Korterikaaslastest ja pühadest

Nagu oligi arvata, ei olnud see Iiri poiss kellelgi külas vaid pahaaimamatult korterisse sisse kolinud. Kuna tema hostel oli täis, olid tüdrukud talle siin korteris soodsalt voodikohta pakkunud. Valetasid talle, et maksavad nädalas 300$ ja leppisid kokku, et igaüks hakkab nädalas 100$ maksma. Tegelikult pidid nad kahepeale toa eest vaid 230$ maksma ja kui Adami 100$ sealt veel maha arvestada, siis 65$ nägu on ikka väga odav rent. Seda enam, et meie maksame oma toa eest nädalas 325$

Kogu see olukord tekitas lõpuks palju draamat. Joanne oli vihane, et tema usaldust niimoodi peteti. Adam oli vihane, et talle valetati ja natuke hirmul, et ta jääb nüüd jälle kodutuks. Tüdrukud olid lihtsalt paanikas, ahelsuitsetasid rõdul ja üritasid süüd üksteise kaela veeretada. Peale pikki läbirääkimisi ja vabandusi Joanne leebus ning tegi ettepaneku, et vähendab meie renti 230$-le nädalas, tõstab nende renti ja kehtestab karmimad reeglid: ei mingeid pidusid ega jauramist, korter peab olema vaikne ja puhas. Aga lisas ka, et kui me end halvasti tunneme, viskab ta kogu selle pundi kohe välja. Meie otsus. Loomulikult naudiks ma hea meelega järgmised kaks nädalat Reimoga kahekesi siin puhtust, rahu ja vaikust, aga mu südametunnistus ei lubanud küll kedagi enne jõule tänavale visata. Eriti kui aastavahetuse eel on Sydneys elamispinda leida sama lihtne kui suvel Pärnus normaalse hinnaga korterit.

Nüüd me elamegi siin kahetoalises korteris viiekesi. Korterikaaslased on väga püüdlikud, koristavad enda järgi ja laupäeva õhtul olid juba kell 8 sõpradega läinud. Samal ajal on nende jaoks täiesti normaalne välisjalatsitega toas (ja voodis) olla ning hommikul kell 6 rõdul valjuhäälselt Skaipida. Rõõmsalt kasutavad nad küsimata kõiki meie asju, mis vähegi kätte jäävad. Kade ma pole, aga nahhaalsus ka ei meeldi. Mu duššigeel, šampoon ja palsam on nädalaga silmnähtavalt kahanenud, sama on toiduainetega. Reimo hambahari kadus paar päeva tagasi jäljetult ja pole siiani tagasi ilmunud. Ma üritan chill olla, sest imelik oleks ju täiskasvanutel inimestel nagu ema järgi käia ja paluda, et nad toas välisjalanõud ära võtaks. Mida ma tegelikult esimesel päeval tegin ja mille peale mind nagu mingit imelikku vaadati.

Aga vahepeal olid jõulud ja kuigi polnud jõulutunnet südames, oli vähemalt kõhus. Meie jõulupraad koosnes kartulist, hapukapsast, sealihast ja saksa verivorstist, mis polnud küll päris see õige, aga pohlamoosiga pettis maitsemeeled ära küll. Peale söögiorgiat kuulasime jõululaule, Skaipisime peredega ja unistasime järgmistest lumistest jõuludest Eestis.

Sünge õulupraad

Kuna kohvik, kus ma töötan, on pühade ajal nüüd nädal aega kinni, on meil praegu mõnusalt aega linna avastada. Oleme peamiselt vedelenud rannas ja parkides, aga ka kesklinna risti ja põiki läbi jalutanud. Kuigi mulle Sydneys elada ei meeldi, on kesklinn väga ilus. Eriti ooperimaja ümbrus, sadam ja harbour bridge.

Erinevate õnnetute asjade kokkulangemisel veedame aastavahetuse kahekesi. Parima vaatega ilutulestiku nägemiseks peame tõenäoliselt juba hommikul kuskile teki maha panema ja terve päeva ühe koha peal olema, aga Sydney aastavahetust saame ju vaid üks kord elus kogeda ning usun, et see on seda väärt.

Sagimine ooperimaja juures

St Mary`s Cathedral

Town Hall ja kõrghooned

Queen Victoria

Jälle me elame mingite hulludega

Ma nuputasin nädal aega mida oma bossile öelda. Süda valutas ja otsustasin, et tulgu mis tuleb, pean selle koorma südamelt ära saama. Nädala keskel jäi ta aga ootamatult raskelt haigeks ning ei tulnud mitu päeva kohvikusse. Pidin oma koormaga edasi elama. Pühapäeval tuli ta tööle, aga oli ikka hädine ja mina lükkasin jälle vestlust edasi. Kuni ta nii muuseas jutu käes küsis, et kauaks ma üldse plaanin Sydneysse jääda. Mul tõusis pulss sel hetkel vist küll kahesaja peale, kogelesin midagi vastu ja teate mida tema tegi? Küsis naeratades: so, when are you leaving? (eesti k. millal sa lahkud?) Mul langes nagu kivi südamelt ja ma lihtsalt kallistasin teda. Ta oli täiesti uskumatult tore, ütles nii ilusaid asju ning et saab minust aru ja ootab alati tagasi.

Teine mure, mis mul mõnda aega kuklas on istunud, on veinihooajaks Griffithisse kodu leidmine. Sajajd inimesed otsivad kindlasti meiega paralleelselt elamispinda, sest peale veinihooajale on sealkandis algamas ka arbuusihooaeg. Ma olin juba valmis karavaniparki kolima, aga läbi Facebooki leidsime endale lõpuks kodu. Sellest siis pikemalt, kui me oleme reaalselt sisse kolinud.

Kuidagi juhtus nii, et need kaks mure lahenesid samal päeval ja ma olin nii õnnelik. Ja siis õhtul elu vist mõtles, et ei saa lasta mul nii õnnelik ka olla, teeks veits nalja.

Pikk jutt lühidalt, meie korterikaaslane läks pühapäeval kolmeks nädalaks koju ja rentis oma toa kahele sõbrannale välja. Arusaadav, et ta ei taha lihtsalt kolm nädalat tühja renti maksta. Me nägime neid tüdrukuid paar nädalat tagasi korraks ja ei osanud nagu midagi arvata. Pühapäeval tegin köögis süüa ja sisse astus hoopis mingi tüüp. Kohvitega. Ma uurisin, et kus tüdrukud on ja kas sa aitad neil kolida, mille peale tüüp vastas, et ei, tema kolib ka sisse. Meie korterikaaslane pidavat teadma. Asi oli kohe kahtlane, sest veel paar päeva tagasi Joanne hullult põdes, et kas ikka ei ole liiga ülerahvastatud korter ja kohe kindlasti poleks ta jätnud mainimata, et tegelikult kolm inimest tema väiksesse tuppa kolivad.

Eile nad siin jaurasid valjult oma iiri aksendiga, mingi sõber oli veel külas, ma üritasin zen olla ja panin lihtsalt kõrvatropid kõrva, ise olin muidugi ärritunud, aga ma ei saanud Joanne kätte, sest tema ju lendas samal ajal Iirimaale. Täna ta lõpuks helistas mulle tagasi ja loomulikult ei teadnud sellest tüübist midagi. Nüüd on tema paanikas ja need tüdrukud väidavad talle, et see tüüp oli lihtsalt eile õhtul "külas" käinud. Kahe suure kohvriga, mis praegugi nende toas on.

Igatahes varsti tulevad nad koju ja eks siis ole näha, kas "külaline" ka tuleb. Ma olen suht kindel, et need tüdrukud lihtsalt tahtsid ise vähem renti maksta, aga tundub, et nad pole just kõige arukamad.

Kohvikutöö

Täna on terve hommik sadanud, temperatuur kukkus 36-kraadilt 18-le ja kui tööjuures Michael Buble jõuluplaat mängima hakkas, tekkis ka minul lõpuks tunne, et on jõuluaeg. Tahaks kohe sooja teed teha ja teki all raamatut lugeda.

Kahjuks jääb tee täna joomata, sest pean kohe jälle tagasi tööle jooksma. Õnneks kulub mul sinna jõudmiseks vaid 3 minutit ja kasutan oma väikest pausi hoopis selleks, et natuke oma uuest töökohast kirjutada. Tegemist on kohvikuga, mis on tööpäevadel avatud hommikul poole 5st 4ni ja reedel-laupäeval poole 5st õhtul kümneni. Jumal tänatud, mina alustan hommikul tavaliselt 8-9. Kui hommikuti on põhirõhk hommikusöögil, siis õhtuti pakume tapaseid ja Kreeka toitu. Minu ülemus on nimelt kreeklane ja õpin nüüd ka mina natuke Kreeka kultuuri. Osade toitude nimesid mu keel veel ütlema ei paindu, aga vaikselt harjutan.

Koht ja inimesed on toredad ja ma natuke soovin, et nad ei oleks, sest juba nädala pärast pean ma neile ütlema, et lahkun jaanuari alguses. Juba esimesest tööpäevast olen olen selle peale iga päev mõelnud ja see paneb mu sisemuse keerama. Mõtlen juba oma "lõpukõne" peale ja kujutan ette ülemuse reaktsiooni. Ilus see kindlasti ei saa olema, aga ma loodan, et ta mõistab ja vähemalt ei karju mu peale nagu see hull naine Denhamis.

Teenindaja töö ei ole kaugeltki mu unistuste töö, aga siin on seda hulga lihtsam teha kui Eestis. Esiteks palk on suurem ja vastutus väiksem. Enamus kohtades on piisavalt töötajaid ja kõigil on oma roll. Kui Eestis peab üks inimene tegema kõike, siis siin on näiteks eraldi inimesed, kes teevad jooke, runnerid (eesti k. jooksjad), kes viivad sööke-jooke lauda ja kassiir, kelle juures klient maksab. Ehk siin ei teki olukorda, kus sa pead tegema korraga 10 kohvi, viima kellelegi menüü või arve ja stressama selle pärast, et kokk laseb närviliselt juba kümnendat korda kella.

Kliente on alati igasuguseid ja eriskummalisi, aga Sydney kliendid on võrreldes Gold Coasti ning Denhami inimestega üldiselt mitte nii sõbralikud ja jutukad. Varasemalt on enamus Austraalia kliendid ikka tahtnud maast ja ilmast lobiseda, sada korda päeva jooksul on küsitud, kust ma pärit olen, aga siin ei ole teenindaja-kliendi suhe nii personaalne. Inimesi on palju, kõigil on kiire ja vaid mõni üksik viitsib pilku oma nutitelefonist tõsta.

Üldiselt olen ma väga rahul, saan normaalselt tunde ja pangakonto pole ka enam miinustes. Ainult keegi võiks minu asemel ülemusele öelda, et ma ei saa seal enam rohkem töötada. Anyone? 

 

Jõulumõtted

Paar päeva tagasi algas meil ametlikult suvi ja kuna minu peas seondub suvega kõik muu peale jõulude, ei ole mul ka sel aastal jõulutunnet. Terve linn on jõuluehteis, igal nurgal ilutsevad kuused, poodides kõlavad jõululaulud, aga see kõik on kuidagi vale. Meilgi on kuusk toas, aga pole isegi kuuselõhna. 30-kraadine palavus ei aita ka kuidagi jõulumeeleolu loomisele kaasa.

Ma olen teadlikult üritanud võimalikult vähe jõuludele mõelda, et mitte jälle seda kohutavat koduigatsust tunda, aga ikka see hiilib ligi. Jõulud = perekond = metsas kuuse otsimine = emme ja õdedega kaartide meisterdamine = põhja kõrbenud piparkoogid = jõuluõhtul vanaemaga koos klaveri taga laulmine = sõbrannadega kohvikus kuuma kakao joomine. Mina juba unistan järgmistest jõuludest!

Minu selle aasta parim jõulukink on Liina, kes meile kohe peale jõule külla tuleb. Ma ootan teda sama palju kui väiksena jõuluvana. Juba selle peale mõtlemine ajab mind nii elevile, et ma ei saa üldse rahus olla.

Ja kui keegi tahab meile jõulukaardi saata siis meie praegune aadress on:

3/3 Salisbury Road
Kensington
Sydney 2033
Australia

Teile palju lund ja sooja jõulutunnet!

Elu Sydneys | Summer Bay

Kuidagi juhtus nüüd nii, et mina, põline pärnakas, kelle jaoks on Tallinn alati olnud elamiseks liiga suur (ja ebaloogiline) linn, elan nüüd Reimo (ja veel viie miljoni inimesega) Sydneys.

Veinihooaeg algab jaanuaris ja kuna meie veinitehas on Sydneyst vaid 500km kaugusel, tundus kuidagi loogiline mõte seniks siia paikseks jääda ja suurlinna elu proovida. Pealegi, me oleme ammu rääkinud-unistanud, kui vahva oleks siin uus aasta vastu võtta ja unistustel on vahel naljakas komme täituda.

Hakkasime siis endale tuba otsima, korteri hinnad on siin nii kõrged, et selle variandi välistasime kohe. Kammisime tundide viisi kinnisvaraportaale läbi ja olime juba alla andmas, sest enamus inimesed tahavad endale korterikaaslaseks üksikut naisterahvast, miinimum poole aastase lepinguga. Kuna Sydney on üüratu, ei tahtnud me päris äärelinnas ka elada. Kui lõpuks esimese normaalse pakkumise leisime, sõitsime kohe kohale. Korterisse astudes ootas meid ees üks teine paarike, kes minut tagasi meie toa endale võtsid. Istusime peale seda veel nukralt maja ees autos ja mõtlesime plaani b, kui Reimo ühe just lisatud kuulutuse leidis. Helistasime, sõitsime kohale ja teadsime kohe, et selle kodu võtame.

Hind ei olnud just soodne, maksame toa eest natuke üle 300$ nädalas, aga siin ongi kõrgemad rendid kui mujal, seevastu asukoht on imeline, kesklinn ja Eesti pood on jalutuskäigu kaugusel. Kohe peale sissekolimist käisime leiba ostmas ja seal on isegi jõuludeks verivorst müügil.

Korter ise on kahe magamistoaga ja rõduga, jagame seda ühe toreda Iiri tüdrukuga. Ta on enamuse ajast tööl ja korter on meie päralt. Te ei kujuta ette kui mõnus on jälle inimese moodi elada.

Magamistuba

Köök

Elutuba ja meil on isegi kuusepuu!

Enne sissekolimist olime veel kolm viimast päeva kodutud ja sõitsime linnast natuke põhja poole, kus asuvad ilusad rannad ja mis kõige tähtsam, Summer Bay. Ma olin väiksena suur Kodus ja Võõrsil fänn ning me vaatasime seda Allika tänava vanaemaga iga päev. Mulle meeldis see sari nii väga ja ma olin nii kade nende noorte peale, kes said iga päev peale kooli rannas ookeani ääres chillida. Minu Austraalia armastus saigi arvatavasti alguse sealt, kuigi ma ei oleks tol ajal unistadagi julgenud, et kunagi päriselt sinna rannale satun.

Nüüd ma pole seda sarja enam aastaid vaadanud, aga nad filmivad ikka aktiivselt sealsamas Summer Bays, mis päriselus Palm Beachi nime kannab. Meie suureks kurvastuseks ei olnud sel päeval seal kedagi filmimas, isegi Alfi polnud paadisillal. Kes teab, äkki oli kalal.

Aga tore oli seal sellest hoolimata. Ma olen ju praktiliselt selle sarjaga üles kasvanud ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et olen päriselt siin. Kuidagi nostalgiline tunne tuli peale, meenutasime Reimoga vanu tegelasi, karvaniparki, milline oli Pipa kodu ja kohvik, kus oli hamburgeri-telefon. Reaalselt oli seal vaid rand, surfiklubi, kohvik (kus oli praegu hoopis kalakohvik), paadisild ja Alfi söödapood.

Surfiklubi

Õhtuks sättisime end jõe äärde laagrisse ja saime tuttavaks kahe kohaliku kalamehega, kes meile lahkelt oma värskelt püütud krabi andsid. Me ei ole kumbki varem Austraalia krabi söönud, keetsime ta ära ja maitse oli imeline. Tasub teinekordki kalameeste ligidale hoida.

Olete kunagi nii kurja näoga krabi näinud?

Linnas tagasi ja korteris end sisse seadnud, hakkasin kohe tööd otsima, sest tundub, et keegi mulle niisama raha anda ei taha. Panin isegi kuulutuse üles ja võtsin selle sama kiirelt maha, sest ma sain esimese tunni jooksul nii palju haigeid pakkumisi. Õnneks ma veel nii meeleheitel ei ole, et tahaksin kellegi eskort või topless-teenindaja olla.

Ma nii väga tahtsin leida mõne toreda restorani või kohviku, mis asuks vähemalt kolme kilomeetri raadiuses, et ühistransporti vältida. Kujutate ette, meie korterikaaslane sõidab iga päev tööle rongi ja kahe bussiga. Mina seda enda jaoks ette ei kujuta. Seetõttu pidin paljudest pakkumistest ka loobuma, lootuses, et kusagil on mulle ideaalne kohvik. Ühe leidsingi, käisin proovipäeval ja sain töö, aga kahtlesin, sest palk polnud parim ja kuigi see asus vaid kahe kilomeetri kaugusel, oleksin ma pidanud õhtuti pimedas koju tulema. Jänes nagu ma olen. Istusin siis kodus ja ei suutnud otsustada, kas öelda jah või mitte, kuni nägin ühte töökuulutust kohvikusse, mis asub meie majast 400m kaugusel. Helistasin kohe omanikule ja käisin eile intervjuul. Alustan täna kell 10.

Eks aeg näitab, kuidas mulle seal meeldima hakkab, ettekandja amet on minu jaoks end ammu ammendanud, aga raha on vaja ja aga vähemalt praegu on süda rahul.

Canberra - Sinimäed - Sydney

Meie Austraalia ringreis on vaikselt lõppemas. Paar päeva tagasi jõudsime oma viimasesse osariiki, Australian Capital Territory-le, kus asub pealinn Canberra. Paljud inimesed, kaasa arvatud mina kunagi, arvavad, et Austraalia pealinn on Sydney, aga ei. Legendi kohaselt tahtsid pealinnaks saada riigi suurimad, ühtlasi rivaalitsevad, linnad Sydney ja Melbourne, aga kompromissina otsustati, et seda rolli hakkab täitma hoopis nende kahe vahel sisemaal asuv Canberra.

Canberras elab umbes 400 000 inimest ning linn on ehitatud spetsiaalselt pealinnaks, mistõttu on kõik väga "proportsioonis". Linnapilt on väga madal, kõik hooned on sarnased ja kesklinnas ei kõrgu ühtegi ärihoonet. Seal leiab hoopis kõikvõimalikke muuseume, ideaalselt pügatud muruga parke ja ausambaid. 90% tänaval kõndivatest inimestest on pintsaklipslased. Linna keskel on uhke ja hiiglaslik parlamendihoone, kus me paar tundi ringi luusisime ning Austraalia poliitilise ajalooga tutvusime.

Parlamendihoone

Austraalia vapp - känguru ja emu

Vaade Canberrale

Kuna me ei tea veel täpselt, mida järgneva 1,5 kuuga ette võtta, otsustasime peale Canberrat, et läheme ja tuulutame end paar päeva Sinimägedes, mis asuvad kohe Sydney külje all. Tegemist on väga populaarse rahvuspargiga, millest olime palju kuulnud, aga reaalsus oli oodatust palju parem, olime juba esimestest vaadatest täiesti lummatud. Tuli kohe jälle "mina olen nii väike ja maailm nii suur" tunne peale.

Matkasime ja turnisime kahe päeva jooksul päris korralikult, kuigi ilm väga ei sportlikke tegevusi ei soosinud, kord oli talumatult palav ja niiske, siis jälle sadas paduvihma. Ööbimiseks leidsime mõnusa laagriplatsi, mis oli keset vihmametsa sügaval orus ja terve öö laulsid linnud ning teised metsaelanikud meile unelaulu.

Kolm õde

Järgmisel hommikul tagasi üles mägedesse sõites avanes meile hoopis teistsugune vaatepilt. Mäed olid pilvede sisse ära kadunud ja terve aeg oli tunne nagu sõidaks lennukiga pilvede peal. Nägime ka sellist haruldast nähtust nagu "fantoom-juga" ehk pilved langesid kaljuservalt alla, tekitades illusiooni nagu seal oleks suur kummituslik kosk. Pilt kahjuks ei anna seda väga hästi edasi.

Fantoom-juga

Mäed on pilve sees peidus

Päris-juga

Sinimägede kõrval asub ka väike linnake ja kui jälle sadama hakkas, külastasime sealset veekeskust, kus oli ka korralik saun. Kirjeldamatult mõnus oli üle pika aja jälle leili visata. Ainult üks kaseviht oli saunast puudu. Saunatasime nii korralikult, et terve ülejäänud päeva loivasime ringi nagu laiskloomad. Tegelikult tegime veel ühe matkaraja ka läbi, mis tundus hästi lihtne, vaid pool kilomeetrit, reaalsuses oli see pool kilomeetrit treppidest otse allamäge ja siis veel sama maa üles. Mu põlved valutasid peale seda trepimaratoni terve õhtu.

Aga nüüd oleme me Sydneys. Võite ainult ette kujutada, kui kaootiline on liiklus 5 miljoni elanikuga suurlinnas. Juba 30 kilomeetrit enne linna olime neljarealisel teel ummikus ja linnas polnud parem olukord. Reimo on õnneks juba kogenud sõidumees ja mina kogenud kaardilugeja. Kõige toredam on muidugi, kui Google maps keset kesklinna liiklussõlme kokku jookseb ja siis pimesi kuskile keerama peab. Aga sihtkohta me jõudsime.

Ilm oli esimesel päeval palav aga pilvine. Pilvedest hoolimata mõtlesime üle vaadata Sydney kuulsa Bondi ranna. Haarasin igaks juhuks veel ujukad kaasa, aga päevituskreem ja rätik jäid loomulikult maha. Taevas läks aga järsku selgeks, päike tuli välja ja meie unustasime end randa. Ujusime ja vaatasime surfareid, unistades päevast, kui me ise surfilaual püsti tõuseme. Ja loomulikult põlesime korralikult ära.

Bondi beach

Peale rannas käimist jalutasime kesklinna, sest Sydney ooperimaja ja Harbour bridge on Austraalia ikoonid, mida juba ammu oleme kibelenud näha. Vaatepilt oli palju suurem ja võimsam, kui oleme piltide põhjal ette kujutanud. Kaugelt sada pilti tehtud, läksime lähemale ja katsusime ka oma käega ooperimaja ära. Seejärel ekslesime natuke kesklinnas, kus tundsime end pilvelõhkujate vahel nagu väikesed sipelgad.

Sydney ooperimaja ja Harbour bridge

Kohustuslik turistikas

Kesklinn

Kutsumata külaline

Õhtu. Väljas on juba pime ja meie oleme enne magama jäämist veel telefonides. Järsku ütleb Reimo: "Ära palun karjuma hakka, aga mine vaikselt autost välja."

"Miks?" küsin pahaaimamatult ja saan kohe oma küsimusele vastuse, kui näen enda näo kohal suurt huntsman ämblikku. 

Kümne sekundiga oleme autost väljas ja seisame paljajalu, taskulambid käes, auto kõrval ja üritame ämblikku mitte silmist lasta. Kiirelt kaob ta valgusvihus madratsi alla.

"No tore, mina rohkem siin autos ei maga," teatan Reimole.

Reimo näost loen välja, et ta mõtleb sama.

Avame pagasniku, et teda otsima hakata ja õnneks seal kilekoti otsas ta istub. Tõmbame ta koos kilekotiga autost välja ja ämblik kaob ööpimedusse. Mis te arvate, kui hästi me sel ööl magasime?

Järgmisel päeval tegime autole suurpuhastuse ja loodame, et ta enam külla ei tule.

Lõpetuseks teile üks tore video, kus huntsman üritab hiirt ära süüa.

Kandideerimine veinitehasesse või kaitseväkke?

Täna oli lõpuks meie kaua kardetud oodatud tööintervjuu Casella veinitehases. Tööintervjuuks ma seda küll tegelikult ei nimetaks, rohkem oli tunne nagu kandideeriks kaitseväkke. Reimole meenutas kogu see komejant sõjaväe arstlikku komisjoni.

Kohale jõudes võeti meilt esimese asjana sõrmejäljed ja tehti pilti. Sõbralikud tädid andsid meile täitmiseks 20 lehekülge erinevaid ankeete ja teste. Täita tuli lõputud paberid endast, oma tervisest, kirja panna panga ja pensionifondi andmed ning palju palju muud. Testid olid õnneks lihtsad, lisaks valikvastustega ohutustestile pidime liitma-lahutama, korrutama-jagama ning protsentülesandeid lahendama. Ma tunnistan, et ühe arvutusülesande piilusin natuke Reimo pealt maha, aga ülejäänu tegin enda peaga.

Siis võeti meilt narkotestiks pissiproov ja pidime alkomeetrisse rääkima. Just nimelt rääkima, mitte puhuma, mida Reimo muide automaatselt kaks korda tegi, kuni tädi kõva häälega naerma hakkas. Mind jõudis Reimo õnneks hoiatada, loendasin alkomeetrile ilusti numbreid ette.

Edasi viidi meid ükshaaval ruumi, kus mõõdeti vererõhku ja käte haarde tugevust. Peale seda läksime füüsilisi teste tegema. Kõigepealt pidi seisma keset tuba ja Aasia päritolu väikese naisterahva käskluste peale vaatama üles-alla, paremale-vasakule, puudutama pead ja selga, põrandat ja ma ei tea veel mida. Siis keha ühte ja teistpidi väänama, end ette ja taha kallutama. Seejärel pidime kõndima. Kandadel ja varvastel. Ühel jalal seisma. Teisel jalal seisma. Täna oli väljas +27 kraadi ja seal ruumis mega palav, mul hakkas juba kõndimisest higi voolama.

Kükid olid lihtsad, aga kätekõverdustega pidin natuke rohkem vaeva nägema. Olin natuke harjutanud ka ja teadsin, et 10 korralikku suudan ilusti ära teha. Lõpuks tegin peaaegu 20, viimased olid küll mitte väga sügavad. Reimol selliste harjutustega muret polnud. Tal tekkis mure siis, kui ta pidi ruudukujulisel kõrgel madratsil kõhuli olema ja end puusadest saadik seljalihastega üleval hoidma, Aasia tädi jalgade otsas istumas. Ta nimelt arvas millegi pärast, et end tuleb hoida vaid minuti ja hoidis end hästi kõrgel, tegelikult pidime sellises asendis olema kaks ja pool minutit. Peale seljalihaseid pidime kümme korda redelist üles-alla jooksma ja viis korda 25-kilost veinikasti laualt maha ning tagasi tõstma.

Ma olin peale neid harjutusi päris higine ja kui kohe peale seda järjekordne naisterahvas mind järjekordsesse ruumi kutsuma tuli, siis ma juba pabistasin, et pean higise ja näost punetavana minema intervjuule. Õnneks viidi mind hoopis tööriideid ja -saapaid proovima. Kõik riided olid mulle esialgu kolm numbrit suured, samamoodi Reimole, aga lõpuks saime õiges suuruses rõivad selga. Naljakas, et nad niimoodi "intervjuul" sulle riided selga panevad, nagu sa saakski kindlasti tööle, aga tegelikult pole miski veel kindel.

Kaks tundi hiljem kutsuti meid lõpuks intervjuule. Mind esimesena. Intervjueerijateks olid neli hilises keskeas inimest, kes olid hästi toredad ja seetõttu oli seal ruumis kuidagi mõnus olemine. Kõigepealt tutvustas üks onu mulle tööd ja selle erinevaid etappe, küsis kas ma kardan kõrgust või kitsaid ruume (ei) ning kas mul on eelistusi, kas töötaksin päevases või öises vahetuses. Seejärel küsiti minult minu varasemate töökogemuste kohta Austraalias, rääkisin neile meie farmielust Tasmaanias ning sealsest tööohutusest, mis oli minu arust olematu. Casellas seevastu pannakse ohutusele väga palju rõhku. Veel küsisid nad minu malevakomandöri töö kohta, mille olin enda CVsse kirjutanud ja see tundus neile väga muljet avaldavat. Lõpetuseks küsisid nad, kas me sõitsime tõesti Perthist siia ja saime kõvasti naerda, kui ütlesin, et õnneks sõitis Reimo enamuse ajast. Enne uksest välja minekut mainisid nad veel, et annavad mulle paari päeva jooksul oma otsusest teada, mistõttu ma natuke pettunud olin, sest olen kuulnud, et mõnedel õnnelikel õnnestub kohe tööle saada ja ma lootsin, et meie oleks kaks neist õnnelikest.

Peale Reimo intervjuud, mis tema sõnul samuti hästi läks, jõudis ta vaevalt minu kõrvale maha istuda kui üks intervjueerijatest toast välja tuli ja meist uuesti sisse kutsus. Ma juba aimasin, aga ei julgenud veel hõisata. Tagasi ruumis olles ütlesid nad, et me meeldime neile ja kuna me oleme veel nii kaugelt kohale sõitnud, on töö meie. Siis ma ei suutnud küll oma rõõmu tagasi hoida ja vist isegi natuke hüppasin seal toas ringi, endal naeruväärne naeratus näol. Tänasime neid südamest ja hüppasime parklas edasi.

Mis saab edasi, ei tea, aga üks on kindel, jaanuarist alustame me tööd Austraalia suurimas veinitehases. Juhuuu! Aitäh kõigile, kes meie poole häid mõtteid saatsid ja meisse uskusid.

Looduse lapsed

Reimo äratas mu täna hommikul üles kõige magusamast unest, lihtsalt selleks, et mulle päikesetõusu näidata. Ööbisime järve kaldal ja kuigi vee kohal sillerdav päike oli tõesti ilus, ei osanud ma selle ilu piisavalt hinnata, keerasin teise külje ja jäin uuesti magama.

Viimasel ajal oleme üritanud vältida maantee äärseid laagriplatse ja sõitnud pigem paar kilomeetrit kasvõi teises suunas, et maante- ja valgusmüra vältida. Sellised metsas või järve ääres asuvad platsid on nii mõnusad, alati on seal linnud ja loomad ning mugavamaks olemiseks lõkkepuud ja kuivkäimlad. Näiteks eile karjusid meie auto kõrval sajad kakaduud ja eile oli naabriks lihast ja luust eesel, mitte küll metsik, keegi peab teda seal järve kaldal koduloomana.

Pimedus mind ka enam ei häiri, viimastel öödel on pigem olnud liiga valge, sest kuu särab taevas. Alguses oli natuke hirmus ärgata öösel kottpimedas üles ja mitte midagi näha, ainult igasugu minu jaoks veidraid hääli kuulda. Sellistel öödel ma äratan alati ikka Reimo ka üles, tavaliselt toksan teda küünarnukiga ja küsin hirmunud häälega: "kuulsid vä?"

Üldiselt olen ma viimasel ajal natuke vapramaks muutunud, rõhk sõnal natuke. Vähemalt iga sisaliku peale enam ei ehmata ja kogu aeg ette ei kujuta, et igal pool on ussid. Pimedas julgen üksi taskulambiga ringi jalutada, mitte, et ma seda tihti teeksin. Täna ronis mu peal üks jõle ämblik, mille peale ma kiljudes püsti kargasin, aga seda pigem selle pärast, et ta mu käe peal jalutas, mujal nad mind enam väga ei häiri.

Sõbranna uuris minult, kas ja kus me pesemas ka käime. Raudselt pooled mu blogi lugejad kujutavad ette, kuidas me päevade viisi metsas oleme ja end nädalas korra jões loputame. Ei ole üldse see asi nii hull. Väga paljudes linnades on tasuta avalikud duššid, mida me ikka ülepäeva kasutame. Vahepeal tuleb neist vaid jääkülm nire ja oleme ka nii end pesnud. Kui avalikku dušši käepärast pole, kolime karavaniparki, kust saab 20-30$ eest/öö sooja vett ja elektrit kasutada.

