Kuidas mind peaaegu lahti lasti

"Noh, kas said see nädal mõne jamaga ka hakkama?", küsisid vanemad nädalavahetusel videokõnet tehes. Mul juhtub alatihti igasugu asju ja esimesest tööpäevast olen kartnud, et midagi juhtub ka Casellas. Ja ongi juhtunud. Kaks korda olen veinitünni vulkaaniks muutnud ja erinevate transfeeride käigus paarsada liitrit veini äravoolu lasknud, aga need on pigem sellised "ikka juhtub" olukorrad.

Kirjutasin paar nädalat tagasi, et töötan koos ühe šotlasega. Ühel neljapäeva õhtul ehitasime transfeeri jaoks järjekordset liini, panime pumba tööle ja asusime järgmist töölehte täitma. Kõik oli korras, hetkeni, mil meid oma tünni juurde tagasi kutsuti. Aimasime kohe, et midagi on valesti. Tünnide vahel kontrolljalutuskäiku teinud juhataja avastas, et üks ühenduskoht lekib natuke. Sellest poleks midagi hullu olnud, aga meie töölehte uurides avastas ta, et veini tühja tünni transportides olime vooliku ühendanud ülemisele avale (igal veinitünnil on neid kaks) Mina vaatasin teda lolli näoga, sest kuulsin tõesti esimest korda, et seda ei tohi. Tavaliselt teeme transfeere tünnidesse, kus on juba vein sees ja kasutame alati ülemist ava, aga tuli välja, et tühja tünni peab veini alati alumise ava kaudu laskma, sest muidu vein pritsib tünni kukkudes, mis omakorda asendab veinis oleva gaasi hapnikuga (väga keeruline) ja hapnik rikub veini ära. Alguses meid hirmutati, et oleme kümneid tuhandeid liitreid veini ära rikkunud, aga pärast meie supervisor ütles, et nad panevad sinna lihtsalt jälle kilode viisi kemikaale ja gaasi sisse ning tegelikult ei lähe midagi raisku.

Igal juhul oli asi päris tõsine ja ma olin kindel, et meid lastakse lahti. Pidime kirjutame seletuskirja, et mis juhtus ja kuidas juhtus. Ma olin endast nii väljas, sest noh, esiteks ma ei tahtnud, et mind lahti lastaks ja teiseks, ma tõesti ei teadnud, et nii teha ei tohi. Mu supervisor oli natuke positiivsem, sõidutas mind mööda tehast ringi ja kinnitas, et minuga ei juhtu midagi. Palusin mõttes jumalat ja kõiki kõrgemaid jõude, kes mind aitasid, sest koju mind ei saadetud. Järgmisel päeval tuli supervisor minu juurde ja ütles, et see šoti poiss lasti lahti, aga mulle anti teine võimalus. Tema kahjuks oli asjaolu, et see oli tema teine aasta, ta oleks pidanud sellist asja teadma ja tema ülbe suhtumine. Järgmisel päeval tuli suur boss minu juurde ja ütles, et kõik on korras ja ärgu ma enam muretsegu, pean lihtsalt edaspidi ettevaatlikum olema.

Paar päeva hiljem kuulsin, et mu öövahetuses töötanud sõbranna lasti põhjuseta lahti. Lihtsalt öeldi, et pole vaja enam tulla. Eile lasti veel üks Eesti tüdruk lahti, sest ta ei pannud sedasama ava korralikult kinni ja paar tonni viinamarju voolas põrandale. Muidugi korjati kõik kokku ja pandi tünni tagasi, aga kahjuks tema saadeti kohe koju. See kõik pani mind mõistma kuidas mul tegelikult vedas. Ma pean tulevikus tõesti üliettevaatlik olema, sest tundub, et nad väga tihti teisi võimalusi ei anna, rääkimata kolmandatest. Mis on minu arust tobe, sest selle asemel, et anda siin paar kuud töötanud inimestele teine võimalus, palkavad nad uusi inimesi, kes just suurema tõenäolisusega vigu teevad.

Praeguseks oleme purustanud umbes 100 000 tonni viinamarju ja umbes 75 000 tonni on veel purustada. Loodetavasti saame siin aprilli lõpuni töötada. Nüüd tuleb punaseid viinamarju sisse ja tänu sellele on ka mul uus ametikoht, kruvipresside operaator. Punased viinamarjad pannakse peale purustamist tünni, kus 6 tunni möödudes nahad pinnale kerkivad. Siis hakatakse neid nahkasid niisutama ja mahla hoitakse tünnis kolm päeva, et nahad annaksid veinile tumelilla värvi. Seejärel saadetakse nahad minu juurde pressimisse. Presse on 6 ja minu tööks on vaadata, et kõik pressid töötaksid nagu nad peavad, reguleerima nende kiirust (liiga kiire - mahl jääb nahkadesse, liiga aeglane - seemnetest pressitakse õli välja, mis on halb). Töö on megalihtne ja mul pole võimalust väga midagi tuksi keerata. Paar korda on pressid umbe läinud, aga see on õnneks masina mitte minu süü olnud. Ainus miinus on, et vahel töötab ainult 1-2 pressi ja siis on mul megaigav, sest ma olen seal üksinda. Presside supervisor on kohutava aksendiga 28-aastane india mees, kes ajab kogu aeg mingit jama suust välja. Ta on maailma suurim pohhuist, kui vahepeal midagi pressida ei ole, siis ta saadab meid lihtsalt kuskile ringi jalutama. Ükspäev jalutasime Gretega terve päeva ringi ja ajasime juttu. Reimo on ka paar päeva presside osakonnas olnud ja paar päeva centros. Kuna tal on kinniste ruumide koolitus tehtud, peab ta aegaajalt tünni ronima ja tünni põhja jäänud läga välja lükkama. Neil on kaasas mingi aparaat, mis mõõdab hapniku ja CO2 taset, kuna viimane võib tappa, peab keegi kogu aeg tünni kõrval valvama.

Reimo ja Ott valmis tünni ronima, muide pildilt on näha ka tünni avad: alumise külge on voolik ühendatud, ülemine on vaba ja sinna siis ühendasime meie oma vooliku, mida teha ei tohiks

Tünn on hiiglaslik

Reimo tünnis läga lükkamas

Minust lendurit ei saa

Eelmisel nädalavahetusel käisime lendamas. Meie töökaaslane Ott sai tuttavaks kohaliku piloodiga, kes lennutunde annab ja kutsus meid ka lendama. Mõte ise lennuki juhtimisest oli samaaegselt hirmus ja elevusttekitav. Kõik hirmutasid, et väikelennuk raputab palju ja kuna mul läks isegi Tasmaanias kartulivõtu masina peal süda pahaks, kartsin ma seda kõige rohkem. Lendamisele eelneval päeval nägin unes kuidas me läbi äikesetormi sõitsime, õnneks polnud järgmisel päeval taevas ühtegi äikesepilve.

Me ei teadnud tegelikult üldse mida oodata, aga mina kujutasin ette, et tegemist on 4-6 kohalise lennukiga, piloot viib meid kõiki korraga üles ja siis saame kordamööda ise lennukit juhtida. Lennujaamas tabas mind kerge šokk, sest see lennuk, millega me pidime lendama hakkama, oli imepisike. Kahekohaline, aga nii pisike, et meie piloot võttis lennukil sabast kinni ja veeretas üksi masina rajale. Taganemisteed enam polnud.

Meie piloot oli hästi tore 11-aastase lennukogemusega meesterahvas. Enne õhku tõusmist rääkis ta meile lennukist ja kui lihtne on lennata (etteruttavalt, ei ole). Esimesena läks Ott, kes tuli tagasi värisevate käte, aga suure naeratusega. Järgmine oli Reimo, kellele lendamine väga meeldis. "Issand, kui vinge", oli esimene lause, mis ta suust peale maandumist kõlas. Ja siis oli minu kord. Õhku tõusmine oli väga sujuv ja kõik mu hirmud kadusid. Järsku ütles piloot, et ma juhtimise üle võtaks. See tähendas, et ma panin oma käe meie vahel asuvale kangile ja üritasin sellega lennukit sirgelt hoida, mis mul kohe üldse ei õnnestunud. See kang oli ülitundlik ja selle asemel, et sirgelt lennata, käis lennuki nina üles-alla, vasakule ja paremale. Mu sõidustiil oli nii halb, et ajasin iseendal südame pahaks. Muide järgmisel päeval tuttavad ütlesid, et nägid samal ajal õhus lennukit, mis veidralt vingerdades lendas. Kui minust kunagi lendur peaks saama, siis peaksin hoopis vigurlendamist proovima.

Mõne aja pärast hakkas vist piloodil ka natuke halb ja ta võttis ise juhtimise üle. Tegime sujuvaid tiire üle veinitehaste ja kui ta küsis, kuhu ma järgmisena minna tahaksin, ütlesin mina, et tahaksin tagasi maapeale. Oksele ma õnneks ei hakanud, aga Reimo sõnul olin peale maandumist näost päris valge. Poisid olid kogemusest ülisillas, ma oleks ka olnud, aga mul oli lihtsalt liiga halb olla. Tegelikult oli see üks lahedamaid asju, mida me teinud oleme. Reimo juba unistab järgmisest lennutunnist, aga mina jään järgmisel korral tõenäoliselt maapeale.

Reimo pani enda lennust väikese videoklipi kokku. Mul oli ka GoPro kaasas, aga ma unustasin filmida.

Lets go

Väga elevil Reimo

Casella õhust

Appi, ma lendan!

Sünnipäevanädal

Pikk ja emotsiooniderohke nädal on seljataga. Esmaspäeval sain jälle aasta vanemaks ja selle tähtsa sündmuse puhul viis Reimo mind linna hommikust sööma. Nii lahe, et järsku on mu sünnipäev suvel, terve elu on märtsi algus külm (ja lumine) olnud, aga siin saan suvekleidis ringi jalutada. Pärastlõunal ootas mind veel üks üllatus. Minut enne tööleminekut koputas uksele kuller, kes tõi paki mu armsalt perekonnalt. Paremat ajastust ei oleks osanud soovida. Järgmisel päeval sain sõpradelt ka paki ja nüüd jagub meil komme ning muud head paremat mitmeks kuuks.

Sünnipäevalaps

Reimol oleks ka nagu sünnipäev

Nädalavahetusel viisid Amy ja Richard meid sünnipäeva puhul Altina Wildlife parki. See on ühe perekonna poolt asustatud eraloomapark, kus on küll vähem loomi, aga kõik loomad elavad mõnusalt suurtel aladel, mitte pole pigistatud väikestesse puuridesse. Kõikidele külastajatele tehakse privaatne tuur ja sõidetakse ringi hobukaarikutes. Mulle see ühes tempos liikumise variant väga meeldis, sest tavaliselt ma jõuan loomaaiale kolm ringi peale teha ja Reimo on ikka esimese ahvipuuri juures. Loomad olid ka väga ägedad, nägime kahe nädala vanust kaelkirjakubeebit ja esimest korda elus, kuidas lõvisid söödetakse. Peale pargi külastust käisime puuviljapõllul ja sõime puu otsast veiniviinamarju (väga magusad, aga palju seemneid).

See tukk!!

beebi-surikaat

keskel kahe nädala vanune kaelkirjakubeebi

Viinamarjad

Puuvill

Puuvillapõld, mis varsti valgeks muutub

Õhtul tähistasime minu sünnipäeva ja saatsime Griffithist ära Janely, kes varsti puuvilla pakkima läheb. Sõime põdraliha, singi- ja kaneelirulle ning tutvustasime australlastele Vana Tallinnat. Ühtlasi kolis eile välja ka meie itaallasest majanaaber, kelle käitumise tõttu viimasel ajal kodune õhkkond väga pingeline oli. Lõpuks Amy ja Richard lihtsalt palusid tal välja kolida. Nüüd saame meie endale suurema toa ja oma vannitoa, juhhei.

Lõpetuseks paar pilti Reimost tööpostil.

Eesti poisid

Ikka vein-vein-vein

Veinihooaeg on lõpuks alanud ja oleme praeguseks purustanud umbes 60 tonni viinamarju. Veinitootjatele pole see kindlasti parim aasta, eelmisel aastal samal ajal oldi purustatud juba 140 tonni. Meile on kõige olulisem, et saame lõpuks täiskohaga tööl käia ja loodetavasti jätkub tööd aprilli lõpuni.

Reimo on viimastel nädalatel töötanud generalis, pressidel ja RVD-s, viimases on ta päeva lõpuks nagu tolmukoll, sest põhiline tööülesanne avada ja masina külge panna suuri kotte, milles on imepeene valge pulber, mis valget veini puhastab/filtreerib. Mina olen kõige rohkem olnud general cellar hand ja viimased poolteist nädalat töötanud ühe šoti poisiga, kes on siin juba teist hooaega ja jagab asjadest natuke rohkem. Alguses tundus kõik nii segane ja hirmus, aga nüüd on pilt juba selgem ja tunnen end kindlamalt. Vähemalt tundsin kuni reedeni, kui mu õudusunenägu reaalsuseks sai ja ma oma esimese jama korraldasin. Pidime käärivale veinile lisama 40kg pärmi, mina kallasin rõõmsalt esimesed 20kg tünni, vein reageeris ja järsku muutus tünn vulkaaniks. Teha enam midagi ei saanud, pidin hinge kinni hoides vaatama, kuidas sadu liitreid lihtsalt põrandale voolas. Õnneks on mul ülitore ülemus, kes asjast suurt numbrit ei teinud ja lohutas, et "ikka juhtub". Vähemalt jääb mulle igaveseks meelde, et kõiki kemikaale tuleb ÜLIaeglaselt lisada.

Olin ka ühe päeva RVDs tolmukoll

Peale seda intsidenti olin kindel, et mind enam kunagi ühegi kemikaali ligidale ei lasta, aga juba pool tundi hiljem jalutasin ämbritäie vasepulbriga järgmise tünni poole. Te ei taha teada, mida me kõike veini sisse kallame, iga päev üllatun ise ka. Reedel näiteks lisasime tünni 18kg munavalgepulbrit, mis teeb veini värvi selgemaks. See hais.. ja siis selle haisu eemaldamiseks lisame jälle uusi kemikaale ja nii edasi ja nii edasi.

Proovin natuke selgitada, kuidas veinitegemine üldse toimub. Viinamarjad on valmis, kui suhkru ja happe vahekord on jõudnud kindla tasemeni. Siis toimub saagikoristus, rekkad toovad viinamarjad tehasesse ja kallavad need purustajatesse, mille eesmärk on lõhkuda kestad, et mahl saaks välja nõrguda. Purustajates töötavad inimesed tegelevad ka viinamarjade sisse sattunud sisalike, hiirte ja muude näriliste päästmisega. Kõiki nad kindlasti päästa ei suuda ja need väikeloomad purustatakse kahjuks koos viinamarjadega.

Edasi liiguvad viinamarjad pressidesse, kus neist kogu mahl välja pressitakse. Valgete ja punaste viinamarjade jaoks kasutatakse erinevaid presse. Edasi transporditakse mahl tünnidesse ja algab pärmi abil fermenteerumine ehk käärimine. Selle protsessi pikkus oleneb veinisordist. Edasi läheb minu jaoks natuke keeruliseks, sest ma pole kindel, mis järjekorras mida tehakse. Seda teavad ainult winemakerid, kes meile tööülesandeid annavad. Meie peame veini segama, lisama erinevaid gaase (C02, N2), reguleerima temperatuuri, lisama kemikaale. Mõnusa tammemaitse saamiseks lisame veinile tonnide viisi tammelaaste. Enne pudeliliinile jõudmist läbib vein veel viimase "puhastuskuuri" ja kui winemakerid veini heaks kiidavad, villitaksegi vein pudelitesse.

Eelmisel nädalavahetusel käisime kohalikul rodeol, mis on maapiirkondades väga populaarne. Meie jaoks oli see esimene rodeo ja me ei teadnud midagi oodata, aga väga lahe oli. Kõige ägedamaid elamusi pakkusid suured vihased pullid, kes mehi oma seljast nagu nukke loopisid. Ma hoidsin hinge kinni, kui pull ühte meest selja tagant ründas ja talle peaga tagumikku sööstis, nii et vaene mees üle aia lendas. Kõige vähem meeldis mulle, kuidas mehed lassoga vasikaid püüdsid, nad maha tõmbasid ja kinni sidusid. Reimo tegi väikse video ka.

Reimo punane müts läks pullidele hästi peale