Kevadpühad

Tuhat tänu sellele, kes mõtles välja pühad, et vaesed tööinimesed saaksid korraks hinge tõmmata.

Minu nädalavahetus algas juba neljapäeva pärastlõunal peale kümnetunnist öövahetust. Tuju oli ütlemata hea juba eelmisest päevast, sest peale eriti nõmedat tööpäeva ootas mind kodus kiri, et mulle on postkontoris pakk.

Hüppasin kohe autosse ja sõitsin täitsa üksi kaheksa kilomeetri kaugusel asuvasse postkontorisse, et tuua ära oma kauaootatud pakk. See oli ootamist nii väärt, sest pere poolt saadetud pakis olid kõik need asjad, mis mul veel õnnest puudu olid. Villased sokid mulle ja Reimole, Eesti maiustused, maitseained, sünnipäevakaardid ja igas variandis leiba, minu armsa kodumaa musta leiba. Panin oma kõige kallima emme kootud sokid jalga, nosisin voodis leiba ja valasin õnnest (ja kurbusest) krokodillipisaraid. Ma ei tea, kas asi on selles farmielus ja selles, et mul on liiga palju aega iseendaga, aga sel kuul ma olen iga päev kodust ja emmest ja Eestist ja sõpradest ja tulevikust mõelnud.

Nii vähe ongi õnneks vaja

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida ja ammugi mitte ennast jälle kurvaks teha. Tegelikult oli meil ütlemata lahe nädalavahetus ja tõenäoliselt ei ole nüüd järgmised kaks kuud ühtegi sellist päeva, mil kõik koos jälle vabad oleme.

Reedel kutsus meid enda juurde sünnipäeva tähistama Andrew, kes on üks meie traktorijuhtidest ja ühtlasi bosside bossi vend. Pidu oli hästi tore, aga minu jaoks natuke veider, et ta meid kutsus sest seal olid ka tema pere ja sõbrad ning siis meie, 15 praktiliselt võhivõõrast seljakotirändurit maailma eri paikadest. Pärast tuli veel välja, et teisi, kellega koos töötame, polnud ta üldse kutsunud.

Laupäeval olime päris läbi omadega, aga plaan oli tähistada Rootsi tüübi sünnipäeva. Selleks puhuks oli meid enda juurde grillima kutsunud üks ütlemata veider rekkajuht, kellel on õnneks hästi tore naine ja armsad lapsed. Mind paneb endiselt austraallaste külalislahkus imestama. Kujutate te ette, et teil on pere ja lapsed ning siis kutsute enda juurde pidutsema 15 võhivõõrast noort ja pakuksite veel neile süüa ja juua? Mina küll ei kujuta.

Aga tore oli seegi koosviibimine, tegime sangriasid ja rootslasele šokolaadi-õlletordi.

šokolaadi-õlletort teeküünaldega

Täna oleme vaimselt end eesootavaks tööperioodiks ette valmistanud tehes mitte midagi. Okei, Reimo on hommikust õhtuni oma disainitööd teinud, aga mina ainult vedelenud ja tüdrukutega päev otsa seriaale vaadanud.

Ärge siis pahandage, kui blogis natuke vaiksemaks jääb. Rügame tööd teha ja üritan ikka vabadel päevadel meie erakordselt sündmusterohket elu kajastada.

Töö-töö-töö

Tervitused kartulipõllult!

Kõigepealt pean võtma tagasi oma sõnad "töö on hästi lihtne", sest olles nüüd viis päeva jutti 10-12 tundi töötanud, ei arva seda ei mu keha ega vaim.

Meie päev algab tavaliselt kell 4.45 esimese äratuskellaga ja kell 4.55 seisab ees päeva raskeim osa: voodist välja saamine. Teki all on nii soe ja väljas nii külm. Hammaste plõgina saatel tõmbame tööriided selga, teeme hommikusöögi. joome kohvi või teed, pakime kotti lõunasöögi ja kell 5.45 oleme juba autodes. Töö algab tavaliselt 7 ajal ja lõpeb olenevalt päevast 17-19.

Töötame Reimoga erinevate diggerite (ma ei tea, mis selle eestikeelne sõna on) peal ja vahel ka erinevatel põldudel. See on bossi poolne reegel, et paarid töötavad eraldi ja minu arust väga mõistlik, sest 24/7 kogu aeg ninapidi koos olemine ei ole ühelegi suhtele väga tervislik. Seevastu on meil tööpäeva lõpus palju rääkida, sest meie tööpäevad on niivõrd erinevad.

Kokku on meil neli diggerit, kaks single ja kaks double. Kõige uuem digger on meie bosside bossil Markil. Vanuselt järgmisega sõidab tema vend Andrew, kes minu arust farmeritest ka kõige muhedam ja asjalikum. Kaheksa aastase masinaga sõidab Pete, kellel üldse õnne pole ja nende digger on kogu aeg katki. Kõige vanema diggeri peal on kõige noorem juht Nick, kel passi järgi vanust 19, aga reaalselt näeb ta välja 12.

Alustame päikesetõusul ja lõpetame loojangul

Digger, mille peal me töötame (see double ja kõige uuem)

Sel nädalal töötas Reimo enamasti Nicki kõige vanema diggeri peal. Minu arust pole nendel vanematel masinatel viga midagi, aga kõige suurem miinus on, et nende peal pole muusikat. Järgmine miinus selle kõige vanema masina juures on Nick, sest ta on hästi püüdlik enda arust ja kui kõikide teiste lintide (see, kuhu kartulid peale tulevad) kiiruseks on u 45-55, siis tema oma on 90. Ma tahtsin peale esimest päeva ta maha lüüa, sest kartulid ja murututid liikusid nii kiiresti, et ma nägin ainult jooni, mis mu silme eest mööda jooksid. Õnneks on Reimol rohkem kannatust kui mul.

Meie töötasime Andrew masinal ja maailma kõige kivisemal põllul. Lindil oli reaalselt kive rohkem kui kartulid ja need kivid ei olnud üldse väikesed. Kael, selg ja õlad on nende kivide tõstmisest nii läbi omadega. Kui ma ükspäev peale kümmet tundi töötamist mõtlesin, et aitab, ma enam ei jõua, murdis mingi kümnekilone kivi diggeri ühe metallosa pooleks ja oligi tööpäev läbi.

Kuna üks digger oli katki, pidime tegema öövahetusi. Õnneks Reimo pääses sellest, aga mina pidin ühel ööl kell 2 ärkama. Igal järgmisel päeval juhtus midagi just nende diggeritega, kus mina peal olin.

Õnneks on halvemate päevade kõrval ka paremaid päevi. Üritan hästi positiivne olla. Näiteks vaatamata sellele, et me peame ebanormaalsel ajal ärkama, näeme me iga hommik maailma kõige ilusamaid päikesetõuse. Ja palk on hea ja farmerid on toredad ja inimesed on üldse hästi mõnusad ja meil on pausid ja teisipäeval on juba kuu aega farmitööd tehtud.

Päikesetõus

Reimo tõi mulle südame

Peale tööd leiame end tihti shedist, mis on põhimõtteliselt selline suur garaaž, kuhu kõik peale tööd õlut jooma kogunevad. Päris mõnus on tegelikult peale pikka tööpäeva kõik koos istuda, nalja teha ja kogu raske päev seljataha jätta.

Vahepeal liitusid meie farmiperega veel neli uut tüdrukut. Üks neist tuli enne teisi ja kolis meie tuppa, kuna meil oli ainsana ruumi. Ta norskas nagu vana mees (isegi hullemini kui sina Aldo) ja ajas mind juba natuke hulluks, aga õnneks kui teised tüdrukud tulid, kolis ta nendega ühte majja ja nüüd meil on ainsana privaatne tuba. Õnne kui palju.

Nii see eluke meil siin veereb. Natuke uskumatu, et juba kuu aega oleme tsivilisatsioonist eemal olnud.

Reimo nägu ütleb kõik

Blond esimest korda vasakpoolses liikluses

Kui Reimo harjus vasakul (loe: valel) pool sõitmisega juba kuu aega tagasi ära ja on roolis pea iga päev, siis minul pole nelja kuu jooksul tulnud kordagi tahtmist autorooli istuda. Ükspäev hakkasime tüdrukutega poodi sõitma ja kui tuli välja, et minul on ainsana juhiload, siis ma lihtsalt ütlesin, et sorri, ma ei julge sõita. Reimo pidi siis kõik oma tööd pooleli jätma ja tüdukud shoppama sõidutama.

Üleeile juhtus aga selline lugu, et tegime tööd 80km kaugusel asuval põllul ning tööpäeva lõpus oli vaja koju tagasi toimetada kaks autot ja traktor. Autojuhte oli kaks. Kuna minul ja Rootsi tüdrukul olid ainsana juhiload, küsis boss, et kumb nüüd rooli läheb. Rootslane ütles kohe nonono ja samal ajal kui ma üritasin selgitada, et ma pole siinmail veel sõitnud, viskas boss mulle juba autovõtmed.

Nojah. Kõige jaoks on esimene kord. Kõige rohkem tundsin puudust Reimost, kes a) minu asemel sõidaks b) mulle meelde tuletaks, et ma ikka vasakul pool sõidaks. Kuna Reimot polnud võtta, kutsusin kaasreisijaks iiri tüdruku, kes oli veits hirmul, kas ta ikka jääb sel teekonnal ellu, aga oli nõus riskima.

Minu õnneks on bossil automaatkastiga neljaveoline, mis põhimõtteliselt ise sõidab. Vasakul pool teed sõitmine ja vasaku käega käikude vahetamine oleks esimesel korral minu ajule kindlasti liialt olnud.

Alguses sõitsin 40km/h traktori taga, et üldse teaks kuhu minna. Autodes on meil ka raadiosaatjad, millega sai palju nalja. Bossid meil siin kõik hea huumoriga õnneks. Kui olime läbi linna sõitnud (appi kui imelik oli ringteedel sõita), sain endale vilkuri katusele ja esiotsa suure sildi "oversize", mis hoiataks vastutulevaid autojuhte, et neile tuleb vastu traktor, mis sõidab pooleteisel sõidurajal.

Kõige hirmsam oli sõita mägedes, kus tee oli kitsas ja käänuline ning tee kõrval kuristik. Ainult ühe korra unustasin end kruusateel paremale poole ja tekitasin natuke liiklusohtliku olukorra, kui jäin teeviita vaatama ja ei märganud vastutulevat autot, aga ellu jäime. 30km enne kodu küsis boss läbi raadio, kas ma olen nüüd valmis üksi sõitma ja sain normaalkiirusel koju rallida.

Järgmine päev sõitsin juba meie künaga ja üksi. Ei olnud üldse nii hull. Peab ainult natuke rohkem keskenduma, et vasakpööret tehes vasakusse ritta jääks ja meeles pidama, et suunatuled on paremal pool. Vähemalt pedaalid on omal kohal.

Nicole ja mina, "kas me saame surma?"

Nii külm on

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et Austraalias nii külm võib olla. JA PRAEGU ON SUVI.

16 kraadi päeval ja 9 öösel ei tundu külm, aga meie maja (ja enamus Austraalia majad) on täiesti soojustamata ning näiteks eile öösel ärkasin selle peale, et toas tuul puhus ja teki alt välja jäänud käsi oli jääkülm.

Me teadsime küll, et siin läheb külmaks, aga alles eile jõudis reaalsus kohale.

Hommikul oli toas 9 kraadi. Panin selga pluusi ja kampsuni, jalga pikad püksid ja sussid ning kaela villase salli, istusin kamina ees ja värisesin nagu haavaleht.

Meie kohvrid on täis kasutuid suveriideid. Villase salli sain kaltsukast ning lähipäevil tuleb uuesti minna, et osta veel sooje riideid, mütse ja salle.

Kõige hullem on, et me töötame põhimõtteliselt õues ning kuigi meid kaitseb vihma ja tuule eest selline telgi moodi asi, on ikkagi megakülm. Ma arvasin, et ma ei taha kunagi 30-40 kraadises soojas töötada, aga praegu on küll tunne, et parem olgu palav kui külm. Iga päev unistame põletavast päikesest. Kohe kui farm tehtud, otsime kõige soojema koha Austraalias ja lendame sinna.

Mu näpud on külmast täiesti kanged seda postitust kirjutades.

Loodan, et emme ja Aldo saadetud villased sokid jõuavad kiiresti kohale.

Meie Tasmaanias

Farmielu

Eelmises postituses kirjutasin, et käisime kaemas sinist järve, mis polnud üldse sinine, aga tuli välja, et sellel järvel on ka väiksem versioon, mis on nii sinine kui üldse olla saab. Avastasime selle väikse järve täiesti juhuslikult, sõites rahvusparki vaatama suuri kängurusid. Olime kahe autoga ja kõigest paar kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist, polnud meie autol enam pidureid. Imekombel hakkas pidur jälle tööle, aga kuna Tasmaania teed on väga mägised, ei tahtnud me riskida, et kuskil allamäge sõites jälle pidur ära kaob ja otsustasime tagasi sõita. Tagasiteel jäi meile silma silt "little blue lake" ja kohe teeääres oligi imeilus sinine järveke.

Seltskond teises autos jätkas teekonda kängurudeni ja eksis kuskile metsavahele ära. Kuidas nad sealt metsast ilma levita välja said, jääb mõistatuseks. Kängurusid nad igatahes ei näinud. Me nägime vähemalt järve.

Vahepeal lisandus meie farmi perekonda uus liige, pikajuukseline inglise poiss, kes tinistab päev otsa kitarri ja joob viieliitrisest pakist sooja valget veini.

Saime endale lõpuks voodi. Tegime bossile kutsikasilmi, kurtsime, kui külm on madratsil ja tund aega hiljem sõitsime õnnelikult voodiga koju. Väikestest asjadest rõõmu tundmine on üks paljudest asjadest, mida siin olles õppinud oleme.

Meie uus voodi

Ühel õhtul leidsime enda vannitoast maailma kõige suurema ämblikku. Kui vahepeal tundus, et ämblikud enam nii palju ei häiri, kui alguses, siis peale selle peletise nägemist oli meil väga rahutu öö.

Hiiglaslik huntsman

Rottide pärast enam muretsema ei pea, sest selgus, et öiseid hääli ei tee mitte rotid pööningul vaid possumid katusel. Possumid ei ole küll kõige kaunimad loomad, aga vähemalt ei roni tuppa (ega voodisse).

Tööd tegime see nädal ainult kaks päeva, aga need olid maailma kõige rõvedamad kaks päeva, sest põld, kus töötasime, oli üleujutatud ja kõik kartulid mädanesid. Mädanenud kartuli hais on kõige jubedam maailmas ja just nii haisesime meie tööpäeva lõpuks. Õnneks on see põld kohe tehtud ja liigume edasi (loodetavasti) kuivematele kartulimaadele.

25

Suur aitäh kõigile, kes õnne soovisid. Kõige toredam üllatus oli hommikune üllataja Elina ning Skype-kõned onu Raitsult, Railelt ja Killult, sest ma olin täiesti kindel, et kõik juba magavad ja saan kõigiga rääkida alles õhtul. Õhtul laulsid mulle emme ja Aldo ning nägin üle pika aja ka onu Aivarit ja tema perekonda.

Kogu see rõõm tegi ka natuke kurvaks ja hinge puges selline koduigatsus, mille sarnast ma veel kunagi tundnud ei ole. Ma oleks andnud eile kõik, et oma pere ja sõpru kallistada. Ma nägin isegi unes, et sain emmet kallistada. Õnneks on mul Reimo, keda ma päev otsa kallistasin. Ka Reimot tabas täna hommikul koduigatsus, sest ta nägi unes, et on Eestis Kiili poes ja saab süüa nii palju kohukesi kui hing ihkab.

Kogu sünnipäevatrall hakkas meil pihta juba reedel, kui kõigil oli vaba päev ja tähistasime minu vananemist grillpeoga. Me oleme siin ümbritsetud imetoredate inimestega, kes kodu õhupallide ja "palju õnne" siltidega ära kaunistasid ning mulle isegi koogi tegid. Ilm oli ilus ja tuju hea. Meie peoga ühinesid ka bosside boss ja kõik farmerid, kellega töötame. Tänu neile saab see raske tööperiood kindlasti palju talutavam olema, sest kõik on nii toredad, lihtsad inimesed, kellega sai reedel nii palju nalja ja kindlasti saab ka tulevikus. Bosside boss jäi lõpuks päris purju ning "kinkis" mulle ja Reimole (natuke vastu tahtmist, sest tahaks juba tööd teha) sünnipäeva puhul vaba päeva.

Meie vahva farmipere

Sünnipäevakook

Laupäeval oli kõigil natuke hell olla ja lebotasime terve päeva.

Sünnipäeva hommikul äratas Reimo mind laulu ja hommikusöögiga. Tund aega hiljem hüppas lillede ja kingitusega tuppa Elina, kes oli tulnud õnne soovima. Sellised väikesed asjad teevad nii kirjeldamatult rõõmsaks. Saime Elinalt ja tema sõbrannalt Janelt ka natuke vihjeid, kuhu minna võiks, sest meil oli plaan natuke Tasmaaniat avastada.

Esimene sihtkoht oli Blue Lake (eesti k. sinine järv), mis google sõnul on oma värvilt "naturaalne fenomen". Kunagi oli seal kaevandus ja mineralid teevad vee helesiniseks. Järv asus täiesti eikellegimaal, sõitsime sinna mööda augulisi kruusateid päris kaua ja meile avanes vaade..järvele. Ei olnud see vesi nii helesinine midagi. Täiesti tavaline karjäär, mille sarnaseid on Eestis kümneid. Olime natuke pettunud, sest sama hästi võiks Seljametsa karjääri kirjeldada kui "naturaalset fenomeni".

Blue Lake

Edasi viis tee meid 100 kilomeetri kaugusel asuvasse linna nimega St Helens ja oli see alles tee. Ma pole elus nii kurvilisel teel sõitnud ja kuna teepeale jäi päris mitu mäge, oli sõit kogu aeg üles või allamäge. Reimo sai end poolteist tundi Marko Märtinina tunda ja mina hinge kinni hoida. Sõitsime läbi imeilusatest vihmametsadest, kus kõrgusid hiiglaslikud sõnajalad.

St Helens on väike armas sadamalinnake, jalutasime ringi ja käisime söömas. Elina ja Jane soovitusel sõitsime linnast põhja poole, rannikule nimega Bay of Fires, kus leidsime eest valged liivarannad, helesinise vee ja punased kivid. Kuna aeg oli hiline ja päike pilve taga, jätsime ujumise teiseks korraks ning turnisime lihtsalt kividel ja nautisime vaadet.

Bay of Fires

Õnnelik sünnipäevalaps

Loodus siin Tasmaanias on imeilus. On kodused põllud, valged liivarannad, hiiglaslikud mäed, eksootilised vihmametsad ja palju, mida me veel näinud ei ole. Ootan juba farmiaja lõppu, et saaks rohkem avastada.

Päikeseloojang

Igatahes oli mul imetore sünnipäev. Ainult pere ja sõbrad olid puudu.

Igatseme teid!

PS! Võite meile alati kirjutada ja joonistada:

91 Carisbrook lane 

Legerwood 

Tasmania

7263

Teie kirjad jõuavad meie kaunisse postkasti

Mugavustsoonist väga kaugel

Kui ma esimest korda astusin majja, millest saab meie kodu järnevaks kolmeks kuuks, tuli nutumaik suhu. Ma ei oodanud küll ees mingit luksust, aga päris selliseks vaatepildiks ma valmis ei olnud. Kolm kuud elasime paradiisis ja nüüd oleme vanas majas eikellegimaal. Meie tuba oli maast laeni mingit kola ja ämblikuvõrke täis. Kõik oli vana, väsinud ja räpane.

Meie maja

Meie tuba enne

Aga mis seal ikka, ise panime ennast sellisesse olukorda ja nüüd tuleb sellest parim võtta. Pool päeva nägime vaeva, et oma tuba elamisväärseks teha. Viisime kõik kola välja, imesime mustmiljon ämblikuvõrku koos elanikega tolmuimejasse, küürisime toa maast laeni puhtaks ja olime lõpptulemusega väga rahul.

Meie tuba pärast

Lähim korralik toidupood asub meie majast 22 kilomeetri kaugusel. Õnneks on meil kamba peale kasutada päevi näinud roostes ford, millega poes käia. Esimese asjana ostsime putukamürki ja lasime seda igale ruutmeetrile toas. Mürgi efektiivsust saime kohe testida ka kahe peopesa suuruse ämblikku peal, kes järgmisel päeval majas uitasid (õnneks mitte meie toas).

Ühisauto

Peale nende ämblike nägemist olen igal ööl mitu korda üles ärganud, et seintelt ja laest ämblikke otsida. Siiani ei ole õnneks leidnud. Meil on toas väike öövalgus, pimedas ma siin magada ei julgeks.

Igal ööl on lisaks ämblikuhirmule mind äratanud rotid, kes pööningul mitte just vaikselt ringi siblivad. Täna öösel mul oli reaalne hirm, et nad tulevad meie tuppa mind närima ja Reimo pidi mulle mitu korda lubama, et seda ei juhtu, enne kui uuesti magama suutsin jääda.

Lisaks ülalkirjeldatud õudustele, rääkis farmer Andrew, et meie majas, kus elas enne tema õde, kummitab. Midagi kahtlast ma veel täheldanud pole, aga hetkel on mul ämblike ja rottidega piisavalt tegemist, et vaime karta.

Maja jagame me seitsme noore ränduriga, kes muudavad elu siin eikellegimaal elamisväärseks. Me oleme neid ainult paar päeva tundnud, aga kõik on esmamulje põhjal väga mõnusad inimesed. Meie kaaskannatajateks on hipipaar Rootsist, kaks ülisõbralikku elava loomuga Iiri tüdrukut, kelle aksendist on võimatu aru saada ja kolm inglast: üks natuke veider punapäine poiss, tema tüdruksõber, kellega nad on kuu aega koos olnud ja iga päev kaklevad ning üks vaikne, aga armas tüdruk.

Jutud käivad, et inimesi tuleb juurde, aga loodame, et mitte. Juba praegu on maja natuke ülerahvastatud ja vaikne pole siin kunagi. Õhtuti vaatame koos filme, mängime kaarte või chillime niisama, eile oli meil näiteks viktoriin, mille mina koos iiri tüdrukuga kinni panime. Praegu on tööd vähe ja eile oli meil kõigil vaba päev. Laenasime oma bossilt teise auto juurde ja veetsime terve päeva rannas. Õhtuks olid kõik peale meie ja rootslaste tulipunased.

Viktoriini võitjad

Rannachill

Sellist spordiala harrastatakse siin

Bridport beach

Tööl oleme käinud vaid ühe päeva, sest kartulid pole veel valmis, aga kahe nädala pärast töötame arvatavasti 10 tundi päevas, 6 päeva nädalas. Ärkasime oma esimesel päeval kell 5 ja kell 7 olime juba kartulipõllul. Töö ise on hästi lihtne. Traktori taga on selline osa, kuhu tulevad lindi peale kartulid, meie seisame selle lindi ääres ning võtame kiirete liigutustega ära suured murututid, kivid ja koledad kartulid. Vahepeal tuleb neid murututte hästi palju korraga ja siis peavad käed eriti kiiresti liikuma. Lihtsal tööl on aga kaks suurt miinust. Esiteks oleme me terve aja suure tolmupilve sees ja tööpäeva lõpuks nägime välja nagu ahjualused. Meil on ees prillid ja mask, aga ikka on suu-silmad-nina-kõrvad mulda täis. Teiseks, traktor liigub ja lint liigub ning mina jään seal peal merehaigeks (või traktorihaigeks?). Reimol seda muret ei ole, aga mina pean tõenäoliselt hakkama oma merehaiguse käepaelu kandma. Üks iiri tüdrukutest oli ükspäev nii traktorihaige olnud, et oksendas terve päeva.

Peale tööd näeme välja sellised

Oma mugavustsoonist oleme igal juhul väga kaugel, aga elame üks päev korraga ja võtame asja positiivselt. Mulle meenutab kogu see olukord siin õpilasmalevat ja üritangi seda nii võtta. Aastaid tagasi malevas oli ka töö raske, aga sõbrad ja tööväline elu oli nii vahva, et aeg läks ruttu ja nüüd neid aegu meenutades tuleb alati suur naeratus näole.

Ma olen täiesti kindel, et tulevikus saame Reimoga seda aega mitmeid kordi naerupisaratega meenutada.