Nädalavahetus

Loomulikult läks meil keset südasuve maja konditsioneer katki. Loodetavasti tuleb täna keegi seda parandama, sest toas on 35 kraadi sooja ja iga väiksemgi liigutus paneb higistama. Lõpetasin just koristamise ja nüüd näen välja nagu oleksin maratoni jookmas käinud.

Laupäeval käisime oma majanaabrite Amy ja Richardi ning nende sõpradega De Bortoli winery-s veine mekkimas. Siin Griffithi ümbruses muide väga palju veinitehaseid ja -istandusi. Lisaks erinevate veinide degusteerimisele saab seal kohapeal väga odavalt veine osta ja neid seal kõrval pargis nautida. Ilm oli ilus, vein hea ja seltskond veel parem.

Veinipood

Kõik klaasid tühjaks joodud

Pühapäeval oli kõigil eelmisel päeval joodud veinist natuke "hell" olla, aga tähistasime Richardi 30. juubelit. Ma muidugi ei saa aru, miks peaks keegi oma sünnipäeva pühapäeval tähistama, kui järgmine päev on tööpäev, aga tundus, et eesootav esmaspäev ei morjenda kedagi. Põnev oli jälgida, kuidas austraallased joovad. Külm õlu hakkas voolama kell 1 päeval ja 20 pealine seltskond suutis õhtuks ära juua peaaegu kaks 60 liitrist õllevaati. Eestlased oleksid kindlasti pimeduse saabudes viina või mõne muu kangema joogi peale üle läinud, aga austraallased jäid lõpuni õllele truuks. Kusjuures keegi ei lällanud, oksendanud ega laaberdanud. Väga viisakas koosviibimine.

Kõige rohkem elevust tekitas olukord, mil külaliste kaks koera üritasid Amy kanu maha murda. Mina olin esimene, kes toolilt püsti hüppas ja lõpuks sain koerad enda haardesse. Sulgi oli terve aed täis, aga õnneks pääsesid kanad ehmatusega. Amy oli väga endast väljas, sest alles kaks päeva tagasi leidis naaber ühe tema kana oma aiast surnuna. Kahtlustame, et kass või mõni suurem lind võttis ta kaasa.

Lõpetuseks sõbrapilt minust ja Lucast, keda kanad ei huvita

Palav on

Nii palav on. Lihtsalt ebanormaalselt palav on kogu aeg.

Paljud mu armsad Eestis olevad lugejad pööritavad nüüd kindlasti silmi, aga uskuge mind, 40 kraadi ei ole kuidagi parem kui -2 või -15. Vähemalt külmaga saab soojad riided selga panna, kütte sisse lülitada, öösel kaissu pugeda.

40+ kraadiga ei oleks isegi alasti mõnus välja minna. Toas puhub konditsioneer 24/7 külma õhku, aga õues puhuks nagu keegi fööniga ja selle eest ei ole kuskile pääsu. Pole ookeanit, pole basseini, on ainult aiavoolik, millega end vahepeal jahutame ja kust ka enamus aega sooja vett tuleb. Eile õhtul kell 11 oli väljas ikka veel 32 kraadi, mis välistab ka kaisutamise.

Tavaliselt on meil siin päevane temperatuur 36-38 kraadi. Esimest korda kui telefon 42 näitas, mõtlesin, et ilmateade valetab, sest õues ei paistnud isegi päike. Õue astudes me lihtsalt naersime, sellist temperatuuri pole me kumbki enne kogenud. Kui tavaliselt jahutab tuul, siis sel päeval oli iga tuuleiiliga selline tunne nagu keegi oleks saunas leili visanud. Ebanormaalne. Käisime autoga ruttu poes ära ja rohkem nina toast välja ei pistnud. Ei tea, kuidas inimesed niimoodi elavad. Ja töötavad.

Roolist kannatas eile vaid kahe sõrmega kinni hoida

Ma olen täheldanud, et 38+ kraadiga keegi naljalt väga õues "ilusat" ilma ei naudi. Ei jaluta, ei jookse, ei niida muru, ei istu maja ees pingil. Tundub nagu kõik inimesed istuvad oma jahedates majades sooja eest peidus. Reimo oli täna koolitusel ja mina mõtlesin kesklinna jalutada. Määrisin end isegi päikesekreemiga kokku, tegevus, mille tavaliselt unustan. Kesklinna on meie maja juurest umbes 2-3 kilomeetrit ja kuigi oli palav, oli tegelikult õues vaid 30 kraadi ja täiesti talutav. Tagasi lootsin Reimoga saada, sest vahepeal oli temperatuur juba 36 kraadi peale tõusnud, aga tema koolitus pidi veel paar tundi kestma ja pidin ikkagi tagasi jalutama. Ma tundsin esimest korda, et olin kuumarabandusele väga lähedal. Teekond tundus lõputu, päike paistis lagipähe, pea käis ringi ja higi voolas ojadena. Lõpuks kui jahedasse majja jõudsin läksin kohe külma dušši alla ja kaanisin endale 1.5 liitrit külma vett sisse. Nahal oli reaalselt kõrbenud hais juures, sarnane nagu peale solaariumis käimist.

Aga toredamaid jalutuskäike on ka olnud. Hommikul 8-9 ajal on ilm täiesti talutav ja meie maja juurest viib linnast välja mõnus jalgrada, kus kõndimas käime. Eriti tore on, et tee ääres on apelsinifarmid ja kahe sammu kaugusel rajast lookas apelsinipuud, kus vahepeal raksus käime. Alles üleeile, kui Reimo jälle koolitusel oli, tegin 8 kilomeetrise tiiru ja korjasin apelsine, millest endale pärast värsket mahla pressisin. Maal elamise rõõmud.

Rada

Apelsinipuu

Nii nad kasvavad ja kutsuvad sööma

Töö kohta kahjuks nii toredaid uudiseid ei ole. Oktoobris-novembris olid siinkandis suured üleujutused ja seetõttu on on kõik saagi korjamised siin edasi lükkunud. Meie majakaaslane töötab suures meloni- ja arbuusifarmis ja teadis rääkida, et nemad on juba 6 nädalat graafikust maas. Õnneks nüüd hakkavad arbuusid ja melonid valmis saama ning lahkelt toob ta neid ka meile koju. Ka viinamarjad pole veel päris valmis. Reimo käib juba hoogsalt koolitustel, mille eest õnneks ka makstakse, aga minu esimene tutvustuspäev on alles nädala pärast, millele samuti järgnevad koolitused ja jumal teab, millal töö veel hakkab. Loodetavasti varsti, sest ma hakkan vaikselt juba igavusest hulluks minema. Proovin uuesti trennilainele saada ja majaomanikel on korralik raamatukollektsioon, mille peale mu silmad kohe särama läksid, aga trenni tegemise ja lugemise kõrvalt jääb ikka nii palju aega üle.

Vähemalt Lucal on oma bassein

Meie uus lemmik

Uus aasta, uus linn, uus kodu

Uuel aastal on ka meil on kõik jälle uus. Eile pakkisime kogu oma varanduse autosse ja sõitsime Sydneyst 600 kilomeetri kaugusele Griffithisse, kus järgmine nädal algab töö veinitehases. Sisemaal tervitas meid 38-kraadine kuumalaine, isegi öösel ei langenud temperatuur alla 26 kraadi. Jumal tänatud, et jõudsime eelmine nädal auto konditsioneeri ära täita, muidu oleks see 6-tunnine sõit päris piinarikas olnud.

Sydneyst ei olnud absoluutselt kahju ära minna. Kõige suuremaid emotsioone tekitas viimane päev kohvikus, sest kõige raskem on alati inimestega hüvasti jätta. Töökaaslased, keda iga päev näed, saavad lihtsalt armsaks, tahad sa seda või mitte. Minu suurepärane ülemus kutsus meid veel viimasel päeval õhtusöögile, mis oli imemaitsev. Jään seda kohta kindlasti igatsema.

Vahepeal käisid meil külas Elina ja Maik. Me polnud üksteist seitse kuud näinud ja taaskohtumine oli nii tore. Mina olin küll enamuse ajast tööl, aga natuke saime ikka koos aega veeta. Juba paari kuu pärast plaanime neile Gold Coastile külla minna, et oma Austraalia seiklus lõpetada sealt, kus alustasime. Uskumatu mõelda, et varsti oleme juba Eestis tagasi.

Proovin praegu siiski rohkem olevikus elada. Järgmised kolm kuud elame Griffithis, 25 tuhande elanikuga linnas, kaugel ookeanist ja jahutavast tuulest, mida ma juba igatsen, sest siin on nii kuum. Rendime tuba noorelt Austraalia paarilt ja esmamulje põhjal on tegemist ideaalse koduga. Nende maja on nii ilus, suur ja puhas. Nad ise tunduvad väga sõbralikud ja toredad inimesed, kes on harva kodus. Nad töötavad linnast eemal ja elavad kolm-neli päeva nädalas seal. Neil on imearmas 2-aastane labrador, kelle nad endaga tööle kaasa võtavad, aga kui nad siin on, saame meie teda nunnutada. Tagaaias elab meil veel kolm kana. Võrreldes meie eelmiste kodude ja majanaabritega siin Austraalias, tundub see koht liiga hea, et tõsi olla. Ma nii loodan, et töö saab ka tore olema, vähemalt nii tore, kui üks töö olla saab. Aga sellest juba kunagi hiljem.

Elutuba ja telekas, kus Reimol on kõik jalkakanalid

Suur köök, kus on lausa lust süüa teha

Meie väike, aga armas magamistuba

Sydney NYE

2016 on olnud vaieldamatult parim aasta meie elus. Oleme külastanud nii palju uusi kohti, tutvunud uute inimestega ja teinud nii palju asju esimest korda. On olnud ka raskemaid hetki ja palju koduigatsust, aga oleme kõigest koos tugevamana välja tulnud. Paljud meie unistused on täitunud, sealhulgas unistus kogeda aastavahetusel Sydney muinasjutulist ilutulestikku.

Kahjuks Sydneys nii lihtne pole, et teed mõned dringid, vaatad telekast aastalõppuprogrammi ja jalutad pool tundi enne südaööd ooperimaja juurde ilutulestikku vaatama. Meie päev algas juba pool 8. Hommikul pakkisime kaasa teki ja päiksekreemi, külmakotti söögid-joogid ning sõitsime linna. Pool 10 seisime oma uute eesti sõprade ja veel viie tuhande inimesega järjekorras, et pääseda Mrs  Macquaries Pointi, ühte aastavahetuse kõige populaarsemasse punkti, kust pidi avanema ideaalne vaade nii sillale kui ooperimajale.

Väike osa rahvast pool 10 hommikul

Kogu see üritus algas kahjuks suure pettumusega ja seda korraldusliku poole pealt. Järjekorras valitses oli täielik kaos ja turvamehed ei suutnud seda rahvamassi ohjeldada. Õigesse kohta jõudmiseks kulus meil peaaegu kolm tundi ja loomulikult olid selleks ajaks parimad kohad võetud. Kell kaks oli inimesi kohal juba 16 000 ja väravad pandi kinni. Ma ei saa ausalt öeldes aru, miks inimesed seda kohta kõigile reklaamivad ja miks kõik sinna minna tahavad. Kogu jõeäär on puid täis ja postkaardivaade avaneb vaid mõnest kohtast, aga see selleks.

Parim koht varajastele ootajatele, kust meid lõpuks ära aeti

Me leidsime lõpuks endale koha ühe suure puu all, kust paistis läbi okste vaid natuke ooperimaja, aga 30 kraadise kuuma ja päikse eest pakkus puu vähemalt varju. Plaan oli päev natuke mugavamas ja jahedamas kohas mõõda saata ning ilutulestiku ajaks endale parema vaatega koht leida. Aeg läks üllatavalt kiiresti, kohu rahvamass oli rõõmsas meeleolus. Kuus tundi enne südaööd hakkasid meie uued sõbrad kartma, et äkki nad ikkagi ei näe seda ideaalset ilutulestikku ja suundusid parematele (tasulistele) jahimaadele. Meil oli ka natuke mure, aga lootusetu optimistina uskusin, et saagu mis saab, ooperimaja taustal ilutulestikku me näeme.

16 000 inimest üksteise otsas

Reimo puhkab

Kui olime kahekesi jäänud, leidsime endale mõnusama vaatega koha, aga asfaldil jäi tagumik kiirelt kangeks. Vaesed inimesed, kes hommikust saadik ooperimaja juures ootasid, sest seal pole istumiseks ühtegi pehmet muruplatsi. Kolisime jälle ja leidsime lõpuks privaatsema koha, kus oli ideaalne vaade sillale, aga ooperimaja jäi puu taha peitu. Enne südaööd otsustasime, et kuna me oleme siin 14 tundi oodanud, ei kavatse me ilutulestikku läbi puuokste vaadata. Kuidagi jõudsime õigel ajal õigesse kohta, ideaalse vaatega trepile, kus muidu inimestel seista ei lubatud, aga ilutulesikku ajaks turvamehed natuke leebusid.

5-4-3-2-1. Võimas tunne oli miljonite inimestega koos 2016 aasta viimaseid sekundeid loendada. Ja siis see algas ja ületas kõik meie ootused. Üks asi on vaadata seda telekast ja hoopis teine asi olla kohapeal. Ma ei suudaks seda kunagi sõnadesse panna, see oli lihtsalt kirjeldamatu. Emotsioon oli nii võimas. Mul tõusid kõik ihukarvad püsti ja poetasin isegi paar pisarat, osad nutsid lausa lahinal. Ma olen nii tänulik, et sain seda kõike kogeda. Ma tean, ma tunnen, et 2017 tuleb suurepärane aasta!

Edukat, õnnelikku ja armastust täis uut aastat teile kõigile! Sydney täispikkuses ilutulestikku saate vaadata allolevast videost.