Õnn peitub väikestes asjades

Hirmsasti tahaks jälle halada, kui raske on ja kuidas ma olen oma selja pärast invaliidistumas, aga otsustasin, et aitab nutulaulust. Negatiivsed mõtted tõmbavad negatiivsust ligi ja selle asemel, et omaette mõelda, miks küll kõik nii halb ja raske on, tuleks endalt hoopis küsida: "mida ma sellest kõigest õppida võiksin?"

Ausalt öeldes ei ole ma kõiki oma õppetunde veel välja nuputanud, aga üheks õppetunniks siin farmis on kindlasti väikeste asjade ja hetkede väärtustamine.

Ma olen õnnelik, kui..

..külmkapis on piisavalt sööki, sest pood on 20km kaugusel ja sinna satume korra nädalas.
..postkastis ootab kiri kodust, kus on emme kiri ja õdede joonistused.
..kaminas on tuli ja isegi kui soojus meie tuppa ei jõua, saab tule ees end soojendamas käia.
..selg ei valuta.
..tööpäev lõpeb varem ja mul on mõnusalt aega järgmiseks päevaks sööke vaaritada.
..saan pead pesta.
..õues on soe.
..näen päikesetõusu- ja loojangut.
..on vaba päev.
..kui maja on korras.
..Reimo kallistab.
..saan Skype-s pere või sõbrannadega rääkida.
..saan kella nelja asemel kell viis ärgata.
..põld on hea.
..tööpäev on läbi.
..pole pikka aega ühtegi ämblikku näinud.

Ma võiks seda nimekirja lõputult jätkata. Õnn peitub väikestes asjades. Kõige õnnelikum olen ma praegu selle üle, et ostsime lõpuks piletid Balile. Mõte, et juba 9. juunil sõidame Indoneesiasse, kus on päike ja soe ja saab ujuda ja massaaži, aitab meil siin vastu pidada. Enne seda ootab meid ka taaskohtumine Elina ja Maikiga, keda me pole juba kaks kuud näinud.

28 päeva farmitöö lõpuni!

Tahaks end juba puhta ja normaalse inimesena tunda