjutasin ühele Steve'le, kellel oli palju positiivseid soovitusi ja kes tundus meile enamvähem okei. Steve elab Ida-Brisbane-s, töötab IT alal ja oli nõus meid lahkelt kaks esimest ööd enda diivanil võõrustama. Loodame, et tal on aega meile ka linna näidata ja kohalikku elu tutvustada ning, et tegemist ei ole sarimõrvariga.

Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju

Lihtsalt uskumatu kui palju asju on meil nelja kooselatud aasta jooksul kogunenud. Nüüd on vaja kolme nädala jooksul kogu sellest tavaarist vabaneda, sest kogu meie maine vara peab mahtuma kahte 34 tollisesse kohvrisse. Korteri anname ära 31. oktoober ja nädal aega elame kohvrite otsas.

Plaanime külma südamega enamuse oma vara ära visata, maha müüa või ära anda. Alles plaanin jätta vaid mõned raamatud, pildid ja südamelähedasemad esemed, millele vanemad juba pööningul ruumi tegid. Isegi auto müüsime täna maha! 

Minu suur probleem on riided. Ma ei tea mis müstiline värk naistel nende riietega on, sest ma olen aasta jooksul umbes viis suur prügikotitäit riideid õdedele sorteerimiseks viinud, müüsin hiljuti täikal kotitäie asju maha, aga mu kapp on ikka riideid täis!! Selga ei ole mul loomulikult midagi panna. Suure hurraaga viisin ära ka kõik soojemad riided, mütsid ja sallid, sest oma lihtsameelsuses uskusin, et enne novembrit ikka külmaks ei lähe. Nüüd pean minema oma asju tagasi küsima, et see külm oktoober üle elada.

Hirmuga mõtlen eesootavale kohvri pakkimisele, sest ma ei suuda ju otsustada mida võtta ja mida jätta, sest mul pole aimugi mida mul võib aasta jooksul vaja minna. Reimo pööritas silmi kui küsis, et kas mul on tõesti vaja kaasa võtta kõik kuivšampoonid, kuumakaitseid, juukseõlid,-lakid, föön ja sirgendaja. Muidugi on, ma olen ju naine!

Tegelikult on selline "suurpuhastus" päris mõnus ja paneb väärtustama rohkem muid asju. Kui tagasi tuleme, siis on tähtis, et meid ootaks siin pere ja sõbrad, mitte hunnikute viisi kopitanud riideid.

Kuidas kõik alguse sai

Meie suure seikluseni on jäänud vaid kuu ja ühtegi päeva ei möödu enam, kui keegi ei küsiks minult "kas oled reisisärevuses ka?". Muidugi olen. Iga päevaga see ärevus kasvab, ma näen igal öösel unes kas a. usse b. ämblikke või c. erinevaid stsenaariume Austraalias, a varianti muide kõige rohkem. Ei teagi, kust see suur ussihirm alguse sai. Süvenes see kindlasti siis kui ma Valgeranna seikluspargis raja lõpus laskumist tegin ja õhus olles nägin, et meetrine nästik sealsamas puuplatvormil, kuhu ma sekundi pärast maandun, pikutab. Õnneks ma karjusin nii kõvasti, et ta ehmus ja pani plehku, aga minu jalad värisesid veel mitu tundi. Reimo näiteks usse üldse ei karda, küll aga ämblikke. Ma kusjuures üks õhtu googeldasin mitu tundi neid Austraalia elukaid ja enda rahustuseks leidsin, et aastas on keskmiselt vaid mõni ussi hammustusest tingitud surm, mis on tegelikult vähe nii suure riigi kohta. Foorumitest lugesin enda lohutuseks, et paljud backbackerid ei ole isegi ühtegi ussi kunagi näinud.

Loodame igatahes, et ussidest ma ei pea enam kirjutama. Ma tegelikult tahtsin üldse kirjutada, miks ja kuhu me siis läheme ning kuidas ettevalmistunud oleme.

Millal või kellel see Austraalia plaan tuli, ma ei mäleta. Meile mõlemale meeldib reisida ja mingil hetkel tundsime, et kord aastas soojale maale lennata on meie jaoks vähe. Esialgne plaan oli minna USA-d vallutama, aga selle plaani panime ootele põhjusel, millest kunagi võib-olla veel kirjutan. Kuhu siis? Hispaania on meie mõlema lemmikriik, aga ilma keeleoskuseta on seal raske tööd leida. Kaalusime veel erinevaid riike (isegi Kanadat), aga lõpuks tundus Austraalia oma kliima ja kõige muu poolest kõige ideaalsem.

Viisad tegime ära jaanuaris ja sellega läks umbes paar nädalat. Peale kopsupildi tegemist saime mõlemad samal õhtul kinnituse, et oleme saanud working holiday viisad, mis lubavad meil 12 kuud Austraalia pinnal reisida ja töötada. Viisa ja kopsupildi eest maksime kahepeale kokku umbes 800 eurot. Riik ise on teadaolevalt suur ja lai ning loodame sellest võimalikult palju näha. Alguspunktiks valisime idakalda, sest mina ütlesin Reimole kohe, et mina Perthi ei lähe (never say never, paar aastat tagasi ütlesin, et ma ei lähe kunagi Austraaliasse, sest kõik lähevad sinna), sest kõik eestlased on seal. Mitte, et mul eestlaste vastu midagi oleks, aga Perth on kuidagi nii üksi seal läänekaldal. Idakallas sobis õnneks ka Reimole. 

Viisad käes, sisustasin peaaegu kõik oma õhtud lennupiletite otsimisega. Tellisin endale kõikvõimalikud price alerdid. Vaatasime lennupileteid nii Brisbane-i kui Melbourne-i ja aprillis ostsime piletid ära. Kaks üheotsa piletit läksid meile maksma natuke alla 1000 euro. 

9. novembril me siis alustame pikka teekonda marsruudil Tallinn > Helsingi > Pariis > Hong Kong > Brisbane. Kokku tuleb meil lennata 24 tundi ja Brisbane-s maandume 11. novembri hommikul.