Õnn peitub hoopis rukkileivas

Kell on 6 hommikul ja mul pole midagi muud teha kui blogi kirjutada. Saime eile õhtul kell 11 teada, et peame homme kell 6 shedis olema ja nüüd 20 minutit tagasi helistas boss, et kuna öösel sadas, võib põld liiga vihmane olla ja ta annab meile kell kaheksa teada, kas üldse töötame. See ajab nii vihale, sest me oleme viiest saati üleval, söönud, kohvi joonud (mis välistab uuesti magama jäämise) ja nüüd peame oma haisvad tööriided jälle seljast ära võtma ning lihtsalt ootama. Elu.

Kõikide nende jaburuste ja pikkade tööpäevade vahel juhus ka midagi imelist.

Eelneval ööl viis tundi magada saanud ja 14 tundi põllul olnud, jõudsime ühel õhtul rampväsinuna koju ning avastasime oma voodilt maailma parima üllatuse: rukkileiva, võileivad ja hapukurgid. Ma ei oska sõnadessegi panana, mis emotsioonid meid valdasid. Me pole pool aastat õiget Eesti leiba söönud ja see pehme krõbeda koorikuga leib maitses lihtsalt ebamaiselt.

Meie leivahaldjaks osutus Elina, kes oli ise leiba küpsetanud ja tahtis vaeseid kartulilapsi rõõmustada. See õnnestus tal sajaprotsendiliselt.

Õnn peitub rukkileivas.

Maailma parim üllatus