Sõbra- ja aastapäev

Eelmine nädal oli sõbrapäev ja tähtpäevadel tabab mind reeglina alati koduigatsus, olgu selleks jõulud, sünnipäevad või kasvõi vastlapäev (mm, vastlakukkel! emme, sa pead meile vist suvel kaks tükki küpsetama) Ma olen küll igapäevaselt ümbritsetud Reimo ja teiste toredate inimestega, aga ma igatsen OMA inimesi. Ma ei jõua ära oodata, mil kõiki näha ja kallistada saan, eriti neid väikseid pudinaid, kellega ma veel kohtunudki pole.

Sõbrapäeval täitus meil Reimoga ka kuues koosoldud aasta ja ma olen nii õnnelik, et tol õhtul (mis oli nagu eile) enda teise poole leidsin. Austraalia on meid kahtlemata üksteisele lähedamale toonud, sest viimase 15 kuu jooksul oleme saanud toetuda vaid teineteisele. Reimota poleks ma kindlasti üksi siin teisel pool maakera nii kaua vastu pidanud, ta on aidanud üle saada mu kõige suurematest hirmudest, mind julgustanud, aidanud, tagant utsitanud ja päris tihti mu suurimat haigust, koduigatsust, ravinud.

Olen hea laps olnud

Tööd on meil õnneks juba natuke rohkem ja kohe liigub ka aeg kiiremini, mis tähendab, et varsti juba oleme kodus. Ma mõtlen sellele vähemalt korra päevas ja see tekitab minus nii palju häid emotsioone ning ühtlasi annab jõudu edasi minna. Kusjuures, me oleme siin nii palju inimesi (eestlasi) kohanud, kes ei plaanigi kunagi kodumaale tagasi minna. Siin on muidugi hea elu, mõnus kliima ja väga head palgad, aga (minu jaoks) pole siin perekonda, sugulasi, lapsepõlvesõpru. Ma ei tunne, et see on mu kodu. Oeh, jälle hakkavad vist koduigatsuse sümptomid tekkima.

Aga tööst veel niipalju, et kuna hooaeg ei ole veel hoogu sisse saanud, on meil osadel päevadel töötempo ka päris aeglane, eriti reedeti. Eelmine reede näiteks seisin ma kolm tundi veinitünni kohal, ootasin ja mõõtsin, kuni tünn täis saab. Reimo tegi teiselpool tehast seda sama tööd viis tundi. Töökamaid päevi on ka, aga päris suur osa päevast kulub kõndimisele või mingi tööriista otsimisele. Kõik võtavad suhteliselt vabalt siin asju ja sõjaväekorda ei ole. Näiteks ametlikult peaks tööpäev lõppema 22.30, aga 22.10 on enamus töötajaid juba tagasi puhkeruumidesse valgunud. Reimo oli eelmine nädal lisatööna pudeliliini peal ja seal käis küll kõik nagu kellavärk, sest liinid ei tohi kordagi seisma jääda.

Veinitünnide peal, sees ja vahel, elab meil ebanormaalselt palju ämblikke, pimedas on suur oht näoga võrku kõndida ning see ei ole mõnus tunne, eriti kui on oht, et võrgu püsielanik veel oma kodu küljes ripub. Reimo on kaks korda redbacki näinud ja eelmine nädal nägi ta parklast tööle kõndides beebi-pruunmadu, mis on üks kõige mürgisemaid usse siin pool maakera.

Ma mõtlesin täna kooki küpsetada ja tahtsin emmele retsepti küsimiseks helistada, aga Eestis on kell alles väga varajane hommik. Emme vist poleks väga õnnelik, et ma ta kell 5 koogi pärast üles ajan. Kärsitu nagu ma olen, keerasin nüüd oma peaga mingi taigna kokku ja viskasin ahju. Eks näis mis sellest välja tuleb.

Lõpetuseks paar pilti meie armsast labradorist, kes on lihtsalt nii äge ja tark koer.

Elust, kuumalainest ja järjekordsest "vahvast" majanaabrist

Maja konditsioneeri saime õnneks enne järjekordset kuumalainet korda. Nädalavahetusel kõikus pärastlõunane temperatuur 45-47 kraadi vahel ja loomulikult minul oli reedel järjekordne koolituspäev. Hommikul kell 6 oli väljas kottpime, aga juba 30 kraadi ja higi voolas. Tööl käisid erinevad inimesed kogu aeg rääkimas, et me ikka vett jooks (vähemalt 6-8l päevas!) ja päiksekreemi kasutaks. Kuna viinamarju ikka veel pole, õppisime (teoorias) viinamarjapressi kasutama ja enamuse ajast luusisime lihtsalt veinitünnide vahel ringi. Saime lõpuks ka oma silmaga Casella kuulsat maailma kiiremat pudeliliini näha, mis oli päris muljetavaldav.

Vaba aega on meil praegu maa ja ilm, aga kuna pole tööd, pole ka suuri ressursse, et seda aega kuidagi eriti vahvalt kasutada. Ma ei jõua ära oodata, et saaks jälle ookeani äärde või mõnda suuremasse linna. Praegu peame leppima Griffithi ja siinsete jõgedega. Kohe Griffithi külje all on üks suur järv ka, mis oleks ideaalne ujumiskoht, kus seal ei vohaks mingid mürgised bakterid. Ujumiseks peame sõitma umbes 45-minuti kaugusele, kus on jõe ääres mõnusad ujumiskohad.

Üritame käia võimalikult palju jalutamas/jooksmas, mis annab alati mõnusa enesetunde. Välja arvatud ükspäev, kui ma 38-kraadiga üksi söömata-päiksekreemita-mütsita nii jalutamas käisin ja päiksepiste sain. Ma ei tea mida ma mõtlesin, et isegi vett kaasa ei võtnud. Ülejäänud päeva vaevlesin peavalu ja külmavärinate käes. Peale seda vean igale poole veepudelit kaasa.

Ma ei olegi vist kirjutanud meie itaallasest majakaaslasest, kes aegaajalt igapäevaellu "põnevust" toob. Kujutage ette 40-aastast üksikut lasteta naisterahvast, kes vihkab kõike enda ümber. Austraaliat, Griffithit, austraallasi, oma tööd, kõike. Ja teeb kõik selleks, et ka teised teaksid kui kibestunud ta on. Temaga suhtlemine on lihtsalt..väsitav. Õnneks me väga palju kokku ei puutu ja tulevikus hakkame veel vähem üksteist nägema.

Kahjuks me peame temaga jagama vannituba, kus ta veedab vist 80% oma kodus oldud ajast. Mida ta seal teeb, jääb müsteeriumiks. Eile näiteks olime me kindlad, et ta läheb kuskile välja, sest ta oli peaaaegu kaks tundi vannitoas ja väljus sealt meigituna, lõhnastatuna ning soenguga, aga ei, istus teine hoopis terve õhtu kodus.

Eelmisel nädalal ärkasin ma üles 5.50, et tööle minna. Itallane oli juba vannitoas. Sõin, jõin kohvi, ootasin. Kell oli juba 6.45 ja ta oli ikka seal. Lõpuks läksin Amy ja Richardi vannituppa. (Nad tegelikult hoiatasid meid juba alguses ja andsid loa enda vannituba kasutada) 6.50 olin valmis juba uksele koputama, sest mu hambahari oli seal. Lõpuks tuli ta välja ja mina jooksin ruttu sisse, et hambaid pesta. Kohe oli ta tagasi ja teatas, et ta pole lõpetanud. Ma tegin suured silmad ja ütlesin, et mul on vaja hambaid pesta. Uskumatu, kui isekad mõned inimesed võivad olla. Õhtul ta veel tuli "vabandama" ja ütles, et ta ei saa tööle hiljaks jääda. Ja mina saan? Ma unistan juba ajast, mil saame Reimoga jälle kahekesi elada.

Griffiti kohal turnimas

Bämbid!

Tegin trenni, aga Luca arvas, et ma peaks temaga mängima

Valmistume veinihooajaks

"Liiga tihti me ei näe, mis meil on, kuni see on läinud" - autor teadmata.

Konditsioneer. Me igatseme sind. Sinu külma õhku, mis meid alati nii mõnusalt jahutas. Nagu aru saate, on meie ainus päästerõngas neil kuumadel päevadel (ja öödel) ikka katki. Pange end korraks meie nahka. Kütke saun 45-kraadini ja siis istuge seal ööpäev, veel parem, proovige magada. Kolmel korral on kolm erinevat meest siin seda parandamas käinud ja ebaõnnestunud. Elu, miks karistad meid?

Meie kodus

Ah, kaua ma halan, räägin parem tööst. Viinamarjad va sindinahad pole ikka veel valmis ja seetõttu seisab ka töö Casellas. Õnneks on meil koolitused, mille eest sama tunnipalka makstakse. Käisime eraldi tutvustuspäeval, kus saime kätte oma tööriided ja -varustuse. Kolm erkoraži t-särki (et me oleks nähtavad), pusa, kaks paari lühikesi- ja paar pikki pükse, tugeva ninaga saapad (et oma varbaid ei murraks, kui miski jala peale peaks kukkuma), kiivri, raadiosaatja, kaitseprillid, tolmumaski, kõrvatropid. Uuesti andsime alale pääsemiseks sõrmejäljed. Sõrmega peame end iga vahetuse alguses ja lõpus identiteerima, selle järgi arvutatakse ka töötunnid. Kui unustad, palka ei saa.

Tööriietus. Ikka näpud püsti

Reimo käis veel eelmisel (või üleeelmisel?) nädalal kahepäevasel confined space (eesti k. suletud ruum) treeningul. Enamus oli teooria ohutusest ja lõpuks pidi ta hingamisaparaadiga väikesest avast hiiglaslikku tünni ronima. Kui tihti ta tulevikus reaalselt veinitünnidesse ronima hakkab, näitab aeg.

Nädala alguses olid meil kahel päeval koos, aga erinevates gruppides üldtreeningud. Töötama hakkame me koos kõigi hooajatöölistega tänapäevases "veinikeldris", milleks pole mitte muldpõrandaga niiske maaalune ruum, vaid suur plats, kus on tammepuust tünnide asemel sajad hiiglaslikud veinitmahutid. Suurimad neist mahutavad 1.1 miljonit liitrit veini. Kui inimene jooks päevas ühe 750ml pudeli veini, kuluks tal ainuüksi ühe tünni tühjendamiseks u 4000 aastat. Casellal on ka maailma kõige kiirem pudeliliin, mis suudab tunnis toota 36 000 pudelit veini.

Casella "veinikelder"

Siin tünnide otsas saame palju ronida

Treeningul õpetati meile kuidas veinist proove võtta, koguseid mõõta, veinitünne puhastada ja veini ühest tünnist teise transportida. Viimane saab kahtlemata kõige suuremaks peavaluks, sest esmapilgul lihtne ülesanne tähendab seda, et kui veinitünnid asuvad teineteisest 400m kaugusel, tuleb hakata voolikutest "puslet" kokku panema, et õige voolik õige toru külge ühenduks ja lõpuks õigesse veinitünni välja jõuaks. Pusle koos, peab kõigepealt torudest-voolikutest vee ja kemikaalid läbi saatma, et need puhtad oleks ning seejärel saab veini voolama panna. Siis tuleb see 400m veel kaks korda läbi kõnida, kontrollimaks, et kuskilt midagi ei leki. Vajadusel tuleb veinile lisada erinevaid aineid, gaasi jms. Asju, mis võib valesti minna, on VÄGA palju. Ja seda kardan ma kõige rohkem.

Ohutus on Casellas number üks ja sellest räägiti meile kõige rohkem. Kuidas mitte tõstuki alla jääda, kuidas kemikaale käsitleda, kuidas töötada nii, et enda kehale (eriti seljale) liiga ei tee. Samas tundub, et mõned juhendajad vilistavad natuke reeglitele, sest näiteks Reimo juhendaja keelas neil pead veinitünni pista (kui seal sees vaja midagi toimetada), sest seal võivad olla erinevad ohud, mürgised gaasid jms, meie oma ei teinud selle peale teist nägugi, et kõik peadpidi tünnis olime.

Homme pidi meil mõlemal olema area ehk piirkonna treening, kus tööle hakkame, aga minu oma lükati järgmisesse nädalasse. Homme saab Reimo kindlasti tööst ja konkreetsetest ülesannetest rohkem aimu. Praegu on ainult kindel see, et hakkame tööle pärastlõunases vahetuses 14.30-22.30, mis sobib meile, unekottidele, ideaalselt. Lisaks saame 15% palgalisa. Muide, eestlasi on Casellas nii palju, et ma vahepeal lausa unustasin, et see polegi eesti keelne töökeskkond ja hakkasin sakslastega eesti keeles rääkima. Õnneks need, kellega me oleme kokku puutunud (ja neid on palju) on kõik väga toredad.

VIDEO: 25 000 km ümber Austraalia

Lõpuks saime valmis oma reisivideo. Materjali on aasta jooksul kogunenud omajagu, esimesed paar päeva vaatasime kõik videod läbi ja sorteerisime tuhandete klippide seast parimaid välja. Laul olemas ja videod enam-vähem sorteeritud, käisin Reimole paar nädalat nagu uni peale, et ta hakkaks midagi kokku panema. Lõpuks ta ei suutnud mind rohkem välja kannatada (eesmärk täidetud!) ja hakkas monteerima. Kogu see materjal nelja minutisse mahutada ei olnud üldse lihtne, aga minu arust sai ta sellega suurepäraselt hakkama. Ma võiks vist päev otsa seda videot vaadata, nii palju häid emotsioone. Aga siin ta on:

Parima kvaliteediga vaatamiseks vajutage hammasrattale ja valige kvaliteet - 1080p