Canberra - Sinimäed - Sydney

Meie Austraalia ringreis on vaikselt lõppemas. Paar päeva tagasi jõudsime oma viimasesse osariiki, Australian Capital Territory-le, kus asub pealinn Canberra. Paljud inimesed, kaasa arvatud mina kunagi, arvavad, et Austraalia pealinn on Sydney, aga ei. Legendi kohaselt tahtsid pealinnaks saada riigi suurimad, ühtlasi rivaalitsevad, linnad Sydney ja Melbourne, aga kompromissina otsustati, et seda rolli hakkab täitma hoopis nende kahe vahel sisemaal asuv Canberra.

Canberras elab umbes 400 000 inimest ning linn on ehitatud spetsiaalselt pealinnaks, mistõttu on kõik väga "proportsioonis". Linnapilt on väga madal, kõik hooned on sarnased ja kesklinnas ei kõrgu ühtegi ärihoonet. Seal leiab hoopis kõikvõimalikke muuseume, ideaalselt pügatud muruga parke ja ausambaid. 90% tänaval kõndivatest inimestest on pintsaklipslased. Linna keskel on uhke ja hiiglaslik parlamendihoone, kus me paar tundi ringi luusisime ning Austraalia poliitilise ajalooga tutvusime.

Parlamendihoone

Austraalia vapp - känguru ja emu

Vaade Canberrale

Kuna me ei tea veel täpselt, mida järgneva 1,5 kuuga ette võtta, otsustasime peale Canberrat, et läheme ja tuulutame end paar päeva Sinimägedes, mis asuvad kohe Sydney külje all. Tegemist on väga populaarse rahvuspargiga, millest olime palju kuulnud, aga reaalsus oli oodatust palju parem, olime juba esimestest vaadatest täiesti lummatud. Tuli kohe jälle "mina olen nii väike ja maailm nii suur" tunne peale.

Matkasime ja turnisime kahe päeva jooksul päris korralikult, kuigi ilm väga ei sportlikke tegevusi ei soosinud, kord oli talumatult palav ja niiske, siis jälle sadas paduvihma. Ööbimiseks leidsime mõnusa laagriplatsi, mis oli keset vihmametsa sügaval orus ja terve öö laulsid linnud ning teised metsaelanikud meile unelaulu.

Kolm õde

Järgmisel hommikul tagasi üles mägedesse sõites avanes meile hoopis teistsugune vaatepilt. Mäed olid pilvede sisse ära kadunud ja terve aeg oli tunne nagu sõidaks lennukiga pilvede peal. Nägime ka sellist haruldast nähtust nagu "fantoom-juga" ehk pilved langesid kaljuservalt alla, tekitades illusiooni nagu seal oleks suur kummituslik kosk. Pilt kahjuks ei anna seda väga hästi edasi.

Fantoom-juga

Mäed on pilve sees peidus

Päris-juga

Sinimägede kõrval asub ka väike linnake ja kui jälle sadama hakkas, külastasime sealset veekeskust, kus oli ka korralik saun. Kirjeldamatult mõnus oli üle pika aja jälle leili visata. Ainult üks kaseviht oli saunast puudu. Saunatasime nii korralikult, et terve ülejäänud päeva loivasime ringi nagu laiskloomad. Tegelikult tegime veel ühe matkaraja ka läbi, mis tundus hästi lihtne, vaid pool kilomeetrit, reaalsuses oli see pool kilomeetrit treppidest otse allamäge ja siis veel sama maa üles. Mu põlved valutasid peale seda trepimaratoni terve õhtu.

Aga nüüd oleme me Sydneys. Võite ainult ette kujutada, kui kaootiline on liiklus 5 miljoni elanikuga suurlinnas. Juba 30 kilomeetrit enne linna olime neljarealisel teel ummikus ja linnas polnud parem olukord. Reimo on õnneks juba kogenud sõidumees ja mina kogenud kaardilugeja. Kõige toredam on muidugi, kui Google maps keset kesklinna liiklussõlme kokku jookseb ja siis pimesi kuskile keerama peab. Aga sihtkohta me jõudsime.

Ilm oli esimesel päeval palav aga pilvine. Pilvedest hoolimata mõtlesime üle vaadata Sydney kuulsa Bondi ranna. Haarasin igaks juhuks veel ujukad kaasa, aga päevituskreem ja rätik jäid loomulikult maha. Taevas läks aga järsku selgeks, päike tuli välja ja meie unustasime end randa. Ujusime ja vaatasime surfareid, unistades päevast, kui me ise surfilaual püsti tõuseme. Ja loomulikult põlesime korralikult ära.

Bondi beach

Peale rannas käimist jalutasime kesklinna, sest Sydney ooperimaja ja Harbour bridge on Austraalia ikoonid, mida juba ammu oleme kibelenud näha. Vaatepilt oli palju suurem ja võimsam, kui oleme piltide põhjal ette kujutanud. Kaugelt sada pilti tehtud, läksime lähemale ja katsusime ka oma käega ooperimaja ära. Seejärel ekslesime natuke kesklinnas, kus tundsime end pilvelõhkujate vahel nagu väikesed sipelgad.

Sydney ooperimaja ja Harbour bridge

Kohustuslik turistikas

Kesklinn

Kutsumata külaline

Õhtu. Väljas on juba pime ja meie oleme enne magama jäämist veel telefonides. Järsku ütleb Reimo: "Ära palun karjuma hakka, aga mine vaikselt autost välja."

"Miks?" küsin pahaaimamatult ja saan kohe oma küsimusele vastuse, kui näen enda näo kohal suurt huntsman ämblikku. 

Kümne sekundiga oleme autost väljas ja seisame paljajalu, taskulambid käes, auto kõrval ja üritame ämblikku mitte silmist lasta. Kiirelt kaob ta valgusvihus madratsi alla.

"No tore, mina rohkem siin autos ei maga," teatan Reimole.

Reimo näost loen välja, et ta mõtleb sama.

Avame pagasniku, et teda otsima hakata ja õnneks seal kilekoti otsas ta istub. Tõmbame ta koos kilekotiga autost välja ja ämblik kaob ööpimedusse. Mis te arvate, kui hästi me sel ööl magasime?

Järgmisel päeval tegime autole suurpuhastuse ja loodame, et ta enam külla ei tule.

Lõpetuseks teile üks tore video, kus huntsman üritab hiirt ära süüa.

Kandideerimine veinitehasesse või kaitseväkke?

Täna oli lõpuks meie kaua kardetud oodatud tööintervjuu Casella veinitehases. Tööintervjuuks ma seda küll tegelikult ei nimetaks, rohkem oli tunne nagu kandideeriks kaitseväkke. Reimole meenutas kogu see komejant sõjaväe arstlikku komisjoni.

Kohale jõudes võeti meilt esimese asjana sõrmejäljed ja tehti pilti. Sõbralikud tädid andsid meile täitmiseks 20 lehekülge erinevaid ankeete ja teste. Täita tuli lõputud paberid endast, oma tervisest, kirja panna panga ja pensionifondi andmed ning palju palju muud. Testid olid õnneks lihtsad, lisaks valikvastustega ohutustestile pidime liitma-lahutama, korrutama-jagama ning protsentülesandeid lahendama. Ma tunnistan, et ühe arvutusülesande piilusin natuke Reimo pealt maha, aga ülejäänu tegin enda peaga.

Siis võeti meilt narkotestiks pissiproov ja pidime alkomeetrisse rääkima. Just nimelt rääkima, mitte puhuma, mida Reimo muide automaatselt kaks korda tegi, kuni tädi kõva häälega naerma hakkas. Mind jõudis Reimo õnneks hoiatada, loendasin alkomeetrile ilusti numbreid ette.

Edasi viidi meid ükshaaval ruumi, kus mõõdeti vererõhku ja käte haarde tugevust. Peale seda läksime füüsilisi teste tegema. Kõigepealt pidi seisma keset tuba ja Aasia päritolu väikese naisterahva käskluste peale vaatama üles-alla, paremale-vasakule, puudutama pead ja selga, põrandat ja ma ei tea veel mida. Siis keha ühte ja teistpidi väänama, end ette ja taha kallutama. Seejärel pidime kõndima. Kandadel ja varvastel. Ühel jalal seisma. Teisel jalal seisma. Täna oli väljas +27 kraadi ja seal ruumis mega palav, mul hakkas juba kõndimisest higi voolama.

Kükid olid lihtsad, aga kätekõverdustega pidin natuke rohkem vaeva nägema. Olin natuke harjutanud ka ja teadsin, et 10 korralikku suudan ilusti ära teha. Lõpuks tegin peaaegu 20, viimased olid küll mitte väga sügavad. Reimol selliste harjutustega muret polnud. Tal tekkis mure siis, kui ta pidi ruudukujulisel kõrgel madratsil kõhuli olema ja end puusadest saadik seljalihastega üleval hoidma, Aasia tädi jalgade otsas istumas. Ta nimelt arvas millegi pärast, et end tuleb hoida vaid minuti ja hoidis end hästi kõrgel, tegelikult pidime sellises asendis olema kaks ja pool minutit. Peale seljalihaseid pidime kümme korda redelist üles-alla jooksma ja viis korda 25-kilost veinikasti laualt maha ning tagasi tõstma.

Ma olin peale neid harjutusi päris higine ja kui kohe peale seda järjekordne naisterahvas mind järjekordsesse ruumi kutsuma tuli, siis ma juba pabistasin, et pean higise ja näost punetavana minema intervjuule. Õnneks viidi mind hoopis tööriideid ja -saapaid proovima. Kõik riided olid mulle esialgu kolm numbrit suured, samamoodi Reimole, aga lõpuks saime õiges suuruses rõivad selga. Naljakas, et nad niimoodi "intervjuul" sulle riided selga panevad, nagu sa saakski kindlasti tööle, aga tegelikult pole miski veel kindel.

Kaks tundi hiljem kutsuti meid lõpuks intervjuule. Mind esimesena. Intervjueerijateks olid neli hilises keskeas inimest, kes olid hästi toredad ja seetõttu oli seal ruumis kuidagi mõnus olemine. Kõigepealt tutvustas üks onu mulle tööd ja selle erinevaid etappe, küsis kas ma kardan kõrgust või kitsaid ruume (ei) ning kas mul on eelistusi, kas töötaksin päevases või öises vahetuses. Seejärel küsiti minult minu varasemate töökogemuste kohta Austraalias, rääkisin neile meie farmielust Tasmaanias ning sealsest tööohutusest, mis oli minu arust olematu. Casellas seevastu pannakse ohutusele väga palju rõhku. Veel küsisid nad minu malevakomandöri töö kohta, mille olin enda CVsse kirjutanud ja see tundus neile väga muljet avaldavat. Lõpetuseks küsisid nad, kas me sõitsime tõesti Perthist siia ja saime kõvasti naerda, kui ütlesin, et õnneks sõitis Reimo enamuse ajast. Enne uksest välja minekut mainisid nad veel, et annavad mulle paari päeva jooksul oma otsusest teada, mistõttu ma natuke pettunud olin, sest olen kuulnud, et mõnedel õnnelikel õnnestub kohe tööle saada ja ma lootsin, et meie oleks kaks neist õnnelikest.

Peale Reimo intervjuud, mis tema sõnul samuti hästi läks, jõudis ta vaevalt minu kõrvale maha istuda kui üks intervjueerijatest toast välja tuli ja meist uuesti sisse kutsus. Ma juba aimasin, aga ei julgenud veel hõisata. Tagasi ruumis olles ütlesid nad, et me meeldime neile ja kuna me oleme veel nii kaugelt kohale sõitnud, on töö meie. Siis ma ei suutnud küll oma rõõmu tagasi hoida ja vist isegi natuke hüppasin seal toas ringi, endal naeruväärne naeratus näol. Tänasime neid südamest ja hüppasime parklas edasi.

Mis saab edasi, ei tea, aga üks on kindel, jaanuarist alustame me tööd Austraalia suurimas veinitehases. Juhuuu! Aitäh kõigile, kes meie poole häid mõtteid saatsid ja meisse uskusid.

Looduse lapsed

Reimo äratas mu täna hommikul üles kõige magusamast unest, lihtsalt selleks, et mulle päikesetõusu näidata. Ööbisime järve kaldal ja kuigi vee kohal sillerdav päike oli tõesti ilus, ei osanud ma selle ilu piisavalt hinnata, keerasin teise külje ja jäin uuesti magama.

Viimasel ajal oleme üritanud vältida maantee äärseid laagriplatse ja sõitnud pigem paar kilomeetrit kasvõi teises suunas, et maante- ja valgusmüra vältida. Sellised metsas või järve ääres asuvad platsid on nii mõnusad, alati on seal linnud ja loomad ning mugavamaks olemiseks lõkkepuud ja kuivkäimlad. Näiteks eile karjusid meie auto kõrval sajad kakaduud ja eile oli naabriks lihast ja luust eesel, mitte küll metsik, keegi peab teda seal järve kaldal koduloomana.

Pimedus mind ka enam ei häiri, viimastel öödel on pigem olnud liiga valge, sest kuu särab taevas. Alguses oli natuke hirmus ärgata öösel kottpimedas üles ja mitte midagi näha, ainult igasugu minu jaoks veidraid hääli kuulda. Sellistel öödel ma äratan alati ikka Reimo ka üles, tavaliselt toksan teda küünarnukiga ja küsin hirmunud häälega: "kuulsid vä?"

Üldiselt olen ma viimasel ajal natuke vapramaks muutunud, rõhk sõnal natuke. Vähemalt iga sisaliku peale enam ei ehmata ja kogu aeg ette ei kujuta, et igal pool on ussid. Pimedas julgen üksi taskulambiga ringi jalutada, mitte, et ma seda tihti teeksin. Täna ronis mu peal üks jõle ämblik, mille peale ma kiljudes püsti kargasin, aga seda pigem selle pärast, et ta mu käe peal jalutas, mujal nad mind enam väga ei häiri.

Sõbranna uuris minult, kas ja kus me pesemas ka käime. Raudselt pooled mu blogi lugejad kujutavad ette, kuidas me päevade viisi metsas oleme ja end nädalas korra jões loputame. Ei ole üldse see asi nii hull. Väga paljudes linnades on tasuta avalikud duššid, mida me ikka ülepäeva kasutame. Vahepeal tuleb neist vaid jääkülm nire ja oleme ka nii end pesnud. Kui avalikku dušši käepärast pole, kolime karavaniparki, kust saab 20-30$ eest/öö sooja vett ja elektrit kasutada.

Me oleme sellise elustiili ise valinud ja sellega ka ära harjunud, aga see ei tähenda, et me sellest juba natuke väsima ei hakkaks. Viimasel ajal igatsen ma üha rohkem...rutiini. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et rutiini on üldse võimalik igatseda, aga ma olen väsinud sellest mustlase moodi ringi rändamisest. Sellel on küll omad plussid, aga ma tahaks juba mingit stabiilsemat elukorraldust. Et siis jälle rutiinist ära tüdineda ja uusi seiklusi otsima minna.

Paar pilti ka, eeslist jäi kahjuks foto tegemata:

Lõunaks lõhepasta

Voodis lebos

Ja voodis lugemas

Eilne "superkuu"

Melbourne

Melbourne on kuus aastat järjest valitud maailma kõige elamisväärsemaks linnaks. Kas ta väärib seda tiitlit või mitte, on kahe päeva põhjal raske öelda, eriti kui need päevad möödusid sama kiirelt kui silmapilgutus. 

Melbourne kesklinn. Foto: Google

Elamiseks võtsime endale paariks päevaks läbi Airbnb äärelinna toa. Läbi linna sinna sõitmiseks kulus terve igavik. Seetõttu, ja oma närvide säästmiseks, otsustasime kesklinna sõita hoopis bussiga. Kodutöö jätsime tegemata ja bussis selgus, et ühekordset piletit osta ei saa, ühistranspordiga liiklemiseks tuleb 6$ eest osta spetsiaalne kaart, kuhu saab raha peale laadida. Loomulikult ei saa Myki kaarti bussist osta, õnneks läks bussijuhil meie segaduses nägude peale süda härdaks ja ta lasi meil jänest sõita.

Melbourne kesklinn on suur, lärmakas ja rahvarohke. Lugematute pilvelõhkujate kõrval on õnneks ka piisavalt parke ja rohelust, kus meiegi üle pika aja sooja ilma ning päikesepaistet nautisime. Kui jalad kangeks jäid, hüppasime vahepeal tasuta trammile, mis sõidutab turiste läbi põhiliste vaatamisväärtsuste. Mulle meeldis kõige rohkem Queen Victoria Market, kus oli kõige muu põneva kõrval tonnide viisi värskeid puu-ja juurvilju.

Queen Victoria Market

Rongijaam

Melbourne Star

Piilupardid

Käisime ka Austraalia suurimas kaubanduskeskuses, mis oli nii suur, et me ei jõudnud kahe tunniga pooltki sellest läbi jalutada vaid väsisime enne ära. Ühest (ja kahest) päevast jääb Melbournes kindlasti väheks. Linnas on nii palju kunsti ja kultuuri, lahedaid kohvikuid (keslinnas domineerivad kahjuks põhiliselt Macca`s ja KFC), muuseume, legaalset graffitit täis tänavaid ning palju palju muud. Tundub, et peame kolmandat korda tagasi minema.

Linnast koju sõitmiseks ostsime endale Myki kaadid ja uurisime, millise rongi peale minema peaks. Kõik tundus väga loogiline, olime õigel kellaajal õigel platvormil ja läksime enda arust õigele rongile. Ühel hetkel vaatas Reimo kaarti ja avastas, et me sõidame vales suunas. Hüppasime kuskil äärelinnas rongilt maha, läksime üle tee ja sõitsime järgmise rongiga tagasi peatusesse, kust peaks meie õige rong minema. Peale seda, kui kolm meie peatuse kirjaga rongi meist mööda sõitsid, olime suhteliselt segaduses, äkki oleks pidanud rongijuhile lehvitama. Lõpuks läksime hoopis kolmandale rongile ja siis neljandale ja kuidagi jõudsime lõpuks koju.

Praegu liigume juba vaikselt Griffithi poole, sest juba kolmapäeval on meil kauaoodatud tööintervjuu. Mõtlesime, et võtame enne seda paar päeva nii-öelda aja maha, paneme kuskile metsa või jõe äärde laagri püsti, loeme raamatut ja püüame kala. Eile leidsime ühe mäe jalamil päris mõnusa laagri ja saime tuttavaks kahe india mehega, kellega paar tundi jutustasime. Nad jagasid meiega oma õhtusööki, indiapärases marinaadis kala ja põdraliha. Oh juudas, oli see alles vürtsikas, purskasime peaaegu suust leeke. Magustoiduks pakkusime meile neile oma Vana Tallinnat, mis neile väga maitses.

Täna hommikul äratas meid aga paduvihm ja otsustasime edasi sõita, lootuses, et äkki tuleb sisemaa pool päike välja. Veel ei ole päikesest märki, aga päev on veel pikk ja meil ei ole kuhugi kiiret.

Great Ocean Road

Paar päeva tagasi jätsime hüvasti Adelaide-i ja Eesti Majaga ning täna oleme juba Victoria osariigi pealinnas Melbournes, viie miljoni elanikuga suur hiigel-linnas. Oleme siin juba korra enne Tasmaaniasse minekut olnud, aga siis polnud meil väga aega ringi vaadata. Nüüd on aega, aga Reimo on haige ja tundub, et täna joodame talle linna avastamise asemel suurtes kogustes ingveriteed sisse, et ta ruttu terveks saaks.

Uus osariik, uus pilt

Haige olemine ei ole just maailma kõige mõnusam tegevus ja autos elamine teeb selle veel ebamugavamaks. Eriti kui ilmad meile vingerpussi mängivad. Oleme saanud korralikult vihma ja temperatuur kõigub 10 ja 15 kraadi vahel. Kaks päeva sõitsin ise, et Reimo saaks natukenegi puhata, aga ta vaeseke pidi kogu aeg valvel olema, eriti peale olukorda, kui ma peale vasakpööret rõõmsalt paremas reas sõitsin. Pean veel harju(ta)ma.

Meie olemise on natukenegi mõnusamaks teinud metsa sees asuvad laagriplatsid, maantemüra asendus linnulauluga ja metsa lõhn on parim lõhn kogu maailmas. Inimesi on sellistel platsidel vähem, loomi ja linde see-eest rohkem. Ühel õhtul süüa tehes külastasid meid punased papakoid, kes alguses olid lihtsalt auto ümber silmailuks, aga hiljem muutusid julgemaks ja üritasid meie õhtusöögist osa saada. Järgmine külaline oli uudishimulik känguru, kes arvatavasti lihtsalt seltskonda otsis. Koaalasid peaks ka siin metsades olema, aga mul on vaja rohkem enda jalgade ette vaadata, et ma mõnele ussile peale ei astuks, kui puu otsast koaalasid otsida.

Rahus ja vaikuses

Papakoi

Paharett

Känguru luusimas

Haigust ennetamas

Adelaide ja Melbourne vahele jääb peale metsade ka Austraalia kõige ägedam maantee, 243 kilomeetri pikkune Great Ocean Road. Ühe päevaga me seda läbi sõita ei jõudnud, sest kogu aeg on vaja autost välja tulla ja kogu seda ilu imetleda. Võimsad ookeanilained on kogu selle pankranniku väga omapäraseks kujundanud. Seda vaatepilti on raske kirjelda, aga õnneks mind aitavad miljon tehtud pilti.

Juuksed pole ammu kammi näinud

London Bridge

12 Apostlit

Alguses kulges tee põldude vahelt ja meie mõtlesime, et mis ookeani-tee see selline on, mis isegi ookeani ääres ei ole. Sealt põldude vahelt leidsin aga oma suureks rõõmuks "müügiputka", kus müüdi värskeid talumune. Sellised putkad on minu arust nii ägedad. Farmerid panevad oma kauba teeotsa, märgivad peale hinna ja kõrvale topsi, kuhu raha jätta. Äri põhineb usaldusel. Nii on võimalik saada värskeid mune, puu-ja juurvilju poole odavamalt kui poes. Eestis võiks ka selline süsteem toimida, aga ma kardan, et on liiga palju inimesi, kes lahkuks sealt kogu kauba ja teiste rahaga.

"müügiputka"

Paarikümne kilomeetri pärast keeras tee ka päris ookeani äärde ja siis oli päris raske sõitmisele keskenduda. Umbes sada kilomeetrit sõitsime ookeani kõrval, vahepeal nii lähedal, et üks vale liigutus ja me ujuks juba vees. Tegime palju videosid ka, aga jumal teab, millal me need ja kõik teised reisivideod tervikuks kokku jõuame monteerida. Kunagi tulevikus.

Great Ocean Road