Töö-töö-töö

Tervitused kartulipõllult!

Kõigepealt pean võtma tagasi oma sõnad "töö on hästi lihtne", sest olles nüüd viis päeva jutti 10-12 tundi töötanud, ei arva seda ei mu keha ega vaim.

Meie päev algab tavaliselt kell 4.45 esimese äratuskellaga ja kell 4.55 seisab ees päeva raskeim osa: voodist välja saamine. Teki all on nii soe ja väljas nii külm. Hammaste plõgina saatel tõmbame tööriided selga, teeme hommikusöögi. joome kohvi või teed, pakime kotti lõunasöögi ja kell 5.45 oleme juba autodes. Töö algab tavaliselt 7 ajal ja lõpeb olenevalt päevast 17-19.

Töötame Reimoga erinevate diggerite (ma ei tea, mis selle eestikeelne sõna on) peal ja vahel ka erinevatel põldudel. See on bossi poolne reegel, et paarid töötavad eraldi ja minu arust väga mõistlik, sest 24/7 kogu aeg ninapidi koos olemine ei ole ühelegi suhtele väga tervislik. Seevastu on meil tööpäeva lõpus palju rääkida, sest meie tööpäevad on niivõrd erinevad.

Kokku on meil neli diggerit, kaks single ja kaks double. Kõige uuem digger on meie bosside bossil Markil. Vanuselt järgmisega sõidab tema vend Andrew, kes minu arust farmeritest ka kõige muhedam ja asjalikum. Kaheksa aastase masinaga sõidab Pete, kellel üldse õnne pole ja nende digger on kogu aeg katki. Kõige vanema diggeri peal on kõige noorem juht Nick, kel passi järgi vanust 19, aga reaalselt näeb ta välja 12.

Alustame päikesetõusul ja lõpetame loojangul

Digger, mille peal me töötame (see double ja kõige uuem)

Sel nädalal töötas Reimo enamasti Nicki kõige vanema diggeri peal. Minu arust pole nendel vanematel masinatel viga midagi, aga kõige suurem miinus on, et nende peal pole muusikat. Järgmine miinus selle kõige vanema masina juures on Nick, sest ta on hästi püüdlik enda arust ja kui kõikide teiste lintide (see, kuhu kartulid peale tulevad) kiiruseks on u 45-55, siis tema oma on 90. Ma tahtsin peale esimest päeva ta maha lüüa, sest kartulid ja murututid liikusid nii kiiresti, et ma nägin ainult jooni, mis mu silme eest mööda jooksid. Õnneks on Reimol rohkem kannatust kui mul.

Meie töötasime Andrew masinal ja maailma kõige kivisemal põllul. Lindil oli reaalselt kive rohkem kui kartulid ja need kivid ei olnud üldse väikesed. Kael, selg ja õlad on nende kivide tõstmisest nii läbi omadega. Kui ma ükspäev peale kümmet tundi töötamist mõtlesin, et aitab, ma enam ei jõua, murdis mingi kümnekilone kivi diggeri ühe metallosa pooleks ja oligi tööpäev läbi.

Kuna üks digger oli katki, pidime tegema öövahetusi. Õnneks Reimo pääses sellest, aga mina pidin ühel ööl kell 2 ärkama. Igal järgmisel päeval juhtus midagi just nende diggeritega, kus mina peal olin.

Õnneks on halvemate päevade kõrval ka paremaid päevi. Üritan hästi positiivne olla. Näiteks vaatamata sellele, et me peame ebanormaalsel ajal ärkama, näeme me iga hommik maailma kõige ilusamaid päikesetõuse. Ja palk on hea ja farmerid on toredad ja inimesed on üldse hästi mõnusad ja meil on pausid ja teisipäeval on juba kuu aega farmitööd tehtud.

Päikesetõus

Reimo tõi mulle südame

Peale tööd leiame end tihti shedist, mis on põhimõtteliselt selline suur garaaž, kuhu kõik peale tööd õlut jooma kogunevad. Päris mõnus on tegelikult peale pikka tööpäeva kõik koos istuda, nalja teha ja kogu raske päev seljataha jätta.

Vahepeal liitusid meie farmiperega veel neli uut tüdrukut. Üks neist tuli enne teisi ja kolis meie tuppa, kuna meil oli ainsana ruumi. Ta norskas nagu vana mees (isegi hullemini kui sina Aldo) ja ajas mind juba natuke hulluks, aga õnneks kui teised tüdrukud tulid, kolis ta nendega ühte majja ja nüüd meil on ainsana privaatne tuba. Õnne kui palju.

Nii see eluke meil siin veereb. Natuke uskumatu, et juba kuu aega oleme tsivilisatsioonist eemal olnud.

Reimo nägu ütleb kõik