Täna, pestud peaga, olen tõesti jälle mina ise, õnnelik ja positiivsusest pakatav ning mul on tahtejõudu jätkata. Kaks päeva tagasi olin täiesti murtud ja loobumas, peas ainult mõtted, et ma ei suuda ja taha ning miks või kelle jaoks ma seda teen.
Esmaspäevast kolmapäevani töötasime iga päev 12 tundi, hommikul seitsmest õhtul seitsmeni väidetavalt kõige hullemal põllul, kus olid ainult kivid. 12 tundi järjest tõstsin ainult kive, kiloseid ja kahekümnekiloseid. Võite ette kujutada, mida mu selg tundis. Reimo vaatas mind igal õhtul kaastundliku näoga ja ütles, et ma olen nii vapper. Püüdsin olla, kuni tuli sõnum, et homme alustame juba kell 4 ja ärkama peab kell 3. Järgmine päev tegin oma haige seljaga 13 tundi.
Reedel alustasime taas kell 4 ja ma nutsin salaja juba esimese pausi ajal kell 7. Ma pole kunagi sellist seljavalu tundnud. Terve päeva mõtlesin, et loobun ja pidasin plaane, kuhu edasi võiks minna. Sõin erinevatel pausidel ära kokku viis valuvaigistit ja võimlesin ning venitasin igal võimalusel, aga miski ei aidanud. Pidasin terve päeva vapralt vastu, kuni ühe hetkeni, mil ma lihtsalt enam ei suutnud. Istusin pea maas ja valasin salaja pisaraid, ise mõeldes, et nüüd aitab, see ei ole seda väärt. Samal hetkel tuli diggerisse meie driver Andrew, kes küsis, kas mul ikka kõik korras ja ütles, et tänaseks on kõik.
Kodus määris Reimo mu seljale viis kihti deep heat valuvaigistavat kreemi ja kuidagi pidasin järgmise päeva ka vastu. Jumal (loe: meie boss) õnneks halastas ja mina ning Reimo oleme kaks viiest inimesest, kes täna vaba päeva said. Seda oli nii väga vaja.
Ma ei tea, mida toovad järgnevad nädalad, aga kindlasti ootavad ees raskemad ja natuke vähemraskemad päevad. Viimaseid on vaja, et vastu pidada. Enamus meie pundist on murepunktis, eriti need, kes täna vaba päeva ei saanud. Paljud lubavad koju minna, aga usun, et see on lihtsalt hetkeemotsioon. Iga tööpäeva lõpus on tunne, et okei, nii hull see nüüd ka polnud ja homme on alati parem päev.
Täna ei tundu tõesti asi üldse nii hull ja ma oleks võinud seda nädalat hoopis teistmoodi kirjeldada, sest tunded muutuvad, valu kaob ja viha lahtub. Aga kuna ma tahtsin seda blogi kirjutama hakata eelkõige iseendale, et oleks tulevikus tore lugeda ja meenutada, on minu jaoks oluline olla aus ning kirja panna kõik emotsioonid, ka negatiivsed. Ma tahan kümne või kahekümne aasta pärast seda blogi lugedes meenutada ka seda, kui raske meil tegelikult mõnedel päevadel oli.
Mis ei tapa teeb tugevaks.
35 päeva 88-st tehtud!
PS! Kellade keeramise tõttu oleme teist nüüd ainult seitse tundi ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar