Mitte küll kohe, sest peale eelmist blogipostitust oli kõige hullem tööpäev üldse. Alustasime tööpäeva hommikul kell 6 ja koju jõudsin kell 9 õhtul. Põld oli nii jube, et laual oli terve päev kümme kartulit ja 1000 murututti, mida me väsimatult välja viskasime. Aga suur tahtmine end tõestada (ja valuvaigistid) aitasid mul selle päeva üle elada.
Järgmine päev oli tunne nagu oleks rongi alla jäänud, isegi mu sõrmed valutasid, aga lõunal hakkas sadama ja suure vihmaga me töötada ei saa. Saime varakult koju ja keegi ei suutnud oma rõõmu varjata.
Tänu vihmale oleme nüüd lausa kaks puhkepäeva saanud. Oh seda õnne. Käisime linnas söögikraami shoppamas ja hiina restorani ees internetti varastamas. Täna kokkasin paar söögikorda järgmiseks nädalaks ja ülejäänud aja oleme lihtsalt lebotanud.
Eile õhtul oli shedis lamb-party ehk meiekeeli garaažis oli lambapidu. Me olime valmis nägema lammast lõkke kohal keerlemas, aga ei näinudki, sest Andrew oli lamba kodus valmis küpsetanud. Enamik austraallasi on suured lambaliha armastajad, aga mind ajab see villa maitse ja lõhn oksele. Ühe korra elus, Raile ja Villu pulmas, olen söönud imemaitsvat lammast, aga tol hetkel ma ei saanud isegi aru, et tegemist pole sealihaga.
Hetk tagasi tuli bossilt rõõmusõnum, et kogu meie majarahvas on ühel põllul ja single diggeritel. Vähemalt ühe päeva saan natuke selga puhata.
Elu on jälle ilus. Mõelge positiivselt.
24 päeva veel!
 |
| Lehmad meie magamistoa akna taga |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar