Kirjutasin paar nädalat tagasi, et töötan koos ühe šotlasega. Ühel neljapäeva õhtul ehitasime transfeeri jaoks järjekordset liini, panime pumba tööle ja asusime järgmist töölehte täitma. Kõik oli korras, hetkeni, mil meid oma tünni juurde tagasi kutsuti. Aimasime kohe, et midagi on valesti. Tünnide vahel kontrolljalutuskäiku teinud juhataja avastas, et üks ühenduskoht lekib natuke. Sellest poleks midagi hullu olnud, aga meie töölehte uurides avastas ta, et veini tühja tünni transportides olime vooliku ühendanud ülemisele avale (igal veinitünnil on neid kaks) Mina vaatasin teda lolli näoga, sest kuulsin tõesti esimest korda, et seda ei tohi. Tavaliselt teeme transfeere tünnidesse, kus on juba vein sees ja kasutame alati ülemist ava, aga tuli välja, et tühja tünni peab veini alati alumise ava kaudu laskma, sest muidu vein pritsib tünni kukkudes, mis omakorda asendab veinis oleva gaasi hapnikuga (väga keeruline) ja hapnik rikub veini ära. Alguses meid hirmutati, et oleme kümneid tuhandeid liitreid veini ära rikkunud, aga pärast meie supervisor ütles, et nad panevad sinna lihtsalt jälle kilode viisi kemikaale ja gaasi sisse ning tegelikult ei lähe midagi raisku.
Igal juhul oli asi päris tõsine ja ma olin kindel, et meid lastakse lahti. Pidime kirjutame seletuskirja, et mis juhtus ja kuidas juhtus. Ma olin endast nii väljas, sest noh, esiteks ma ei tahtnud, et mind lahti lastaks ja teiseks, ma tõesti ei teadnud, et nii teha ei tohi. Mu supervisor oli natuke positiivsem, sõidutas mind mööda tehast ringi ja kinnitas, et minuga ei juhtu midagi. Palusin mõttes jumalat ja kõiki kõrgemaid jõude, kes mind aitasid, sest koju mind ei saadetud. Järgmisel päeval tuli supervisor minu juurde ja ütles, et see šoti poiss lasti lahti, aga mulle anti teine võimalus. Tema kahjuks oli asjaolu, et see oli tema teine aasta, ta oleks pidanud sellist asja teadma ja tema ülbe suhtumine. Järgmisel päeval tuli suur boss minu juurde ja ütles, et kõik on korras ja ärgu ma enam muretsegu, pean lihtsalt edaspidi ettevaatlikum olema.
Paar päeva hiljem kuulsin, et mu öövahetuses töötanud sõbranna lasti põhjuseta lahti. Lihtsalt öeldi, et pole vaja enam tulla. Eile lasti veel üks Eesti tüdruk lahti, sest ta ei pannud sedasama ava korralikult kinni ja paar tonni viinamarju voolas põrandale. Muidugi korjati kõik kokku ja pandi tünni tagasi, aga kahjuks tema saadeti kohe koju. See kõik pani mind mõistma kuidas mul tegelikult vedas. Ma pean tulevikus tõesti üliettevaatlik olema, sest tundub, et nad väga tihti teisi võimalusi ei anna, rääkimata kolmandatest. Mis on minu arust tobe, sest selle asemel, et anda siin paar kuud töötanud inimestele teine võimalus, palkavad nad uusi inimesi, kes just suurema tõenäolisusega vigu teevad.
Praeguseks oleme purustanud umbes 100 000 tonni viinamarju ja umbes 75 000 tonni on veel purustada. Loodetavasti saame siin aprilli lõpuni töötada. Nüüd tuleb punaseid viinamarju sisse ja tänu sellele on ka mul uus ametikoht, kruvipresside operaator. Punased viinamarjad pannakse peale purustamist tünni, kus 6 tunni möödudes nahad pinnale kerkivad. Siis hakatakse neid nahkasid niisutama ja mahla hoitakse tünnis kolm päeva, et nahad annaksid veinile tumelilla värvi. Seejärel saadetakse nahad minu juurde pressimisse. Presse on 6 ja minu tööks on vaadata, et kõik pressid töötaksid nagu nad peavad, reguleerima nende kiirust (liiga kiire - mahl jääb nahkadesse, liiga aeglane - seemnetest pressitakse õli välja, mis on halb). Töö on megalihtne ja mul pole võimalust väga midagi tuksi keerata. Paar korda on pressid umbe läinud, aga see on õnneks masina mitte minu süü olnud. Ainus miinus on, et vahel töötab ainult 1-2 pressi ja siis on mul megaigav, sest ma olen seal üksinda. Presside supervisor on kohutava aksendiga 28-aastane india mees, kes ajab kogu aeg mingit jama suust välja. Ta on maailma suurim pohhuist, kui vahepeal midagi pressida ei ole, siis ta saadab meid lihtsalt kuskile ringi jalutama. Ükspäev jalutasime Gretega terve päeva ringi ja ajasime juttu. Reimo on ka paar päeva presside osakonnas olnud ja paar päeva centros. Kuna tal on kinniste ruumide koolitus tehtud, peab ta aegaajalt tünni ronima ja tünni põhja jäänud läga välja lükkama. Neil on kaasas mingi aparaat, mis mõõdab hapniku ja CO2 taset, kuna viimane võib tappa, peab keegi kogu aeg tünni kõrval valvama.
 |
| Reimo ja Ott valmis tünni ronima, muide pildilt on näha ka tünni avad: alumise külge on voolik ühendatud, ülemine on vaba ja sinna siis ühendasime meie oma vooliku, mida teha ei tohiks |
 |
| Tünn on hiiglaslik |
 |
| Reimo tünnis läga lükkamas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar