Ühel hommikul ärkasin enne äratuskella kahe teki all lõdisedes üles ja olin veendunud, et nüüd on esimesed miinuskraadid kohal. Panin end hambaplagina saatel kiirelt riidesse ja palusin Reimol telefonist temperatuuri vaadata.
13 kraadi.
Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, sest 13 kraadi oli kodus täiesti normaalne temperatuur, aga siin mul on kogu aeg külmavärinad.
Tööl on muidugi asi veel hullem. Mul on tavaliselt seljas retuusid, termosärk, pusa, vest ja tuulekas. Kui on raske põld ja palju liikumist, viskan tuuleka, vesti ja pusa kohe seljast ära, aga kui ei ole siis lihtsalt seisan ja värisen nagu haavaleht. Homme lähen kahe pusa ja topeltpükstega.
Kohalikud ütlevad, et see pole veel midagi. "Parimad" tööpäevad algavad siis, kui maapind ära jäätub ja esimesed paar tundi jäätunud kartuleid sorteerima peab. Hoidke palun pöialt, et see ei juhtu enne 26. maid.
Vihma tõttu saime täna ka vaba päeva. Eile sadas terve päeva ja täna hommikul teatas boss, et põllud on liiga märjad. Mõtlesime, et põgeneme siit suurlinna Launchestoni, et natuke vaheldust saada ja tsivilisatsiooni näha. Pool tundi hiljem helistas boss, et plaanid muutusid ja neli inimest ikkagi peavad töötama. Õnneks polnud need meie ja sõitsime kiirelt kodust ära, juhuks, kui plaanid uuesti muutuma peaksid.
Jalutasime põneva arhitektuuriga Launchestoni kesklinnas, käisime pargis ahve vaatamas (Reimo oli ahvivaimustuses jälle), shoppasime ja käisime mäkis söömas. Paar tundi hiljem sõitsime juba tagasi, et jõuaks kodus veel sööke vaaritada ja pesu pesta. Tagasiteel mõtlesime vaatama minna koski, millest keegi kunagi rääkinud oli.
Parklast saja meetri kaugusele jalutades olime nagu teise maailma sattunud. Olime järsku parasvöötmelises vihmametsas, kus loodus oli täiesti teistsugune ja meid ümbritsesid kahemeetrised sõnajalad. Kosed olid nagu kosed ikka, aga kõige suurema elamuse pakkus just see muinasjutuline mets.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar