Sõbra- ja aastapäev

Eelmine nädal oli sõbrapäev ja tähtpäevadel tabab mind reeglina alati koduigatsus, olgu selleks jõulud, sünnipäevad või kasvõi vastlapäev (mm, vastlakukkel! emme, sa pead meile vist suvel kaks tükki küpsetama) Ma olen küll igapäevaselt ümbritsetud Reimo ja teiste toredate inimestega, aga ma igatsen OMA inimesi. Ma ei jõua ära oodata, mil kõiki näha ja kallistada saan, eriti neid väikseid pudinaid, kellega ma veel kohtunudki pole.

Sõbrapäeval täitus meil Reimoga ka kuues koosoldud aasta ja ma olen nii õnnelik, et tol õhtul (mis oli nagu eile) enda teise poole leidsin. Austraalia on meid kahtlemata üksteisele lähedamale toonud, sest viimase 15 kuu jooksul oleme saanud toetuda vaid teineteisele. Reimota poleks ma kindlasti üksi siin teisel pool maakera nii kaua vastu pidanud, ta on aidanud üle saada mu kõige suurematest hirmudest, mind julgustanud, aidanud, tagant utsitanud ja päris tihti mu suurimat haigust, koduigatsust, ravinud.

Olen hea laps olnud

Tööd on meil õnneks juba natuke rohkem ja kohe liigub ka aeg kiiremini, mis tähendab, et varsti juba oleme kodus. Ma mõtlen sellele vähemalt korra päevas ja see tekitab minus nii palju häid emotsioone ning ühtlasi annab jõudu edasi minna. Kusjuures, me oleme siin nii palju inimesi (eestlasi) kohanud, kes ei plaanigi kunagi kodumaale tagasi minna. Siin on muidugi hea elu, mõnus kliima ja väga head palgad, aga (minu jaoks) pole siin perekonda, sugulasi, lapsepõlvesõpru. Ma ei tunne, et see on mu kodu. Oeh, jälle hakkavad vist koduigatsuse sümptomid tekkima.

Aga tööst veel niipalju, et kuna hooaeg ei ole veel hoogu sisse saanud, on meil osadel päevadel töötempo ka päris aeglane, eriti reedeti. Eelmine reede näiteks seisin ma kolm tundi veinitünni kohal, ootasin ja mõõtsin, kuni tünn täis saab. Reimo tegi teiselpool tehast seda sama tööd viis tundi. Töökamaid päevi on ka, aga päris suur osa päevast kulub kõndimisele või mingi tööriista otsimisele. Kõik võtavad suhteliselt vabalt siin asju ja sõjaväekorda ei ole. Näiteks ametlikult peaks tööpäev lõppema 22.30, aga 22.10 on enamus töötajaid juba tagasi puhkeruumidesse valgunud. Reimo oli eelmine nädal lisatööna pudeliliini peal ja seal käis küll kõik nagu kellavärk, sest liinid ei tohi kordagi seisma jääda.

Veinitünnide peal, sees ja vahel, elab meil ebanormaalselt palju ämblikke, pimedas on suur oht näoga võrku kõndida ning see ei ole mõnus tunne, eriti kui on oht, et võrgu püsielanik veel oma kodu küljes ripub. Reimo on kaks korda redbacki näinud ja eelmine nädal nägi ta parklast tööle kõndides beebi-pruunmadu, mis on üks kõige mürgisemaid usse siin pool maakera.

Ma mõtlesin täna kooki küpsetada ja tahtsin emmele retsepti küsimiseks helistada, aga Eestis on kell alles väga varajane hommik. Emme vist poleks väga õnnelik, et ma ta kell 5 koogi pärast üles ajan. Kärsitu nagu ma olen, keerasin nüüd oma peaga mingi taigna kokku ja viskasin ahju. Eks näis mis sellest välja tuleb.

Lõpetuseks paar pilti meie armsast labradorist, kes on lihtsalt nii äge ja tark koer.