Me oleme sellise elustiili ise valinud ja sellega ka ära harjunud, aga see ei tähenda, et me sellest juba natuke väsima ei hakkaks. Viimasel ajal igatsen ma üha rohkem...rutiini. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et rutiini on üldse võimalik igatseda, aga ma olen väsinud sellest mustlase moodi ringi rändamisest. Sellel on küll omad plussid, aga ma tahaks juba mingit stabiilsemat elukorraldust. Et siis jälle rutiinist ära tüdineda ja uusi seiklusi otsima minna.

Paar pilti ka, eeslist jäi kahjuks foto tegemata:

Lõunaks lõhepasta

Voodis lebos

Ja voodis lugemas

Eilne "superkuu"

Melbourne

Melbourne on kuus aastat järjest valitud maailma kõige elamisväärsemaks linnaks. Kas ta väärib seda tiitlit või mitte, on kahe päeva põhjal raske öelda, eriti kui need päevad möödusid sama kiirelt kui silmapilgutus. 

Melbourne kesklinn. Foto: Google

Elamiseks võtsime endale paariks päevaks läbi Airbnb äärelinna toa. Läbi linna sinna sõitmiseks kulus terve igavik. Seetõttu, ja oma närvide säästmiseks, otsustasime kesklinna sõita hoopis bussiga. Kodutöö jätsime tegemata ja bussis selgus, et ühekordset piletit osta ei saa, ühistranspordiga liiklemiseks tuleb 6$ eest osta spetsiaalne kaart, kuhu saab raha peale laadida. Loomulikult ei saa Myki kaarti bussist osta, õnneks läks bussijuhil meie segaduses nägude peale süda härdaks ja ta lasi meil jänest sõita.

Melbourne kesklinn on suur, lärmakas ja rahvarohke. Lugematute pilvelõhkujate kõrval on õnneks ka piisavalt parke ja rohelust, kus meiegi üle pika aja sooja ilma ning päikesepaistet nautisime. Kui jalad kangeks jäid, hüppasime vahepeal tasuta trammile, mis sõidutab turiste läbi põhiliste vaatamisväärtsuste. Mulle meeldis kõige rohkem Queen Victoria Market, kus oli kõige muu põneva kõrval tonnide viisi värskeid puu-ja juurvilju.

Queen Victoria Market

Rongijaam

Melbourne Star

Piilupardid

Käisime ka Austraalia suurimas kaubanduskeskuses, mis oli nii suur, et me ei jõudnud kahe tunniga pooltki sellest läbi jalutada vaid väsisime enne ära. Ühest (ja kahest) päevast jääb Melbournes kindlasti väheks. Linnas on nii palju kunsti ja kultuuri, lahedaid kohvikuid (keslinnas domineerivad kahjuks põhiliselt Macca`s ja KFC), muuseume, legaalset graffitit täis tänavaid ning palju palju muud. Tundub, et peame kolmandat korda tagasi minema.

Linnast koju sõitmiseks ostsime endale Myki kaadid ja uurisime, millise rongi peale minema peaks. Kõik tundus väga loogiline, olime õigel kellaajal õigel platvormil ja läksime enda arust õigele rongile. Ühel hetkel vaatas Reimo kaarti ja avastas, et me sõidame vales suunas. Hüppasime kuskil äärelinnas rongilt maha, läksime üle tee ja sõitsime järgmise rongiga tagasi peatusesse, kust peaks meie õige rong minema. Peale seda, kui kolm meie peatuse kirjaga rongi meist mööda sõitsid, olime suhteliselt segaduses, äkki oleks pidanud rongijuhile lehvitama. Lõpuks läksime hoopis kolmandale rongile ja siis neljandale ja kuidagi jõudsime lõpuks koju.

Praegu liigume juba vaikselt Griffithi poole, sest juba kolmapäeval on meil kauaoodatud tööintervjuu. Mõtlesime, et võtame enne seda paar päeva nii-öelda aja maha, paneme kuskile metsa või jõe äärde laagri püsti, loeme raamatut ja püüame kala. Eile leidsime ühe mäe jalamil päris mõnusa laagri ja saime tuttavaks kahe india mehega, kellega paar tundi jutustasime. Nad jagasid meiega oma õhtusööki, indiapärases marinaadis kala ja põdraliha. Oh juudas, oli see alles vürtsikas, purskasime peaaegu suust leeke. Magustoiduks pakkusime meile neile oma Vana Tallinnat, mis neile väga maitses.

Täna hommikul äratas meid aga paduvihm ja otsustasime edasi sõita, lootuses, et äkki tuleb sisemaa pool päike välja. Veel ei ole päikesest märki, aga päev on veel pikk ja meil ei ole kuhugi kiiret.