Korterikaaslastest ja pühadest

Nagu oligi arvata, ei olnud see Iiri poiss kellelgi külas vaid pahaaimamatult korterisse sisse kolinud. Kuna tema hostel oli täis, olid tüdrukud talle siin korteris soodsalt voodikohta pakkunud. Valetasid talle, et maksavad nädalas 300$ ja leppisid kokku, et igaüks hakkab nädalas 100$ maksma. Tegelikult pidid nad kahepeale toa eest vaid 230$ maksma ja kui Adami 100$ sealt veel maha arvestada, siis 65$ nägu on ikka väga odav rent. Seda enam, et meie maksame oma toa eest nädalas 325$

Kogu see olukord tekitas lõpuks palju draamat. Joanne oli vihane, et tema usaldust niimoodi peteti. Adam oli vihane, et talle valetati ja natuke hirmul, et ta jääb nüüd jälle kodutuks. Tüdrukud olid lihtsalt paanikas, ahelsuitsetasid rõdul ja üritasid süüd üksteise kaela veeretada. Peale pikki läbirääkimisi ja vabandusi Joanne leebus ning tegi ettepaneku, et vähendab meie renti 230$-le nädalas, tõstab nende renti ja kehtestab karmimad reeglid: ei mingeid pidusid ega jauramist, korter peab olema vaikne ja puhas. Aga lisas ka, et kui me end halvasti tunneme, viskab ta kogu selle pundi kohe välja. Meie otsus. Loomulikult naudiks ma hea meelega järgmised kaks nädalat Reimoga kahekesi siin puhtust, rahu ja vaikust, aga mu südametunnistus ei lubanud küll kedagi enne jõule tänavale visata. Eriti kui aastavahetuse eel on Sydneys elamispinda leida sama lihtne kui suvel Pärnus normaalse hinnaga korterit.

Nüüd me elamegi siin kahetoalises korteris viiekesi. Korterikaaslased on väga püüdlikud, koristavad enda järgi ja laupäeva õhtul olid juba kell 8 sõpradega läinud. Samal ajal on nende jaoks täiesti normaalne välisjalatsitega toas (ja voodis) olla ning hommikul kell 6 rõdul valjuhäälselt Skaipida. Rõõmsalt kasutavad nad küsimata kõiki meie asju, mis vähegi kätte jäävad. Kade ma pole, aga nahhaalsus ka ei meeldi. Mu duššigeel, šampoon ja palsam on nädalaga silmnähtavalt kahanenud, sama on toiduainetega. Reimo hambahari kadus paar päeva tagasi jäljetult ja pole siiani tagasi ilmunud. Ma üritan chill olla, sest imelik oleks ju täiskasvanutel inimestel nagu ema järgi käia ja paluda, et nad toas välisjalanõud ära võtaks. Mida ma tegelikult esimesel päeval tegin ja mille peale mind nagu mingit imelikku vaadati.

Aga vahepeal olid jõulud ja kuigi polnud jõulutunnet südames, oli vähemalt kõhus. Meie jõulupraad koosnes kartulist, hapukapsast, sealihast ja saksa verivorstist, mis polnud küll päris see õige, aga pohlamoosiga pettis maitsemeeled ära küll. Peale söögiorgiat kuulasime jõululaule, Skaipisime peredega ja unistasime järgmistest lumistest jõuludest Eestis.

Sünge õulupraad

Kuna kohvik, kus ma töötan, on pühade ajal nüüd nädal aega kinni, on meil praegu mõnusalt aega linna avastada. Oleme peamiselt vedelenud rannas ja parkides, aga ka kesklinna risti ja põiki läbi jalutanud. Kuigi mulle Sydneys elada ei meeldi, on kesklinn väga ilus. Eriti ooperimaja ümbrus, sadam ja harbour bridge.

Erinevate õnnetute asjade kokkulangemisel veedame aastavahetuse kahekesi. Parima vaatega ilutulestiku nägemiseks peame tõenäoliselt juba hommikul kuskile teki maha panema ja terve päeva ühe koha peal olema, aga Sydney aastavahetust saame ju vaid üks kord elus kogeda ning usun, et see on seda väärt.

Sagimine ooperimaja juures

St Mary`s Cathedral

Town Hall ja kõrghooned

Queen Victoria

Jälle me elame mingite hulludega

Ma nuputasin nädal aega mida oma bossile öelda. Süda valutas ja otsustasin, et tulgu mis tuleb, pean selle koorma südamelt ära saama. Nädala keskel jäi ta aga ootamatult raskelt haigeks ning ei tulnud mitu päeva kohvikusse. Pidin oma koormaga edasi elama. Pühapäeval tuli ta tööle, aga oli ikka hädine ja mina lükkasin jälle vestlust edasi. Kuni ta nii muuseas jutu käes küsis, et kauaks ma üldse plaanin Sydneysse jääda. Mul tõusis pulss sel hetkel vist küll kahesaja peale, kogelesin midagi vastu ja teate mida tema tegi? Küsis naeratades: so, when are you leaving? (eesti k. millal sa lahkud?) Mul langes nagu kivi südamelt ja ma lihtsalt kallistasin teda. Ta oli täiesti uskumatult tore, ütles nii ilusaid asju ning et saab minust aru ja ootab alati tagasi.

Teine mure, mis mul mõnda aega kuklas on istunud, on veinihooajaks Griffithisse kodu leidmine. Sajajd inimesed otsivad kindlasti meiega paralleelselt elamispinda, sest peale veinihooajale on sealkandis algamas ka arbuusihooaeg. Ma olin juba valmis karavaniparki kolima, aga läbi Facebooki leidsime endale lõpuks kodu. Sellest siis pikemalt, kui me oleme reaalselt sisse kolinud.

Kuidagi juhtus nii, et need kaks mure lahenesid samal päeval ja ma olin nii õnnelik. Ja siis õhtul elu vist mõtles, et ei saa lasta mul nii õnnelik ka olla, teeks veits nalja.

Pikk jutt lühidalt, meie korterikaaslane läks pühapäeval kolmeks nädalaks koju ja rentis oma toa kahele sõbrannale välja. Arusaadav, et ta ei taha lihtsalt kolm nädalat tühja renti maksta. Me nägime neid tüdrukuid paar nädalat tagasi korraks ja ei osanud nagu midagi arvata. Pühapäeval tegin köögis süüa ja sisse astus hoopis mingi tüüp. Kohvitega. Ma uurisin, et kus tüdrukud on ja kas sa aitad neil kolida, mille peale tüüp vastas, et ei, tema kolib ka sisse. Meie korterikaaslane pidavat teadma. Asi oli kohe kahtlane, sest veel paar päeva tagasi Joanne hullult põdes, et kas ikka ei ole liiga ülerahvastatud korter ja kohe kindlasti poleks ta jätnud mainimata, et tegelikult kolm inimest tema väiksesse tuppa kolivad.

Eile nad siin jaurasid valjult oma iiri aksendiga, mingi sõber oli veel külas, ma üritasin zen olla ja panin lihtsalt kõrvatropid kõrva, ise olin muidugi ärritunud, aga ma ei saanud Joanne kätte, sest tema ju lendas samal ajal Iirimaale. Täna ta lõpuks helistas mulle tagasi ja loomulikult ei teadnud sellest tüübist midagi. Nüüd on tema paanikas ja need tüdrukud väidavad talle, et see tüüp oli lihtsalt eile õhtul "külas" käinud. Kahe suure kohvriga, mis praegugi nende toas on.

Igatahes varsti tulevad nad koju ja eks siis ole näha, kas "külaline" ka tuleb. Ma olen suht kindel, et need tüdrukud lihtsalt tahtsid ise vähem renti maksta, aga tundub, et nad pole just kõige arukamad.

Kohvikutöö

Täna on terve hommik sadanud, temperatuur kukkus 36-kraadilt 18-le ja kui tööjuures Michael Buble jõuluplaat mängima hakkas, tekkis ka minul lõpuks tunne, et on jõuluaeg. Tahaks kohe sooja teed teha ja teki all raamatut lugeda.

Kahjuks jääb tee täna joomata, sest pean kohe jälle tagasi tööle jooksma. Õnneks kulub mul sinna jõudmiseks vaid 3 minutit ja kasutan oma väikest pausi hoopis selleks, et natuke oma uuest töökohast kirjutada. Tegemist on kohvikuga, mis on tööpäevadel avatud hommikul poole 5st 4ni ja reedel-laupäeval poole 5st õhtul kümneni. Jumal tänatud, mina alustan hommikul tavaliselt 8-9. Kui hommikuti on põhirõhk hommikusöögil, siis õhtuti pakume tapaseid ja Kreeka toitu. Minu ülemus on nimelt kreeklane ja õpin nüüd ka mina natuke Kreeka kultuuri. Osade toitude nimesid mu keel veel ütlema ei paindu, aga vaikselt harjutan.

Koht ja inimesed on toredad ja ma natuke soovin, et nad ei oleks, sest juba nädala pärast pean ma neile ütlema, et lahkun jaanuari alguses. Juba esimesest tööpäevast olen olen selle peale iga päev mõelnud ja see paneb mu sisemuse keerama. Mõtlen juba oma "lõpukõne" peale ja kujutan ette ülemuse reaktsiooni. Ilus see kindlasti ei saa olema, aga ma loodan, et ta mõistab ja vähemalt ei karju mu peale nagu see hull naine Denhamis.

Teenindaja töö ei ole kaugeltki mu unistuste töö, aga siin on seda hulga lihtsam teha kui Eestis. Esiteks palk on suurem ja vastutus väiksem. Enamus kohtades on piisavalt töötajaid ja kõigil on oma roll. Kui Eestis peab üks inimene tegema kõike, siis siin on näiteks eraldi inimesed, kes teevad jooke, runnerid (eesti k. jooksjad), kes viivad sööke-jooke lauda ja kassiir, kelle juures klient maksab. Ehk siin ei teki olukorda, kus sa pead tegema korraga 10 kohvi, viima kellelegi menüü või arve ja stressama selle pärast, et kokk laseb närviliselt juba kümnendat korda kella.

Kliente on alati igasuguseid ja eriskummalisi, aga Sydney kliendid on võrreldes Gold Coasti ning Denhami inimestega üldiselt mitte nii sõbralikud ja jutukad. Varasemalt on enamus Austraalia kliendid ikka tahtnud maast ja ilmast lobiseda, sada korda päeva jooksul on küsitud, kust ma pärit olen, aga siin ei ole teenindaja-kliendi suhe nii personaalne. Inimesi on palju, kõigil on kiire ja vaid mõni üksik viitsib pilku oma nutitelefonist tõsta.

Üldiselt olen ma väga rahul, saan normaalselt tunde ja pangakonto pole ka enam miinustes. Ainult keegi võiks minu asemel ülemusele öelda, et ma ei saa seal enam rohkem töötada. Anyone? 

 

Jõulumõtted

Paar päeva tagasi algas meil ametlikult suvi ja kuna minu peas seondub suvega kõik muu peale jõulude, ei ole mul ka sel aastal jõulutunnet. Terve linn on jõuluehteis, igal nurgal ilutsevad kuused, poodides kõlavad jõululaulud, aga see kõik on kuidagi vale. Meilgi on kuusk toas, aga pole isegi kuuselõhna. 30-kraadine palavus ei aita ka kuidagi jõulumeeleolu loomisele kaasa.

Ma olen teadlikult üritanud võimalikult vähe jõuludele mõelda, et mitte jälle seda kohutavat koduigatsust tunda, aga ikka see hiilib ligi. Jõulud = perekond = metsas kuuse otsimine = emme ja õdedega kaartide meisterdamine = põhja kõrbenud piparkoogid = jõuluõhtul vanaemaga koos klaveri taga laulmine = sõbrannadega kohvikus kuuma kakao joomine. Mina juba unistan järgmistest jõuludest!

Minu selle aasta parim jõulukink on Liina, kes meile kohe peale jõule külla tuleb. Ma ootan teda sama palju kui väiksena jõuluvana. Juba selle peale mõtlemine ajab mind nii elevile, et ma ei saa üldse rahus olla.

Ja kui keegi tahab meile jõulukaardi saata siis meie praegune aadress on:

3/3 Salisbury Road
Kensington
Sydney 2033
Australia

Teile palju lund ja sooja jõulutunnet!

Elu Sydneys | Summer Bay

Kuidagi juhtus nüüd nii, et mina, põline pärnakas, kelle jaoks on Tallinn alati olnud elamiseks liiga suur (ja ebaloogiline) linn, elan nüüd Reimo (ja veel viie miljoni inimesega) Sydneys.

Veinihooaeg algab jaanuaris ja kuna meie veinitehas on Sydneyst vaid 500km kaugusel, tundus kuidagi loogiline mõte seniks siia paikseks jääda ja suurlinna elu proovida. Pealegi, me oleme ammu rääkinud-unistanud, kui vahva oleks siin uus aasta vastu võtta ja unistustel on vahel naljakas komme täituda.

Hakkasime siis endale tuba otsima, korteri hinnad on siin nii kõrged, et selle variandi välistasime kohe. Kammisime tundide viisi kinnisvaraportaale läbi ja olime juba alla andmas, sest enamus inimesed tahavad endale korterikaaslaseks üksikut naisterahvast, miinimum poole aastase lepinguga. Kuna Sydney on üüratu, ei tahtnud me päris äärelinnas ka elada. Kui lõpuks esimese normaalse pakkumise leisime, sõitsime kohe kohale. Korterisse astudes ootas meid ees üks teine paarike, kes minut tagasi meie toa endale võtsid. Istusime peale seda veel nukralt maja ees autos ja mõtlesime plaani b, kui Reimo ühe just lisatud kuulutuse leidis. Helistasime, sõitsime kohale ja teadsime kohe, et selle kodu võtame.

Hind ei olnud just soodne, maksame toa eest natuke üle 300$ nädalas, aga siin ongi kõrgemad rendid kui mujal, seevastu asukoht on imeline, kesklinn ja Eesti pood on jalutuskäigu kaugusel. Kohe peale sissekolimist käisime leiba ostmas ja seal on isegi jõuludeks verivorst müügil.

Korter ise on kahe magamistoaga ja rõduga, jagame seda ühe toreda Iiri tüdrukuga. Ta on enamuse ajast tööl ja korter on meie päralt. Te ei kujuta ette kui mõnus on jälle inimese moodi elada.

Magamistuba

Köök

Elutuba ja meil on isegi kuusepuu!

Enne sissekolimist olime veel kolm viimast päeva kodutud ja sõitsime linnast natuke põhja poole, kus asuvad ilusad rannad ja mis kõige tähtsam, Summer Bay. Ma olin väiksena suur Kodus ja Võõrsil fänn ning me vaatasime seda Allika tänava vanaemaga iga päev. Mulle meeldis see sari nii väga ja ma olin nii kade nende noorte peale, kes said iga päev peale kooli rannas ookeani ääres chillida. Minu Austraalia armastus saigi arvatavasti alguse sealt, kuigi ma ei oleks tol ajal unistadagi julgenud, et kunagi päriselt sinna rannale satun.

Nüüd ma pole seda sarja enam aastaid vaadanud, aga nad filmivad ikka aktiivselt sealsamas Summer Bays, mis päriselus Palm Beachi nime kannab. Meie suureks kurvastuseks ei olnud sel päeval seal kedagi filmimas, isegi Alfi polnud paadisillal. Kes teab, äkki oli kalal.

Aga tore oli seal sellest hoolimata. Ma olen ju praktiliselt selle sarjaga üles kasvanud ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et olen päriselt siin. Kuidagi nostalgiline tunne tuli peale, meenutasime Reimoga vanu tegelasi, karvaniparki, milline oli Pipa kodu ja kohvik, kus oli hamburgeri-telefon. Reaalselt oli seal vaid rand, surfiklubi, kohvik (kus oli praegu hoopis kalakohvik), paadisild ja Alfi söödapood.

Surfiklubi

Õhtuks sättisime end jõe äärde laagrisse ja saime tuttavaks kahe kohaliku kalamehega, kes meile lahkelt oma värskelt püütud krabi andsid. Me ei ole kumbki varem Austraalia krabi söönud, keetsime ta ära ja maitse oli imeline. Tasub teinekordki kalameeste ligidale hoida.

Olete kunagi nii kurja näoga krabi näinud?

Linnas tagasi ja korteris end sisse seadnud, hakkasin kohe tööd otsima, sest tundub, et keegi mulle niisama raha anda ei taha. Panin isegi kuulutuse üles ja võtsin selle sama kiirelt maha, sest ma sain esimese tunni jooksul nii palju haigeid pakkumisi. Õnneks ma veel nii meeleheitel ei ole, et tahaksin kellegi eskort või topless-teenindaja olla.

Ma nii väga tahtsin leida mõne toreda restorani või kohviku, mis asuks vähemalt kolme kilomeetri raadiuses, et ühistransporti vältida. Kujutate ette, meie korterikaaslane sõidab iga päev tööle rongi ja kahe bussiga. Mina seda enda jaoks ette ei kujuta. Seetõttu pidin paljudest pakkumistest ka loobuma, lootuses, et kusagil on mulle ideaalne kohvik. Ühe leidsingi, käisin proovipäeval ja sain töö, aga kahtlesin, sest palk polnud parim ja kuigi see asus vaid kahe kilomeetri kaugusel, oleksin ma pidanud õhtuti pimedas koju tulema. Jänes nagu ma olen. Istusin siis kodus ja ei suutnud otsustada, kas öelda jah või mitte, kuni nägin ühte töökuulutust kohvikusse, mis asub meie majast 400m kaugusel. Helistasin kohe omanikule ja käisin eile intervjuul. Alustan täna kell 10.

Eks aeg näitab, kuidas mulle seal meeldima hakkab, ettekandja amet on minu jaoks end ammu ammendanud, aga raha on vaja ja aga vähemalt praegu on süda rahul.