Töö itaalia restoranis

Ma olen Itaalia restoranis töötanud juba üle kuu, aga sellest rääkimist iga päev edasi lükanud, sest kui ma nüüd päris aus olen, siis teenindaja töö ei ole minu töö ja kuigi ma lootsin, et mulle hakkab see jälle meeldima, ei ole see tänaseni veel juhtunud.

Kui ma Eestis oma "teenindajakarjääri" lõpetasin, vandusin, et ei tee seda tööd enam kunagi ja siin ma nüüd jälle olen. Never say never. 

Restoran ise on väga mõnus koht ja meenutab mulle natuke Supelsaksasid oma hea atmosfääri ja familiaarse suhtumisega klientidesse. Minu boss (nimetagem teda Rauliks) on ülihea suhtleja, tundub, et ta teab kõiki kliente ja inimesed tulevadki sinna tema, tema perekonna ning loomulikult ülimaitsvate itaalia roogade pärast.

Töö iseenesest on lihtne, välja arvatud see, et mul on korraga miljon lauda (15), sest ma pean ainult tellimusi võtma, parmesani lauda viima, naeratades küsima kuidas söök maitseb ja pärast arve viima. Kõlab imelihtsalt, aga tegelikult on iga päev täielik kaos, sest töötajaid on nii vähe ja kui need 15 lauda korraga täituvad, ei tea, kuhu suunda joosta. Mõnel eriti toredal päeval olen olnud food- või drink runner, mis tähendab, et mu ainus tööülesanne on jooke või sööke lauda viia. Sama palga eest. Lemmikud päevad.

Peale jõule on iga päev olnud hullumaja. Kliente voolab uksest ja aknast sisse, kogu aeg tuuakse kuskilt uusi laudu juurde ning järjekord on ukse taga nagu suvel Steffanis.

Kliendid on 95% toredad, viisakad ja sõbralikud. Alati küsitakse, kust ma pärit olen (kas Rootsist) ja see murrab jää, sest ma a.) seletan, mis ja kus on Eesti b.) klient teab, mis on Eesti, sest on Eurovisiooni vaadanud c.) klient teab mõnda eestlast. Eesti on nende jaoks nii eksootiline maa, sest enamus pole isegi Euroopas käinud.

Üks tobe asi seal on jootraha, mis jagatakse mingi aja tagant kõigi töötajate vahel ära. Kui Supelsakstes oli suvel täiesti normaalne saada 50 eurot päevas, sain seekord terve kuu eest 120 dollarit (75eur). Kui jätad jootraha "salaja" endale, ähvardab sind vallandamine ja iga kord kui keegi mulle jotsi pihku surub ning hea teeninduse eest tänab, poetan selle raske südamega tipitopsi.

Kõige rohkem ajab mind marru üks juhataja, 50+ itaallane, nimetagem teda Lauriks. Lauri on selline tüüp, kellel on nii suur ego, et peale tema ja ta ego keegi rohkem ruumi ei mahu. Ta reaalselt arvab, et on kõige ilusam, toredam ja andekam inimene maamunal ning kuningas (tema) ei eksi kunagi. Reaalsuses ta ainult käib tähtsa näoga ringi, keerab mingeid jamasid kokku ja siis möliseb (tavaliselt klientide eest) teiste töötajatega.

Kõige värskem näide, tuleb Lauri minu juurde ja hakkab mulle ärritunult rääkima, et mina ajasin kogu köögi umbe, sest panin sisse liiga palju steigi tellimusi. Ma ei saanud üldse aru millest ta räägib, tüüp aga seletab ikka, et sellistel olukordadel tuleb kohe tema juurde pöörduda ja tema lahendab olukorra ära. Ma seisin ikka juhmi näoga, ise mõeldes, et millest sa mees räägid. Hakkasin siis mõtlema ja olin kööki saatnud NELI steiki, Lauri oli ise jälle ühe mu laua okupeerinud ja sealt korraga samuti neli saatnud. Kokku kaheksa, MILLES PROBLEEM? Kui ütlesin talle suht järsult, et räägime sellest peale tööpäeva lõppu, hakkas ta rääkima, et kui ma restorani pinget ei talu, siis peaks ma mõne muu töö peale mõtlema!?? Ma olen kogu aeg vana rahu ise ja naeratan isegi siis, kui tahaks talle kahvli silma torgata. Sel hetkel tahtsin nii väga, aga kahjuks või õnneks polnud ühtegi kahvlit käeulatuses.

Peale tööpäeva ma siis küsisin viisakalt, et mis see steigi piir siis on, mida kööki tohib saata ja mis kogustega köök kokku jookseb. Ei saanudki vastust. Nojah, eks siis edaspidi kui keegi mult ühe kahe lihatüki tellib, lähen kohe temalt nõu küsima, kas tohib ikka kööki saata. Siis hakkas Lauri pidama monoloogi kuidas tema on suurepärane suhtleja ja alati kõik probleemid ära lahendab. Kas kõik itaallased on hullud?

Igatahes suure rõõmuga ma üksi päev tööle ei lähe, töökeskkond on lihtsalt nii halb ja stressirohke. Töökaaslased on enamasti toredad, aga lolle nalju teha ja kliente taga rääkida ei saa kellegagi.

Kõige halvem selle töö juures on see, et isegi peale viietunnist tööpäeva olen ma energiast täiesti tühi. Selg valutab. Jalad valutavad. Rääma koolis olin ma tööpäeva lõpus enamasti energiat veel rohkem täis kui hommikul ja ma armastasin oma tööd (siinkohal tervitan kõiki Räämakaid, eriti ÕEd, igatsen teid nii väga!) Praegu ma lihtsalt talun oma tööd, sest palk on hea, raha on vaja ja ainus asi mis mind motiveerib on see, et ma ei pea seda enam kaua tegema.

Sorri, kui natukene kibestunud postitus tuli. Oli lihtsalt vaja enda seest välja rääkida need asjad.