Kuidas kõik alguse sai

Meie suure seikluseni on jäänud vaid kuu ja ühtegi päeva ei möödu enam, kui keegi ei küsiks minult "kas oled reisisärevuses ka?". Muidugi olen. Iga päevaga see ärevus kasvab, ma näen igal öösel unes kas a. usse b. ämblikke või c. erinevaid stsenaariume Austraalias, a varianti muide kõige rohkem. Ei teagi, kust see suur ussihirm alguse sai. Süvenes see kindlasti siis kui ma Valgeranna seikluspargis raja lõpus laskumist tegin ja õhus olles nägin, et meetrine nästik sealsamas puuplatvormil, kuhu ma sekundi pärast maandun, pikutab. Õnneks ma karjusin nii kõvasti, et ta ehmus ja pani plehku, aga minu jalad värisesid veel mitu tundi. Reimo näiteks usse üldse ei karda, küll aga ämblikke. Ma kusjuures üks õhtu googeldasin mitu tundi neid Austraalia elukaid ja enda rahustuseks leidsin, et aastas on keskmiselt vaid mõni ussi hammustusest tingitud surm, mis on tegelikult vähe nii suure riigi kohta. Foorumitest lugesin enda lohutuseks, et paljud backbackerid ei ole isegi ühtegi ussi kunagi näinud.

Loodame igatahes, et ussidest ma ei pea enam kirjutama. Ma tegelikult tahtsin üldse kirjutada, miks ja kuhu me siis läheme ning kuidas ettevalmistunud oleme.

Millal või kellel see Austraalia plaan tuli, ma ei mäleta. Meile mõlemale meeldib reisida ja mingil hetkel tundsime, et kord aastas soojale maale lennata on meie jaoks vähe. Esialgne plaan oli minna USA-d vallutama, aga selle plaani panime ootele põhjusel, millest kunagi võib-olla veel kirjutan. Kuhu siis? Hispaania on meie mõlema lemmikriik, aga ilma keeleoskuseta on seal raske tööd leida. Kaalusime veel erinevaid riike (isegi Kanadat), aga lõpuks tundus Austraalia oma kliima ja kõige muu poolest kõige ideaalsem.

Viisad tegime ära jaanuaris ja sellega läks umbes paar nädalat. Peale kopsupildi tegemist saime mõlemad samal õhtul kinnituse, et oleme saanud working holiday viisad, mis lubavad meil 12 kuud Austraalia pinnal reisida ja töötada. Viisa ja kopsupildi eest maksime kahepeale kokku umbes 800 eurot. Riik ise on teadaolevalt suur ja lai ning loodame sellest võimalikult palju näha. Alguspunktiks valisime idakalda, sest mina ütlesin Reimole kohe, et mina Perthi ei lähe (never say never, paar aastat tagasi ütlesin, et ma ei lähe kunagi Austraaliasse, sest kõik lähevad sinna), sest kõik eestlased on seal. Mitte, et mul eestlaste vastu midagi oleks, aga Perth on kuidagi nii üksi seal läänekaldal. Idakallas sobis õnneks ka Reimole. 

Viisad käes, sisustasin peaaegu kõik oma õhtud lennupiletite otsimisega. Tellisin endale kõikvõimalikud price alerdid. Vaatasime lennupileteid nii Brisbane-i kui Melbourne-i ja aprillis ostsime piletid ära. Kaks üheotsa piletit läksid meile maksma natuke alla 1000 euro. 

9. novembril me siis alustame pikka teekonda marsruudil Tallinn > Helsingi > Pariis > Hong Kong > Brisbane. Kokku tuleb meil lennata 24 tundi ja Brisbane-s maandume 11. novembri hommikul.