Australia Day

Ilmad on praegu vihmased, mistõttu olen ka usinam kirjutaja.

26. jaanuaril tähistasime kogu Austraaliaga Austraalia päeva. Ilm oli hommikul nii hall ja vihmane, et eesootav õues grillimine ja chillimine eriti elevust ei tekitanud. Mingi aeg loivasime ikkagi poodi liha järgi, teepeal kohtasime Kerlit ja üllatus-üllatus, jälle ühte Eesti paari. Uskuge või mitte, kahe ja poole kuu jooksul oleme siinpool maakera tutvunud kolmeteistkümne eestlasega. 

Peale lõunat võtsime end kokku ja läksime Nate juurde, kus kogu kaader juba ees ootas. Viimasel hetkel pistsin ujukad ka kotti, kuigi väljas sadas paduvihma. Kõige eeskujulikumalt oli end ürituseks ette valmistanud Kerli, kellel oli Austraalia lipuvärvides särk ja tops. Mina piirdusin sinise kleidiga. Istusime rõdul ja rääkisime niisama maast-ilmast.

Tunnike hiljem juhtus ime, pilved kadusid ja päike tuli välja. Siis läks alles õige tähistamine lahti. Nate naabrid hüppasid kohe basseini ja kuna päike tervitas meid soojalainega, tegime meie sama. Chillisime niisama basseini ääres, mängisime palli, lennutasime Margeti drooni ja pärast tegime grilli ka.

Õhtu lõppes traditsioonilise kaardimänguga, president ja s*tapea, mina olin enamus ajast see viimane.

Reimo uurib drooni

Bassuchill

Päike loojus

Lambad all vasakus nurgas

Mangod

Ma armastan mangosid. Müsli peal ja smuutis ja puuviljasalatis ja niisama hamba all. Ma olin alguses natuke pettunud, et siin polegi mangod nii odavad, kui ette kujutasin. Supermarketis maksab üks mango 2-3 eurot, aga ühelt eriti healt turult oleme saanud odavamalt, umbes 60 eurosendiga. Sealt ostame alati hulgi. Siinsed mangod on nii head, pehmed ja magusad. Üks Reimo sõber, kes Austraalias mango farmis töötas, rääkis meile kunagi, et Eestis müüdavad mangod on nagu kaalikad, mille peale me tol hetkel naersime, aga ei saanud päriselt aru, millest ta räägib. Alles nüüd saame aru, mida ta mõtles.

Igatahes, eile näitasin ühele Taiwani tüdrukule korterit (sellest eraldi postitus kunagi) ja tagaaeda, kus pesu saab kuivatada, kui ta võttis maast midagi üles küsis: "oo, kas need on mangod?", mina: "ei, need on mingid suvalised viljad", tema: "ei, see on mango, nuusuta!" Ja saate aru, oligi mango ja terve tagaaed on mangosid täis (enamus kahjuks juba mädanenud) ning meie oleme neile siiamaani lihtsalt peale astunud või jalaga eemale lükanud. 

Korjasin süle mangosid täis ja jooksin tuppa Reimole rõõmusõnumit teatama. Saime paraja kõhutäie naerda ja natuke kurvastada ka, mõeldes söömata jäänud ja jäävatele mangodele, sest nädala pärast põgeneme siit ja kolime Shane juurde.

Tänasest algab mangodieet!

Eilne saak

Üritasin aknast mangodest pilti teha

Vahel on töötamine eriti tore

Täna oli nii tore tööpäev. Bosside boss pani mind meeltesegaduses baari ja nii mõnus oli vahelduseks kohvi teha, piima vahustada, veini klaasi valada ja Ashi valvsa pilgu all kokteile kokku segada. Lausa nii mõnus, et ma tegin bosside bossile päris mitu vihjet, et kui veel teinekord kedagi baari vaja on, siis mina olen käpp. Ja uskuge või mitte, ainult ühe klaasi suutsin ära lõhkuda!

Täna oli nii harjumatult vaikne ka üle pika aja, suvevaheaeg on läbi ja enamus puhkajaid läinud. Mind taheti paljude teistega juba kell 8 koju saata, aga ma palusin kurvade kutsikasilmadega endale pool tundi veel, sest muidu oleksin ainult kaks ja pool tundi kirja saanud. Bosside boss õnneks unustas, et pidi mu koju saatma ja ega mina ka end meelde tuletama ei hakanud, toimetasin baaris ja igal pool mujal ning tööpäev lõppes alles kell 10.

Mittemillegi tegemise päev

Pühapäeval juhtus mul jälle vaba päev olema ja sõitsime selle tähtsa sündmuse puhul lausa teise osariiki! Kuigi lubas vihma, oli ilm ilus ning mõtlesime Elina ja Maikiga see tore päev kuskil veekogu ääres veeta ning NSW osariik on ainult paarikümne minutilise autosõidu kaugusel.

Panime oma laagri seekord püsti jõe äärde, lootuses püüda ohtralt kala. Etteruttavalt pean ütlema, et me ei saanud mitte ühtegi kala. Seevastu sõitis ühel hetkel meie kõrvale auto, mees tuli õngega välja, loopis landi jõkke, sai kala, võttis konksu ära, viskas alamõõdulise veeeluka tagasi jõkke ja sõitis minema.

Põõsas ei ole kala

Mingi hetk liitusid meiega uued Eesti tuttavad Eliise ja Siim, see on juba natuke naljakas, kui palju eestlasi siin on. Harrastasime oma lemmikut tegevust, mittemillegi tegemist. Korraks üritasime ujuma ka minna, aga jõepõhi oli üliteravaid merekarpe täis ja see üritus kaua ei kestnud. Elina suutis enda jala vastu karpi katki teha ja väike hirm oli, et kõik haid ujuvad vere lõhna peale kohale (jep, siin pole ka jões haide eest pääsu). Skaipisime vahepeal ka sünnipäevalaps Mariega, uskumatu, et minu väike printsess on juba 10! Järsku oli kell juba õhtu ja kõhud olid suurest mittemillegi tegemisest tühjad. Käisime söömas ja peale seda läks iga paar oma koju.

Lebola

Meie olime eelmisel päeval lubanud Shane juurde grillima minna ja hilinesime üritusele väga ebastiilselt neli tundi. Natuke piinlik oli, aga vähemalt jõudsime lõpuks kohale. Kohtusime väga toredate inimestega ja oli mõnus lõpp mõnusale päevale.

Veel tööjutte

Täna juhtus selline kole lugu, et üks 20-aastane noormees kukkus/hüppas Gold Coasti kõige kõrgema hoone, Q1 (77 korrust), aknast alla, arvatavasti kõrgemalt kui 60ndalt korruselt, mis on päris kõrge kukkumine. Me kõnnime Q1st iga päev mööda ja ei taha mõeldagi, kui õudne vaatepilt see olnud oleks. Natuke on aimu, sest töökaaslane näitas mulle pilti kuti JALAST, mille klaaskatus ära lõikas ja mis sinna katusele lihtsalt kõigile vaatamiseks jäi.

Aga tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid veel natuke tööst jutustada. Peale viimast postitust on asjad paremaks läinud, Lauri on ikka samasugune kekats, aga mina talle rohkem ette pole jäänud. Kasutan emme antud nippe ja kõige paremini toimib see, kui ma talle laialt naeratan ja ise samal ajal mõtlen, kui jobu saab üks inimene olla. Täna ta küsis mult, kas ma teadsin, et eestlane oli Skype asutaja. Notuletaevasappi. Rääkisin talle natuke meie e-riigist ja vennikesel jäi suu täitsa ammuli.

Aga loodan, et ma nüüd ära ei sõnu jälle, sest sellest hetkest kui väitsin, et kliendid on 95% normaalsed olnud, kukkus see protsent 60 peale. Kõige hullemad kliendid on need, kellel on 503734 erisoovi. Meil on menüüs miljon pastat ja pizzat, aga ikka leidub inimesi, kes tahab spageti cabonarat PLUSS kana, oliivid, ananass, spinat, krevett, sibul, tšilli, küüslauk ja seda kõike hoopis napoli kastmes!? Või siis teine näide, "palun mulle vegan pizza/pasta ekstra kana, peekoni ja pepperoniga"!?

Täna oli mul klientideks kolm pealtnäha jõukat ja endast liiga heal arvamusel olevat meesterahvast, Lauri hakkas neile kohe pugema ja lendas mulle peale, et need on erilised VIPd. Soovisid siis härrad eelroaks meie populaarset pizza breadi, mis sisuliselt pizzapõhi-tomati-küüslaugukaste, aga seda siis ilma küüslauguta ja saja lisandiga. Pearoaks nad tellisid üldse sellist rooga, mida meil menüüs pole ja mina ainult mõtlen, et miks on meil selliseid VIP kliente vaja, kes teenindajate, kokkade ja kõigi elu keerulisemaks teevad.

Kuna klientideks on inimesed igast maailma nurgast, saab alati nalja inimeste aksentide ja hääldustega. Toitudest ma saan kuidagi aru, aga suurest joogivalikust kirjutan alati kuulmise järgi kõik üles, lähen baari ja küsin kas meil seda on. Tavaliselt neil pole õrna aimugi ja siis pärast naerame baaritüdrukutega kõht kõveras kui ma näiteks küsin, kas meil Catorat on ja tuleb välja, et klient tahtis Coronat.

Homme tähistab kogu riik Austraalia Päeva, 26. jaanuaril 1788. aastal jõudsid siia Briti laevad ja loodi esimene koloonia. Tähistamine näeb väidetavalt välja nii, et hommikul hakatakse õlut jooma ja terve päeva grillitakse ja mängitakse purjus peaga kriketit. Küsisin homse päeva spetsiaalselt vabaks, kuigi on topelt palk, sest tahaks siin olles võimalikult palju kogeda, mitte öelda, et "ma olin töö see päev". Kohtusime eile eestlastega, kes tulidki siia ainult tööd tegema ja raha teenima. Meie tulime siia, et võimalikult palju reisida, näha ja kogeda, raha on teisejärguline. Ootame huviga oma esimest Austraalia Päeva. Me lähme homme kohalike sõprade juurde BBQ-le ja üritus algab juba kell 11. Hommikul.

Sõber Huntsman jälle külas

Täna oli tore päev, ärkasime vara, käisime shoppamas ning õhtul küpsetasime Elina ja Maiki juures pizzasid.

Õhtul koju jõudes kõndis Reimo esikus näoga ämblikuvõrku. Rääkisime, et peaks homme uuesti igaks juhuks igale poole mürki laskma. Eile leidis Reimo ka köögist ühe keskmise suurusega ämbliku, kellele mürki peale lasi ja kes pildiraami taha surema põgenes.

Toimetasime pahaaimamatult köögis ja järsku Reimo ütleb: "õkõu, ämblik." Köögi põrandal oli jälle peopesa suurune Huntsman. Ründasime teda mürgiga, mille peale meie "sõber" diivani alla jooksu pani. Liigutasime diivanit, hüppasime selle peal, aga ei midagi, rohkem teda näinud ei ole. Nüüd on kaks varianti, kas ta suri või peab kättemaksuplaane.

Töö itaalia restoranis

Ma olen Itaalia restoranis töötanud juba üle kuu, aga sellest rääkimist iga päev edasi lükanud, sest kui ma nüüd päris aus olen, siis teenindaja töö ei ole minu töö ja kuigi ma lootsin, et mulle hakkab see jälle meeldima, ei ole see tänaseni veel juhtunud.

Kui ma Eestis oma "teenindajakarjääri" lõpetasin, vandusin, et ei tee seda tööd enam kunagi ja siin ma nüüd jälle olen. Never say never. 

Restoran ise on väga mõnus koht ja meenutab mulle natuke Supelsaksasid oma hea atmosfääri ja familiaarse suhtumisega klientidesse. Minu boss (nimetagem teda Rauliks) on ülihea suhtleja, tundub, et ta teab kõiki kliente ja inimesed tulevadki sinna tema, tema perekonna ning loomulikult ülimaitsvate itaalia roogade pärast.

Töö iseenesest on lihtne, välja arvatud see, et mul on korraga miljon lauda (15), sest ma pean ainult tellimusi võtma, parmesani lauda viima, naeratades küsima kuidas söök maitseb ja pärast arve viima. Kõlab imelihtsalt, aga tegelikult on iga päev täielik kaos, sest töötajaid on nii vähe ja kui need 15 lauda korraga täituvad, ei tea, kuhu suunda joosta. Mõnel eriti toredal päeval olen olnud food- või drink runner, mis tähendab, et mu ainus tööülesanne on jooke või sööke lauda viia. Sama palga eest. Lemmikud päevad.

Peale jõule on iga päev olnud hullumaja. Kliente voolab uksest ja aknast sisse, kogu aeg tuuakse kuskilt uusi laudu juurde ning järjekord on ukse taga nagu suvel Steffanis.

Kliendid on 95% toredad, viisakad ja sõbralikud. Alati küsitakse, kust ma pärit olen (kas Rootsist) ja see murrab jää, sest ma a.) seletan, mis ja kus on Eesti b.) klient teab, mis on Eesti, sest on Eurovisiooni vaadanud c.) klient teab mõnda eestlast. Eesti on nende jaoks nii eksootiline maa, sest enamus pole isegi Euroopas käinud.

Üks tobe asi seal on jootraha, mis jagatakse mingi aja tagant kõigi töötajate vahel ära. Kui Supelsakstes oli suvel täiesti normaalne saada 50 eurot päevas, sain seekord terve kuu eest 120 dollarit (75eur). Kui jätad jootraha "salaja" endale, ähvardab sind vallandamine ja iga kord kui keegi mulle jotsi pihku surub ning hea teeninduse eest tänab, poetan selle raske südamega tipitopsi.

Kõige rohkem ajab mind marru üks juhataja, 50+ itaallane, nimetagem teda Lauriks. Lauri on selline tüüp, kellel on nii suur ego, et peale tema ja ta ego keegi rohkem ruumi ei mahu. Ta reaalselt arvab, et on kõige ilusam, toredam ja andekam inimene maamunal ning kuningas (tema) ei eksi kunagi. Reaalsuses ta ainult käib tähtsa näoga ringi, keerab mingeid jamasid kokku ja siis möliseb (tavaliselt klientide eest) teiste töötajatega.

Kõige värskem näide, tuleb Lauri minu juurde ja hakkab mulle ärritunult rääkima, et mina ajasin kogu köögi umbe, sest panin sisse liiga palju steigi tellimusi. Ma ei saanud üldse aru millest ta räägib, tüüp aga seletab ikka, et sellistel olukordadel tuleb kohe tema juurde pöörduda ja tema lahendab olukorra ära. Ma seisin ikka juhmi näoga, ise mõeldes, et millest sa mees räägid. Hakkasin siis mõtlema ja olin kööki saatnud NELI steiki, Lauri oli ise jälle ühe mu laua okupeerinud ja sealt korraga samuti neli saatnud. Kokku kaheksa, MILLES PROBLEEM? Kui ütlesin talle suht järsult, et räägime sellest peale tööpäeva lõppu, hakkas ta rääkima, et kui ma restorani pinget ei talu, siis peaks ma mõne muu töö peale mõtlema!?? Ma olen kogu aeg vana rahu ise ja naeratan isegi siis, kui tahaks talle kahvli silma torgata. Sel hetkel tahtsin nii väga, aga kahjuks või õnneks polnud ühtegi kahvlit käeulatuses.

Peale tööpäeva ma siis küsisin viisakalt, et mis see steigi piir siis on, mida kööki tohib saata ja mis kogustega köök kokku jookseb. Ei saanudki vastust. Nojah, eks siis edaspidi kui keegi mult ühe kahe lihatüki tellib, lähen kohe temalt nõu küsima, kas tohib ikka kööki saata. Siis hakkas Lauri pidama monoloogi kuidas tema on suurepärane suhtleja ja alati kõik probleemid ära lahendab. Kas kõik itaallased on hullud?

Igatahes suure rõõmuga ma üksi päev tööle ei lähe, töökeskkond on lihtsalt nii halb ja stressirohke. Töökaaslased on enamasti toredad, aga lolle nalju teha ja kliente taga rääkida ei saa kellegagi.

Kõige halvem selle töö juures on see, et isegi peale viietunnist tööpäeva olen ma energiast täiesti tühi. Selg valutab. Jalad valutavad. Rääma koolis olin ma tööpäeva lõpus enamasti energiat veel rohkem täis kui hommikul ja ma armastasin oma tööd (siinkohal tervitan kõiki Räämakaid, eriti ÕEd, igatsen teid nii väga!) Praegu ma lihtsalt talun oma tööd, sest palk on hea, raha on vaja ja ainus asi mis mind motiveerib on see, et ma ei pea seda enam kaua tegema.

Sorri, kui natukene kibestunud postitus tuli. Oli lihtsalt vaja enda seest välja rääkida need asjad.

Kino- ja lauamängumaraton

Eile hommikul ärkasin pool 7 külmast lõdisedes, sest aken oli lahti ja külm tuul puhus tuppa. Keha on soojaga vist nii ära harjunud, et 18 kraadi "öökülma" on juba jahe. Päeval oli temperatuur 23 ja ma käisin pusaga ringi. Peab hakkama Tasmaaniasse minekuks kampsuneid ja karupükse kokku ostma.

Päeval saime kokku Kerli, Elina ja Maikiga, et minna videolaenutusse! Ma ei teadnud, et sellised kohad veel eksisteerivad, viimati käisin videolaenutuses rohkem kui kümme aastat tagasi. Kerli elab Gold Coasti kõige kõrgemas ja uhkemas pilvelõhkujas, 78-korruselises Q1s ning elanikel on võimalus kasutada privaatset kinoruumi, kus me oma õhtupooliku filme vaadates plaanisime veeta. Vaja ainult enda DVD kaasa võtta.

Videolaenutusse minek

Q1

Videolaenutuses oli päris põnev ja nostalgiline, lugesime karpidelt filmikirjeldusi, samal ajal telefonis Imdb-st filmide ratinguid vaadates. Filmisõpru oli laenutuses üllatavalt palju ja tore, et kõik inimesed ei tegelegi piraatlusega. Vahepeal kõnetas meid üks keskealine mees, küsides minult ja Reimolt, kas me oleme Rootsist (vannun, et iga päev küsib meilt keegi, kas oleme rootslased, eile küsiti kaks korda) ja kuidas me pagulastesse suhtume. Jäime temaga lobisema ja ta küsis mingi kolm korda, kas me ikka tunneme end Eestis turvaliselt ja vaatas meid altkulmu, kui vastasime, et muidugi tunneme. Tüüp ise oli täiega paanikas, et järgmisel aastal tuleb Austraaliasse 12000 põgenikku ja mis küll riigist saab.

9 dollari (5.60 eur) eest laenutasime kaks filmi: Australia ja Kings of Summer. Tegime enne kinoõhtut kiire lõuna ja smuugeldasime veel head-paremat kinno ka.

Team Eesti

Lõunasöök

"Kino" oli väike, kuid avar ruum ekraani ja kuue punase mitte kõige mugavama nahktooliga, kus oli tegelikult päris mõnus viis tundi veeta. Vabalt võis krõbistada, filmi kommenteerida ja kõva häälega naerda. Eriti meeldis mulle tõsielul põhinev Austraalia film, soovitan soojalt.

Kinochill

Leia pildilt Madde ja Reimo 

Peale filmimaratoni ei olnud veel tahtmist koju minna ning tegime Elina ja Maiki juures lauamängumaratoni otsa. Mängisime poole kaheni öösel põnevat strateegiamängu Katani asutajaid, ise kõik juba haigutavad hiina luurajad, sest see mäng lihtsalt ei saanud läbi.

Katani asutajad

Tegime Reimoga läbi öise linna kiirkõnni koju ja täna lebotame niisama kuni ma pool 6 tööle lähen.

Vahel lööb ussifoobia välja

Teisipäev oli mul vaba päev ja kuna meil mingit konkreetset päevaplaani polnud, sõitsime lihtsalt ratastega mööda rannikut põhja poole, et uusi kohti avastada. Muide, Reimo rattal läks ükspäev sõidu pealt laager katki ja me juba mõtlesime, millise põõsa alla oma kaherattaline jätta kui ratas imeväel jälle normaalselt sõitma hakkas.

Gold Coast on nagu meie armas Pärnu, kus saad mööda promenaadi ranna ääres sõita, selle väikse vaheaega, et siin on 52km liivaranda. Järsku lõppes korralik promenaad ära ja edasi läks kruusatee läbi võsa, olime endiselt ookeani ääres, aga võpsis. Järsku märkasime tee ääres hoiatussilte, et siin võsas elavad püütonid. Ma tean küll oma Minizoo koolitusest, et püütoneid ei tasu karta, aga suhteliselt ebameeldiv oleks neid vabas looduses näha. Konkreetselt sildi taga püütonite alas pikutas ja luges raamatut üks tädi, kel polnud püütonitest sooja ega külma või ta vaeseke polnud lihtsalt neid hoiatussilte näinud.

Tegin kiire googelduse selle sildi kohta ja tuli välja, et see silt ei hoiata mitte püütonite eest (kes siin tavalised) vaid Lõuna-Ameerika boa eest, kes aprillis Surfarite Paradiisi rannast leiti ja kelle politsei, kes arvas, et tegemist hariliku püütoniga, sinnasamma lahti lasi. Väikeloomi (ja lapsi?) süüa armastavat boad pole siiani leitud.

Paremal pool aia taga pikutab üks tädi

Sõitsime edasi, ookeani enam näha polnud ja igal pool oli ainult võpsik. Hakkasime lähenema maasäärele, kus oli kuu aega tagasi tulekahju ja mulle meenus kohe jutt, et kõik ussid põgenesid tule eest linna poole ja häirekellad hakkasid peas tööle. See koht tundus ka täielik usside paradiis ja kui me pidime korraks seisma jääma, sest vesi kukkus maha, oli mul väike paanikahoog, et kõik ussid roomavad nüüd võsast välja mind hammustama. Reimo rahustas mu lõpuks maha ja tuletas meelde, et ma olen ikkagi ratta peal. Läbi põlenud võsa sõites mul süda ikka puperdas, aga lõpuks jõudsime ilma ühtegi ussi nägemata sääre tippu. Maksime 4 dollarit (2.50 eur), et jalutada pikal sadamakail, kus avanes imeilus vaade Surfers Paradisile. Kai kõrval olid ilusad pikad surfilained ja palju surfareid, andsime iseenedale lubaduse, et õpime ka varsti surfama.

Käisime veel muuli tipus ja lösutasime tund aega rannas. Tagasisõit oli pikk ja piinarikas, sest nii meeletult palav oli ja kann oli pikast sõidust kange.

Õhtul kostitas Elina meid imemaitsva Aasia toiduga ja nii see puhkepäev läbi saigi.

Pildid seekord telefoniga tehtud.

Jalutuskäik kail

Tahame ka surfata!

Vaade Surfers Paradisile

Lood siinpool sood

Vabandan vaikuse eest. Meie elu siin Austraalia Kullarannikul liigub praegu rand-töö-kodu rütmis ja kahjuks (või õnneks?) iga päev ka midagi põnevat ei juhtu.

Saime endale lõpuks pesumasina. Korterikaaslane "unustas" muidugi sissevoolu ja äravoolu ühendada ning pesi nii pesu, et a.) masinas polnud vett b.) kogu vannituba uputas? Me kahtlustame, et ta pani ise mingi ämbriga sinna vett sisse. Igatahes tegime meie rõõmsalt samal õhtul süüa, kui järsku käis pauk ja elekter kadus. Tõmbasime kõik asjad vooluvõrgust välja, aga vannituppa ja kööki elektrit tagasi ei saanudki. Kaks päeva hiljem tuli elektrik ja kuigi Jasmin üritas onut veenda, et meie kasutasime samal ajal rösterit, mis korgid välja lõi, tuli välja, et ta oli eelmisel päeval ka vannitoa pistiku üle ujutanud, kuhu pesumasin ühendatud oli.

Tööga on nii, et Reimo teeb praegu veel usinalt Eesti klientidele disaini ja otsib samal ajal ka siinseid kliente. Minul on oma ettekandja tööga keerulised suhted, ükspäev armastan, teine päev armastan natuke vähem. Ei taha väga kurta, olen tänulik, et üldse töö on.

Praeguste plaanide järgi peesitame siin Gold Coastil veel umbes kuus-seitse nädalat ja siis kolime Tasmaaniasse, et teha ära oma farmipäevad, juhuks, kui tekib soov veel üks aasta Austraaliat avastada. Oleme löönud virtuaalsed käed kohaliku "kartulikuningaga", aga sellest räägin pikemalt, kui see päev lähemale jõuab, plaanid võivad siinmail kiirelt muutuda.

Kõige toredamad päevad on need, kui mul on vaba päev, mida juhtub kaks korda nädalas. No kui nüüd täpne olla, siis kõik PÄEVAD on mul vabad, tööle lähen alles õhtul, aga nendel päevadel me lihtsalt lösutame rannas või käime linnapeal. Päris vabadel päevadel üritame võimalikult palju näha ja teha.

Täna käisime Elina ja Maikiga Tallebudgera Creekis SUPi laudadega sõitmas. Seal on selline mõnus koht, kus jõgi suubub merre ja mitmemeetrised lained ei ürita sind pikali lüüa. Päris mõnus vahelduseks. Päike oli nii kuum, et chillisime enamus aega varju all, nagu enamus inimesi siin randades teevad, ujusime ja "sõudsime" ringi. Päike annab energiat, aga samal ajal ka võtab, oleme mittemillegi tegemisest täiesti läbi omadega.

Reimo seletab midagi väga elavalt

Musimaiad

Kuidas Reimo meduusilt kõrvetada sai

Lebame jälle rannas, millest on saanud meie lemmikpaik siin Kullarannikul. Nii vabastav tunne on siin lihtsalt olla, päikesevanni võtta, vaadata, kuidas võimsad ookeanilained murduvad ja teha tulevikuplaane. Stress kaob. Aeg kaob. Mured kaovad. Sünnivad uued ideed ja unistused.

Ma armastan merd ja ookeanit. Juba väikse tüdrukuna olin täielik veehull, emme ei saanud mind Pärnu rannas veest välja, isegi kui mu huuled juba tumelillad olid. Õnneks on Pärnu ka Reimot merepisikuga nakatanud ja siin elame me suure aja oma elust ookeanis. Me kumbki ei suudaks elada kohas, kus pole merd, sellepärast tundub kuskil sisemaal farmis töötamine täielik õudusunenägu. Praegu teeme plaane minna farmipäevi tegema hoopis Tasmaanisse, imelise loodusega saarele, ümbritsetuna ookeanist. Siin võivad aga plaanid muutuda sama kiiresti kui laine suund ja meie peame lihtsalt kaasa ujuma.

Saatuse iroonia. Tegin korraks kirjutamisest pausi, et oma armastatud ookeani ujuma minna, aga kohe tuli välja, et see armastus on ühepoolne. Järsku Reimo karjatas (mehiselt ikka, mitte nagu mina), nägin ta näost, et midagi on valesti, aga verd õnneks kuskil ei näinud. Kirjeldas sääre siseküljes valu ja tunnet, nagu oleks kõrvenõgestesse jooksnud, selge, ta sai mingi jellyfishi (eesti k. meduusi) käest kõrvetada. Oleme saanud siin varemgi, aga mitte nii hullult. Leidsime pahareti Reimo pükste seest üles, imepisike peaaegu nähtamatu tegelane, aga võib nii palju pahandust teha. Mina tahtsin kohe vetelpäästelt abi küsida, aga Reimo meheuhkus ei tahtnud asjast "suurt numbrit teha". Õnneks on kodu lähedal, aga vahepeal läks vaatepilt päris koledaks, jalale tekkis lööve ja suur punane laik.

Õnneks Google aitab alati, ajab natuke segadusse ainult. Pesime kõrvetada saanud koha ära ja panime peale äädikat. Järgmine artikkel ütles, et äädikat kindlasti ei tohi panna. Selge, võtsime äädika ära, kuigi tundus, et natuke isegi leevendas valu. Emmed, ärge muretsege, läheb juba paremaks.

Siin Kullarannikul õnneks väga mürgiseid jellyfishe pole, aga Austraalias on neid palju. Kõige hullemad tegelased on box jellyfish ja Irukandji jellyfish, kui nende tegelaste kombitsatele pihta lähed, on valu väidetavalt meeletu ja nende mürk võib olla surmav. Kel huvi, googeldage box jellyfish bite, pildid on võikad. Neid on võimatu vältida ka, sest sa lihtsalt ei märka neid.

Valu ununeb õnneks kiirelt ja homme oleme suht kindlalt tagasi ookeanis.

Vaikne ookean ja meie armas Surfarite Paradiis

Aastavahetus

Head uut aastat! 

Meie Punase Ahvi aasta algas teist lausa kaheksa tundi varem võrdlemisi tagasihoidliku ilutulestiku saatel. Me olime tulevärgis isegi natuke pettunud, sest Surfarite Paradiisi rannalt on suurepärane vaade linnale, aga rakette lasti ainult kahes kohas. Tegin nüüd kiire google otsingu ja avastasin, et paljudes kohtades toimus ilutulestik juba kell üheksa? Väga imelik.

Meie olime kell üheksa alles Nate ja Elijah juures, kuhu oli kogunenud päris suur eestlaste, sakslaste ning austraallaste seltskond, kellega jaurasime niisama ja mängisime naljakaid Austraalia joomismänge. Südaööks liikusime koos tuhandete teiste bäkkerite, turistide ja kohalikega randa. Lained olid pimedas nii suured ja hirmuäratavad, aga mina vana kala jooksin kohe jalgupidi ookeani, kus laine mu peaaegu pikali lõi ja kleidisaba läbimärjaks tegi. Kell 12 kallistastasime, soovisime head uut aastat ja tõdesime, et 2015. aasta parim sündmus oli Austraaliasse tulek. 2016 tuleb kindlasti suurepärane aasta, täis seiklusi, reisimisi, uusi inimesi ja kogemusi. Ootame põnevusega!

Käsi värises natuke

Peale mürtsu ja pauku liikusime oma väiksemaks jäänud seltskonnaga linna, kus oli miljon inimest, ja Tuule viis meid ühte väga kahtlasel kõrvaltänaval asuvasse klubisse. Esimesest ehmatusest üle saanud, oli koht päris põnev ja stiilne, vihtusime tantsu, tegime shotte ja otsisime Kerlile meest.

Ootavad taksot

Sissepääs klubisse

Täna oleme täielikud laiskloomad olnud, leotasime end basseinis, lootuses taas eluvaim sisse saada, tegime kohustusliku mäkitiiru, jalutasime natuke linnas ringi ja maandusime jälle voodisse. Loodame, et ütlus "terve aasta tuleb selline nagu 1. jaanuar" ei pea paika, muidu me magame oma aasta lihtsalt maha.

Kohustuslik mäkitiir

Istub niisama õhus, kuidas ta kehavärv päikese käes ära ei sula?

Beachfront markets