Sõidame Reimo ja tema vanematega Kiilist Tallinna sadama poole. Oleme graafikust natuke maast ja loomulikult punases foorilaines. Mina nutan kõrvalistmel, sest olen kindel, et me ei jõuagi sadamas hüvasti jätta.
Sadamasse jõuame õnneks normaalsel ajal, leiame kogu pere ja sugulased üles. Kallistame. Nutame. Mina ja emme põhiliselt. Reimo issi läks autot parkima ja ei ole veel tagasi. Paanika. Lõpuks ta jõuab ja saame jälle rahulikumalt hingata. Tegelikult ei saa. Emotsioone on lihtsalt nii palju. Viimased kallistused ja astume käsikäes eskalaatorile. Silmad on pisaratest udused, aga lehvitame veel kõigile. Tegelikult ei ole ju põhjust nutta, kõik uus ja põnev ootab ees.
Tegelikult polnud meil õrna aimugi, mis meid ees ootab. Reaalsus, et me üldse teisele poole maakera reisime, jõudis kohale alles teisel pool maakera ja paar päeva hiljem. Me olime seda seiklust nii kaua planeerinud, sellest nii kaua unistanud, aga ma mäletan, et viimase hetkeni kahtlesime, kas see on ikka õige otsus.
Täna, aasta hiljem, panen käe südamele ja ütlen, et otsus tulla Austraaliasse, oli parim otsus meie elus. 2016 on olnud imeline aasta ja see seiklus siin on ületanud kõik meie ootused.
Me tulime siia ilma ühegi plaanita, aga elu on meid ise õiges suunas juhtinud. Viimase aasta jooksul oleme kohanud palju toredaid inimesi, kes on meid rohkem või vähem sel teekonnal aidanud. Oleme elanud maagilistes paikades, rüganud kolm kuud farmis, sõitnud oma autoga maha peaaegu 20 000 kilomeetrit ja Austraaliale enam-vähem ringi peale teinud. Ja veel nii palju kõike muud, mida kõike olete saanud siit blogist lugeda.
Kõigile, kes kes salaja soovivad minna reisima või lihtsalt mugavustsoonist välja kolida, ütlen ma: palun tee seda! Kaotada pole midagi. Unista. Mõtle. Soovi. Ma luban sulle, et need täituvad. Mõtetel on uskumatu jõud.
Ja kui su soovid ühel hetkel täituvad, ära unusta tänulik olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar