Üleeile juhtus aga selline lugu, et tegime tööd 80km kaugusel asuval põllul ning tööpäeva lõpus oli vaja koju tagasi toimetada kaks autot ja traktor. Autojuhte oli kaks. Kuna minul ja Rootsi tüdrukul olid ainsana juhiload, küsis boss, et kumb nüüd rooli läheb. Rootslane ütles kohe nonono ja samal ajal kui ma üritasin selgitada, et ma pole siinmail veel sõitnud, viskas boss mulle juba autovõtmed.
Nojah. Kõige jaoks on esimene kord. Kõige rohkem tundsin puudust Reimost, kes a) minu asemel sõidaks b) mulle meelde tuletaks, et ma ikka vasakul pool sõidaks. Kuna Reimot polnud võtta, kutsusin kaasreisijaks iiri tüdruku, kes oli veits hirmul, kas ta ikka jääb sel teekonnal ellu, aga oli nõus riskima.
Minu õnneks on bossil automaatkastiga neljaveoline, mis põhimõtteliselt ise sõidab. Vasakul pool teed sõitmine ja vasaku käega käikude vahetamine oleks esimesel korral minu ajule kindlasti liialt olnud.
Alguses sõitsin 40km/h traktori taga, et üldse teaks kuhu minna. Autodes on meil ka raadiosaatjad, millega sai palju nalja. Bossid meil siin kõik hea huumoriga õnneks. Kui olime läbi linna sõitnud (appi kui imelik oli ringteedel sõita), sain endale vilkuri katusele ja esiotsa suure sildi "oversize", mis hoiataks vastutulevaid autojuhte, et neile tuleb vastu traktor, mis sõidab pooleteisel sõidurajal.
Kõige hirmsam oli sõita mägedes, kus tee oli kitsas ja käänuline ning tee kõrval kuristik. Ainult ühe korra unustasin end kruusateel paremale poole ja tekitasin natuke liiklusohtliku olukorra, kui jäin teeviita vaatama ja ei märganud vastutulevat autot, aga ellu jäime. 30km enne kodu küsis boss läbi raadio, kas ma olen nüüd valmis üksi sõitma ja sain normaalkiirusel koju rallida.
Järgmine päev sõitsin juba meie künaga ja üksi. Ei olnud üldse nii hull. Peab ainult natuke rohkem keskenduma, et vasakpööret tehes vasakusse ritta jääks ja meeles pidama, et suunatuled on paremal pool. Vähemalt pedaalid on omal kohal.
 |
| Nicole ja mina, "kas me saame surma?" |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar