Valmistume veinihooajaks

"Liiga tihti me ei näe, mis meil on, kuni see on läinud" - autor teadmata.

Konditsioneer. Me igatseme sind. Sinu külma õhku, mis meid alati nii mõnusalt jahutas. Nagu aru saate, on meie ainus päästerõngas neil kuumadel päevadel (ja öödel) ikka katki. Pange end korraks meie nahka. Kütke saun 45-kraadini ja siis istuge seal ööpäev, veel parem, proovige magada. Kolmel korral on kolm erinevat meest siin seda parandamas käinud ja ebaõnnestunud. Elu, miks karistad meid?

Meie kodus

Ah, kaua ma halan, räägin parem tööst. Viinamarjad va sindinahad pole ikka veel valmis ja seetõttu seisab ka töö Casellas. Õnneks on meil koolitused, mille eest sama tunnipalka makstakse. Käisime eraldi tutvustuspäeval, kus saime kätte oma tööriided ja -varustuse. Kolm erkoraži t-särki (et me oleks nähtavad), pusa, kaks paari lühikesi- ja paar pikki pükse, tugeva ninaga saapad (et oma varbaid ei murraks, kui miski jala peale peaks kukkuma), kiivri, raadiosaatja, kaitseprillid, tolmumaski, kõrvatropid. Uuesti andsime alale pääsemiseks sõrmejäljed. Sõrmega peame end iga vahetuse alguses ja lõpus identiteerima, selle järgi arvutatakse ka töötunnid. Kui unustad, palka ei saa.

Tööriietus. Ikka näpud püsti

Reimo käis veel eelmisel (või üleeelmisel?) nädalal kahepäevasel confined space (eesti k. suletud ruum) treeningul. Enamus oli teooria ohutusest ja lõpuks pidi ta hingamisaparaadiga väikesest avast hiiglaslikku tünni ronima. Kui tihti ta tulevikus reaalselt veinitünnidesse ronima hakkab, näitab aeg.

Nädala alguses olid meil kahel päeval koos, aga erinevates gruppides üldtreeningud. Töötama hakkame me koos kõigi hooajatöölistega tänapäevases "veinikeldris", milleks pole mitte muldpõrandaga niiske maaalune ruum, vaid suur plats, kus on tammepuust tünnide asemel sajad hiiglaslikud veinitmahutid. Suurimad neist mahutavad 1.1 miljonit liitrit veini. Kui inimene jooks päevas ühe 750ml pudeli veini, kuluks tal ainuüksi ühe tünni tühjendamiseks u 4000 aastat. Casellal on ka maailma kõige kiirem pudeliliin, mis suudab tunnis toota 36 000 pudelit veini.

Casella "veinikelder"

Siin tünnide otsas saame palju ronida

Treeningul õpetati meile kuidas veinist proove võtta, koguseid mõõta, veinitünne puhastada ja veini ühest tünnist teise transportida. Viimane saab kahtlemata kõige suuremaks peavaluks, sest esmapilgul lihtne ülesanne tähendab seda, et kui veinitünnid asuvad teineteisest 400m kaugusel, tuleb hakata voolikutest "puslet" kokku panema, et õige voolik õige toru külge ühenduks ja lõpuks õigesse veinitünni välja jõuaks. Pusle koos, peab kõigepealt torudest-voolikutest vee ja kemikaalid läbi saatma, et need puhtad oleks ning seejärel saab veini voolama panna. Siis tuleb see 400m veel kaks korda läbi kõnida, kontrollimaks, et kuskilt midagi ei leki. Vajadusel tuleb veinile lisada erinevaid aineid, gaasi jms. Asju, mis võib valesti minna, on VÄGA palju. Ja seda kardan ma kõige rohkem.

Ohutus on Casellas number üks ja sellest räägiti meile kõige rohkem. Kuidas mitte tõstuki alla jääda, kuidas kemikaale käsitleda, kuidas töötada nii, et enda kehale (eriti seljale) liiga ei tee. Samas tundub, et mõned juhendajad vilistavad natuke reeglitele, sest näiteks Reimo juhendaja keelas neil pead veinitünni pista (kui seal sees vaja midagi toimetada), sest seal võivad olla erinevad ohud, mürgised gaasid jms, meie oma ei teinud selle peale teist nägugi, et kõik peadpidi tünnis olime.

Homme pidi meil mõlemal olema area ehk piirkonna treening, kus tööle hakkame, aga minu oma lükati järgmisesse nädalasse. Homme saab Reimo kindlasti tööst ja konkreetsetest ülesannetest rohkem aimu. Praegu on ainult kindel see, et hakkame tööle pärastlõunases vahetuses 14.30-22.30, mis sobib meile, unekottidele, ideaalselt. Lisaks saame 15% palgalisa. Muide, eestlasi on Casellas nii palju, et ma vahepeal lausa unustasin, et see polegi eesti keelne töökeskkond ja hakkasin sakslastega eesti keeles rääkima. Õnneks need, kellega me oleme kokku puutunud (ja neid on palju) on kõik väga toredad.