Ma nuputasin nädal aega mida oma bossile öelda. Süda valutas ja otsustasin, et tulgu mis tuleb, pean selle koorma südamelt ära saama. Nädala keskel jäi ta aga ootamatult raskelt haigeks ning ei tulnud mitu päeva kohvikusse. Pidin oma koormaga edasi elama. Pühapäeval tuli ta tööle, aga oli ikka hädine ja mina lükkasin jälle vestlust edasi. Kuni ta nii muuseas jutu käes küsis, et kauaks ma üldse plaanin Sydneysse jääda. Mul tõusis pulss sel hetkel vist küll kahesaja peale, kogelesin midagi vastu ja teate mida tema tegi? Küsis naeratades: so, when are you leaving? (eesti k. millal sa lahkud?) Mul langes nagu kivi südamelt ja ma lihtsalt kallistasin teda. Ta oli täiesti uskumatult tore, ütles nii ilusaid asju ning et saab minust aru ja ootab alati tagasi.
Teine mure, mis mul mõnda aega kuklas on istunud, on veinihooajaks Griffithisse kodu leidmine. Sajajd inimesed otsivad kindlasti meiega paralleelselt elamispinda, sest peale veinihooajale on sealkandis algamas ka arbuusihooaeg. Ma olin juba valmis karavaniparki kolima, aga läbi Facebooki leidsime endale lõpuks kodu. Sellest siis pikemalt, kui me oleme reaalselt sisse kolinud.
Kuidagi juhtus nii, et need kaks mure lahenesid samal päeval ja ma olin nii õnnelik. Ja siis õhtul elu vist mõtles, et ei saa lasta mul nii õnnelik ka olla, teeks veits nalja.
Pikk jutt lühidalt, meie korterikaaslane läks pühapäeval kolmeks nädalaks koju ja rentis oma toa kahele sõbrannale välja. Arusaadav, et ta ei taha lihtsalt kolm nädalat tühja renti maksta. Me nägime neid tüdrukuid paar nädalat tagasi korraks ja ei osanud nagu midagi arvata. Pühapäeval tegin köögis süüa ja sisse astus hoopis mingi tüüp. Kohvitega. Ma uurisin, et kus tüdrukud on ja kas sa aitad neil kolida, mille peale tüüp vastas, et ei, tema kolib ka sisse. Meie korterikaaslane pidavat teadma. Asi oli kohe kahtlane, sest veel paar päeva tagasi Joanne hullult põdes, et kas ikka ei ole liiga ülerahvastatud korter ja kohe kindlasti poleks ta jätnud mainimata, et tegelikult kolm inimest tema väiksesse tuppa kolivad.
Eile nad siin jaurasid valjult oma iiri aksendiga, mingi sõber oli veel külas, ma üritasin zen olla ja panin lihtsalt kõrvatropid kõrva, ise olin muidugi ärritunud, aga ma ei saanud Joanne kätte, sest tema ju lendas samal ajal Iirimaale. Täna ta lõpuks helistas mulle tagasi ja loomulikult ei teadnud sellest tüübist midagi. Nüüd on tema paanikas ja need tüdrukud väidavad talle, et see tüüp oli lihtsalt eile õhtul "külas" käinud. Kahe suure kohvriga, mis praegugi nende toas on.
Igatahes varsti tulevad nad koju ja eks siis ole näha, kas "külaline" ka tuleb. Ma olen suht kindel, et need tüdrukud lihtsalt tahtsid ise vähem renti maksta, aga tundub, et nad pole just kõige arukamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar