Sydneyst ei olnud absoluutselt kahju ära minna. Kõige suuremaid emotsioone tekitas viimane päev kohvikus, sest kõige raskem on alati inimestega hüvasti jätta. Töökaaslased, keda iga päev näed, saavad lihtsalt armsaks, tahad sa seda või mitte. Minu suurepärane ülemus kutsus meid veel viimasel päeval õhtusöögile, mis oli imemaitsev. Jään seda kohta kindlasti igatsema.
Vahepeal käisid meil külas Elina ja Maik. Me polnud üksteist seitse kuud näinud ja taaskohtumine oli nii tore. Mina olin küll enamuse ajast tööl, aga natuke saime ikka koos aega veeta. Juba paari kuu pärast plaanime neile Gold Coastile külla minna, et oma Austraalia seiklus lõpetada sealt, kus alustasime. Uskumatu mõelda, et varsti oleme juba Eestis tagasi.
Proovin praegu siiski rohkem olevikus elada. Järgmised kolm kuud elame Griffithis, 25 tuhande elanikuga linnas, kaugel ookeanist ja jahutavast tuulest, mida ma juba igatsen, sest siin on nii kuum. Rendime tuba noorelt Austraalia paarilt ja esmamulje põhjal on tegemist ideaalse koduga. Nende maja on nii ilus, suur ja puhas. Nad ise tunduvad väga sõbralikud ja toredad inimesed, kes on harva kodus. Nad töötavad linnast eemal ja elavad kolm-neli päeva nädalas seal. Neil on imearmas 2-aastane labrador, kelle nad endaga tööle kaasa võtavad, aga kui nad siin on, saame meie teda nunnutada. Tagaaias elab meil veel kolm kana. Võrreldes meie eelmiste kodude ja majanaabritega siin Austraalias, tundub see koht liiga hea, et tõsi olla. Ma nii loodan, et töö saab ka tore olema, vähemalt nii tore, kui üks töö olla saab. Aga sellest juba kunagi hiljem.
 |
| Elutuba ja telekas, kus Reimol on kõik jalkakanalid |
 |
| Suur köök, kus on lausa lust süüa teha |
 |
| Meie väike, aga armas magamistuba |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar