2016 on olnud vaieldamatult parim aasta meie elus. Oleme külastanud nii palju uusi kohti, tutvunud uute inimestega ja teinud nii palju asju esimest korda. On olnud ka raskemaid hetki ja palju koduigatsust, aga oleme kõigest koos tugevamana välja tulnud. Paljud meie unistused on täitunud, sealhulgas unistus kogeda aastavahetusel Sydney muinasjutulist ilutulestikku.
Kahjuks Sydneys nii lihtne pole, et teed mõned dringid, vaatad telekast aastalõppuprogrammi ja jalutad pool tundi enne südaööd ooperimaja juurde ilutulestikku vaatama. Meie päev algas juba pool 8. Hommikul pakkisime kaasa teki ja päiksekreemi, külmakotti söögid-joogid ning sõitsime linna. Pool 10 seisime oma uute eesti sõprade ja veel viie tuhande inimesega järjekorras, et pääseda Mrs Macquaries Pointi, ühte aastavahetuse kõige populaarsemasse punkti, kust pidi avanema ideaalne vaade nii sillale kui ooperimajale.
Väike osa rahvast pool 10 hommikul
Kogu see üritus algas kahjuks suure pettumusega ja seda korraldusliku poole pealt. Järjekorras valitses oli täielik kaos ja turvamehed ei suutnud seda rahvamassi ohjeldada. Õigesse kohta jõudmiseks kulus meil peaaegu kolm tundi ja loomulikult olid selleks ajaks parimad kohad võetud. Kell kaks oli inimesi kohal juba 16 000 ja väravad pandi kinni. Ma ei saa ausalt öeldes aru, miks inimesed seda kohta kõigile reklaamivad ja miks kõik sinna minna tahavad. Kogu jõeäär on puid täis ja postkaardivaade avaneb vaid mõnest kohtast, aga see selleks.
Parim koht varajastele ootajatele, kust meid lõpuks ära aeti
Me leidsime lõpuks endale koha ühe suure puu all, kust paistis läbi okste vaid natuke ooperimaja, aga 30 kraadise kuuma ja päikse eest pakkus puu vähemalt varju. Plaan oli päev natuke mugavamas ja jahedamas kohas mõõda saata ning ilutulestiku ajaks endale parema vaatega koht leida. Aeg läks üllatavalt kiiresti, kohu rahvamass oli rõõmsas meeleolus. Kuus tundi enne südaööd hakkasid meie uued sõbrad kartma, et äkki nad ikkagi ei näe seda ideaalset ilutulestikku ja suundusid parematele (tasulistele) jahimaadele. Meil oli ka natuke mure, aga lootusetu optimistina uskusin, et saagu mis saab, ooperimaja taustal ilutulestikku me näeme.
16 000 inimest üksteise otsas
Reimo puhkab
Kui olime kahekesi jäänud, leidsime endale mõnusama vaatega koha, aga asfaldil jäi tagumik kiirelt kangeks. Vaesed inimesed, kes hommikust saadik ooperimaja juures ootasid, sest seal pole istumiseks ühtegi pehmet muruplatsi. Kolisime jälle ja leidsime lõpuks privaatsema koha, kus oli ideaalne vaade sillale, aga ooperimaja jäi puu taha peitu. Enne südaööd otsustasime, et kuna me oleme siin 14 tundi oodanud, ei kavatse me ilutulestikku läbi puuokste vaadata. Kuidagi jõudsime õigel ajal õigesse kohta, ideaalse vaatega trepile, kus muidu inimestel seista ei lubatud, aga ilutulesikku ajaks turvamehed natuke leebusid.
5-4-3-2-1. Võimas tunne oli miljonite inimestega koos 2016 aasta viimaseid sekundeid loendada. Ja siis see algas ja ületas kõik meie ootused. Üks asi on vaadata seda telekast ja hoopis teine asi olla kohapeal. Ma ei suudaks seda kunagi sõnadesse panna, see oli lihtsalt kirjeldamatu. Emotsioon oli nii võimas. Mul tõusid kõik ihukarvad püsti ja poetasin isegi paar pisarat, osad nutsid lausa lahinal. Ma olen nii tänulik, et sain seda kõike kogeda. Ma tean, ma tunnen, et 2017 tuleb suurepärane aasta!
Edukat, õnnelikku ja armastust täis uut aastat teile kõigile! Sydney täispikkuses ilutulestikku saate vaadata allolevast videost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar