Korterikaaslastest ja pühadest

Nagu oligi arvata, ei olnud see Iiri poiss kellelgi külas vaid pahaaimamatult korterisse sisse kolinud. Kuna tema hostel oli täis, olid tüdrukud talle siin korteris soodsalt voodikohta pakkunud. Valetasid talle, et maksavad nädalas 300$ ja leppisid kokku, et igaüks hakkab nädalas 100$ maksma. Tegelikult pidid nad kahepeale toa eest vaid 230$ maksma ja kui Adami 100$ sealt veel maha arvestada, siis 65$ nägu on ikka väga odav rent. Seda enam, et meie maksame oma toa eest nädalas 325$

Kogu see olukord tekitas lõpuks palju draamat. Joanne oli vihane, et tema usaldust niimoodi peteti. Adam oli vihane, et talle valetati ja natuke hirmul, et ta jääb nüüd jälle kodutuks. Tüdrukud olid lihtsalt paanikas, ahelsuitsetasid rõdul ja üritasid süüd üksteise kaela veeretada. Peale pikki läbirääkimisi ja vabandusi Joanne leebus ning tegi ettepaneku, et vähendab meie renti 230$-le nädalas, tõstab nende renti ja kehtestab karmimad reeglid: ei mingeid pidusid ega jauramist, korter peab olema vaikne ja puhas. Aga lisas ka, et kui me end halvasti tunneme, viskab ta kogu selle pundi kohe välja. Meie otsus. Loomulikult naudiks ma hea meelega järgmised kaks nädalat Reimoga kahekesi siin puhtust, rahu ja vaikust, aga mu südametunnistus ei lubanud küll kedagi enne jõule tänavale visata. Eriti kui aastavahetuse eel on Sydneys elamispinda leida sama lihtne kui suvel Pärnus normaalse hinnaga korterit.

Nüüd me elamegi siin kahetoalises korteris viiekesi. Korterikaaslased on väga püüdlikud, koristavad enda järgi ja laupäeva õhtul olid juba kell 8 sõpradega läinud. Samal ajal on nende jaoks täiesti normaalne välisjalatsitega toas (ja voodis) olla ning hommikul kell 6 rõdul valjuhäälselt Skaipida. Rõõmsalt kasutavad nad küsimata kõiki meie asju, mis vähegi kätte jäävad. Kade ma pole, aga nahhaalsus ka ei meeldi. Mu duššigeel, šampoon ja palsam on nädalaga silmnähtavalt kahanenud, sama on toiduainetega. Reimo hambahari kadus paar päeva tagasi jäljetult ja pole siiani tagasi ilmunud. Ma üritan chill olla, sest imelik oleks ju täiskasvanutel inimestel nagu ema järgi käia ja paluda, et nad toas välisjalanõud ära võtaks. Mida ma tegelikult esimesel päeval tegin ja mille peale mind nagu mingit imelikku vaadati.

Aga vahepeal olid jõulud ja kuigi polnud jõulutunnet südames, oli vähemalt kõhus. Meie jõulupraad koosnes kartulist, hapukapsast, sealihast ja saksa verivorstist, mis polnud küll päris see õige, aga pohlamoosiga pettis maitsemeeled ära küll. Peale söögiorgiat kuulasime jõululaule, Skaipisime peredega ja unistasime järgmistest lumistest jõuludest Eestis.

Sünge õulupraad

Kuna kohvik, kus ma töötan, on pühade ajal nüüd nädal aega kinni, on meil praegu mõnusalt aega linna avastada. Oleme peamiselt vedelenud rannas ja parkides, aga ka kesklinna risti ja põiki läbi jalutanud. Kuigi mulle Sydneys elada ei meeldi, on kesklinn väga ilus. Eriti ooperimaja ümbrus, sadam ja harbour bridge.

Erinevate õnnetute asjade kokkulangemisel veedame aastavahetuse kahekesi. Parima vaatega ilutulestiku nägemiseks peame tõenäoliselt juba hommikul kuskile teki maha panema ja terve päeva ühe koha peal olema, aga Sydney aastavahetust saame ju vaid üks kord elus kogeda ning usun, et see on seda väärt.

Sagimine ooperimaja juures

St Mary`s Cathedral

Town Hall ja kõrghooned

Queen Victoria