Kevadpühad

Tuhat tänu sellele, kes mõtles välja pühad, et vaesed tööinimesed saaksid korraks hinge tõmmata.

Minu nädalavahetus algas juba neljapäeva pärastlõunal peale kümnetunnist öövahetust. Tuju oli ütlemata hea juba eelmisest päevast, sest peale eriti nõmedat tööpäeva ootas mind kodus kiri, et mulle on postkontoris pakk.

Hüppasin kohe autosse ja sõitsin täitsa üksi kaheksa kilomeetri kaugusel asuvasse postkontorisse, et tuua ära oma kauaootatud pakk. See oli ootamist nii väärt, sest pere poolt saadetud pakis olid kõik need asjad, mis mul veel õnnest puudu olid. Villased sokid mulle ja Reimole, Eesti maiustused, maitseained, sünnipäevakaardid ja igas variandis leiba, minu armsa kodumaa musta leiba. Panin oma kõige kallima emme kootud sokid jalga, nosisin voodis leiba ja valasin õnnest (ja kurbusest) krokodillipisaraid. Ma ei tea, kas asi on selles farmielus ja selles, et mul on liiga palju aega iseendaga, aga sel kuul ma olen iga päev kodust ja emmest ja Eestist ja sõpradest ja tulevikust mõelnud.

Nii vähe ongi õnneks vaja

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida ja ammugi mitte ennast jälle kurvaks teha. Tegelikult oli meil ütlemata lahe nädalavahetus ja tõenäoliselt ei ole nüüd järgmised kaks kuud ühtegi sellist päeva, mil kõik koos jälle vabad oleme.

Reedel kutsus meid enda juurde sünnipäeva tähistama Andrew, kes on üks meie traktorijuhtidest ja ühtlasi bosside bossi vend. Pidu oli hästi tore, aga minu jaoks natuke veider, et ta meid kutsus sest seal olid ka tema pere ja sõbrad ning siis meie, 15 praktiliselt võhivõõrast seljakotirändurit maailma eri paikadest. Pärast tuli veel välja, et teisi, kellega koos töötame, polnud ta üldse kutsunud.

Laupäeval olime päris läbi omadega, aga plaan oli tähistada Rootsi tüübi sünnipäeva. Selleks puhuks oli meid enda juurde grillima kutsunud üks ütlemata veider rekkajuht, kellel on õnneks hästi tore naine ja armsad lapsed. Mind paneb endiselt austraallaste külalislahkus imestama. Kujutate te ette, et teil on pere ja lapsed ning siis kutsute enda juurde pidutsema 15 võhivõõrast noort ja pakuksite veel neile süüa ja juua? Mina küll ei kujuta.

Aga tore oli seegi koosviibimine, tegime sangriasid ja rootslasele šokolaadi-õlletordi.

šokolaadi-õlletort teeküünaldega

Täna oleme vaimselt end eesootavaks tööperioodiks ette valmistanud tehes mitte midagi. Okei, Reimo on hommikust õhtuni oma disainitööd teinud, aga mina ainult vedelenud ja tüdrukutega päev otsa seriaale vaadanud.

Ärge siis pahandage, kui blogis natuke vaiksemaks jääb. Rügame tööd teha ja üritan ikka vabadel päevadel meie erakordselt sündmusterohket elu kajastada.