Me oleme end Austraalias siiamaani alati turvaliselt tundnud, eriti Tasmaanias. Meie maja uks ei käi lukku ja täiesti normaalne on, et kui me kõik oleme tööl, vedelevad siin meie arvutid, raha ja passid. Meie tööauto, mis ei ole küll meie oma, seisab alati hoovis uksed lahti ja võtmed ees.
Ühel ööl ärkasime valjude häälte peale. Esimene mõte oli, et keegi tuli raudselt purjus peaga shedist koju ja jaurab nüüd, nagu ennegi juhtunud. Mina keerasin lihtsalt külge ja üritasin uuesti magama jääda, aga kui keegi korduvalt üle maja "We know you are here, come out" (eesti k. me teame, et te siin olete, tulge välja) karjus, saime aru, et päris õige asi ei ole.
Unesegane olek asendus paanikaga. Kuulsime kuidas majakaaslased juba üleval olid ja kellegagi valjuhäälselt elutoas vaidlesid. Sel hetkel kui me elutuppa jõudsime, olid võõrad hääled juba ukse taga ja ukse ette suur diivan tõmmatud. Kõigil olid tõsised näod ja üks tüdruk helistas meie bossile.
Hetk hiljem üritasid kaks kahekümnendates purjus ja tõenäoliselt narkojoobes meest meie elutoa aknast sisse ronida, õnneks saime selle kiirelt lukku ja öised külalised said aru, et nad ei ole oodatud. Jaurasid veel midagi akna taga ja sõitsid minema.
Kõik läksid peale seda magama, aga mina ei saanud und. Midagi hullu küll ei juhtunud, aga mõte sellest, et suvalised inimesed võivad igal hetkel, ka öösel, meie majja lihtsalt sisse jalutada, tegi mind nii ärevaks.
Järgmise päeva lõunaks olid külalised tuvastatud. Väidetavalt on tegemist "kurikuulsate" kohalikega, kes lootsid lihtsalt seljakotiränduritega natuke napsu võtta. Esmaspäeval. Boss pidi nad ette võtma, aga kas ta on seda teinud, me ei tea.
Loodame nüüd lähipäeval vähemalt majale luku saada, seniks peab igaks juhuks pesapallikurikat voodi all hoidma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar