Õnn peitub väikestes asjades

Hirmsasti tahaks jälle halada, kui raske on ja kuidas ma olen oma selja pärast invaliidistumas, aga otsustasin, et aitab nutulaulust. Negatiivsed mõtted tõmbavad negatiivsust ligi ja selle asemel, et omaette mõelda, miks küll kõik nii halb ja raske on, tuleks endalt hoopis küsida: "mida ma sellest kõigest õppida võiksin?"

Ausalt öeldes ei ole ma kõiki oma õppetunde veel välja nuputanud, aga üheks õppetunniks siin farmis on kindlasti väikeste asjade ja hetkede väärtustamine.

Ma olen õnnelik, kui..

..külmkapis on piisavalt sööki, sest pood on 20km kaugusel ja sinna satume korra nädalas.
..postkastis ootab kiri kodust, kus on emme kiri ja õdede joonistused.
..kaminas on tuli ja isegi kui soojus meie tuppa ei jõua, saab tule ees end soojendamas käia.
..selg ei valuta.
..tööpäev lõpeb varem ja mul on mõnusalt aega järgmiseks päevaks sööke vaaritada.
..saan pead pesta.
..õues on soe.
..näen päikesetõusu- ja loojangut.
..on vaba päev.
..kui maja on korras.
..Reimo kallistab.
..saan Skype-s pere või sõbrannadega rääkida.
..saan kella nelja asemel kell viis ärgata.
..põld on hea.
..tööpäev on läbi.
..pole pikka aega ühtegi ämblikku näinud.

Ma võiks seda nimekirja lõputult jätkata. Õnn peitub väikestes asjades. Kõige õnnelikum olen ma praegu selle üle, et ostsime lõpuks piletid Balile. Mõte, et juba 9. juunil sõidame Indoneesiasse, kus on päike ja soe ja saab ujuda ja massaaži, aitab meil siin vastu pidada. Enne seda ootab meid ka taaskohtumine Elina ja Maikiga, keda me pole juba kaks kuud näinud.

28 päeva farmitöö lõpuni!

Tahaks end juba puhta ja normaalse inimesena tunda

37 päeva veel

Päev otsa kartuleid sotreerides mõtlen pidevalt, millest kõigest blogima peaks, aga selleks hetkeks kui mul reaalselt on aega siia midagi kirja panna, on kõik ununenud.

26. mail on meil farmipäevad tehtud. 36 päeva 870 tundi ja 52254 minutit veel. Ma ei suuda enam millelegi muule mõelda kui siit lahkumisele. Tegelikult plaanisime alguses oma kohustuslikud päevad ära teha ja olla hooaja lõpuni, et võimalikult palju raha teenida, aga praegu mõtlen küll, et kohe kui 88 päeva täis, oleme siit läinud. Elame näeme.

Ma kõlan nagu oleks me kuskil piinalaagris ja plaanime põgenemist, aga tegelikult piiname end siin ju täiesti vabatahtlikult ja võime iga kell ära minna.

Te ei kujuta ette kui palju kordi ma olen diggeril otsustanud, et aitab, nüüd on kõik, aga kui tööpäev läbi on ja end pestuna Reimo kaissu kerra tõmban, siis ei tundu olukord üldse nii hull. Kuni järgmise äratuskellani.

Täna hommikul pahuralt äratuskella kinni pannes ootas mind sõnum Elinalt: "tublid olete!" Need kaks sõna tõid mulle suure naeatuse näole ja ma sain kohe jälle tahtejõudu juurde, jõudu kell 4 ärgata ja töötada. Sest ainult 37 päeva ju veel..

Mis siis selle farmielu juures nii hull on? Ma vist pean kohe nimekirja tegema.

1. Ärkamine. Ma lihtsalt ei ole loodud öösel ärkama. Kell 6 hommikul on talutav, enne seda tõeline piin. Reimost ma ei hakka rääkimagi, tema on harjunud 9-10 ärkama.

2. Pidev stress ja kiirustamine. Hommikul tuleb alati mõni autojuht varem ja siis jõuab hambaid kolm korda harjata, samal ajal saapaid jalga tõmmates. Põllule jõudes tuleb kohe diggerile hüpata ja tööle hakata. Kui paus on siis keegi kindlasti ütleb, et pool minutit veel. Sama kordub lõunapausil. Kui tööpäev läbi, siis on vaja ruttu autosse istuda ja kohe koju sõita. Kodus peab kiirelt pesema minema, sest kui õige hetke maha magad, võid alles poole tunni pärast vannituppa pääseda. Enne või peale pesemist peab ruttu õhtuks ja/või homseks süüa tegema ning koti kokku panema, et võimalikult vara voodisse pääseda. Voodis olles peab ruttu magama jääma, sest kohe jälle peab ärkama.

Vabal päeval peab ruttu pesu pesema panema, sest äkki keegi on kiirem ja siis pead jälle paar tundi ootama. Peale hommikusööki peab kohe hakkama järgmiste päevade sööke tegema, sest muidu on pliit hõivatud ja inglased äkki jälle ahjus midagi põlema pannud ning proovi siis tossupilves süüa teha. Kui pesu masinas ja söök karpides külmkapis, on vaja poodi minna. Tagasi koju. Pesu kuivama. Voodisse. Ja ongi vaba päev läbi. Kuskile vahepeale mahtub terve maja koristamine ja ahju tule tegemine ka.

3. Organiseerimatus ehk täielik kaos. Kui te kujutate ette, et meil on mingi töögraafik, siis mitte ligilähedalegi. Igal õhtul umbes 8-9 ajal saame sõnumi, millal ja kus keegi töötab. See on nii tüütu, kui tahaks nii väga magama jääda, aga peab seda lolli sõnumit ootama.

Vabade päevadega on nii, et ametlikult neid ei ole. Kui ma esimest korda meie bossiga telefonis rääkisin, siis küsisin igasugu küsimusi, ka tööaegade kohta, aga tänu tema Austraalia-farmeri aksendil läks pool juttu kaduma ja nüüd tuleb välja, et kaduma läks see osa, et töö on seitse päeva nädalas. Mingi õnne läbi on meil üks päev nädalas siiani vaba olnud, aga sa ei tea kunagi, kas vaba päeva üldse tuleb ehk midagi pole oodata.

Kui midagi tõsisemat katki läheb ja me pole kodust väga kaugel, saadetakse meid koju ootama, kuni asi ära parandatakse. Tavaliselt on mul selliste ootamatute vabade hetkede üle hea meel, sest siin saan järgmiseks päevaks süüa teha või pesu pesta, aga sageli ootame mustades tööriietes paar tundi ja siis tuleb kõne, et täna ei töötagi.

4. Tolm ja mustus. Meil on maailma kõige räpasem töö ja enamuse oma päevast oleme kaetud tolmu ja mullaga. Mu juuksed ei ole enam blondid, vaid tuhmhallid. Kui ma hommikul riidesse panen, siis on mu suu ja silmad ja põrand tolmu täis. Reimo on natuke targem, ta klopib oma riided õhtuti ära, aga ma olen selleks tavaliselt liiga väsinud.

Mu küünealused on nii mustad, et mul on siiras mure, kas ma nad kunagi üldse puhataks saan. Iga kord kui facebookis jälle Kipy tehtud töid vaatan, heidan pilgu enda küüntele ja raputan ahastusest pead.

Meist on saanud maailma suurimad ja rõvedamad ninanokkijad, sest nina on kogu aeg paksult tõlmu täis. Viskame siin kaaskannatajatega selle üle pidevalt nalja, et loodetavasti ei jää see komme külge. Meil on tolmumaskid ka, aga kui ma sellega oma nina katan, lähevad prillid uduseks ja siis ma ei saa üldse töötada.

5. Segasummasuvila. Te ei kujuta ette kui räpane on meie maja nädala lõpuks. Paljud siinolijad ei ole kunagi üksi elanud ja kujutavad ette, et keegi teine peaks nende tagant koristama. Me oleme siinoldud aja jooksul kõvasti tolerantsemaks muutunud. Oma toa hoiame korras, vähemalt on üks ruum majas, kuhu on hea tulla.

6. Töö ise. On häid ja halbu päevi, aga üldiselt on tegemist väga ühekülgse ja üllatus-üllatus, mitte kõige suuremat eneseteostust pakkuva ametiga. Meil on väga häid põlde, kus pead ainult kartuleid silitama ja tegema näo, et teed tööd, aga on ka selliseid, kus on ainult mäda ja/või kivid ja/või mullatükid ja/või rohelised mutanteerunud kartulid.

7. Seljavalu. Kõik ütlesid, et küll selg ära harjub, aga ega ikka ei harju küll. Võimlen ja venitan ning määrin igal pausil deep heati, aga päeva lõpuks kannatan ikka hambad ristis. Reimol valutavad ainsa inimesena jalad.

8. Temperatuur. Mulle väga meeldib sügis ja selle värvid, aga kogu aeg on külm. Ühel hommikul oli 2 kraadi ja varbad pidid küljest ära kukkuma. Tegelikult on meil ilmaga vedanud, väidetavalt on soe sügis ja täna oli päeval isegi 24 kraadi sooja.

Rootlastest paar, Al ja Mel, lahkusid farmist. Meil kõigil on raske, aga vajame raha ja farmipäevi. Nemad ei vajanud otseselt kumbagi ja neid ei hoidnud siin miski. Õnneks jätsid põhjanaabrid meile oma joped ja saapad, et meil edaspidi natuke mõnusam oleks. Praegu puhavad nad Balil ja panevad iga päev sotsiaalmeediasse kadedaks ajavaid pilte.

Ainult 37 päeva veel..

PS! Peame ikka vapralt vastu ja tegelikult ei ole see asi nii hull. Mõned pildid farmielust:

Pausil lebos

Farmi maniküür

Päikeseloojangud on siin imelised

Pirakad kartulid

Sügis

Õised külalised

Me oleme end Austraalias siiamaani alati turvaliselt tundnud, eriti Tasmaanias. Meie maja uks ei käi lukku ja täiesti normaalne on, et kui me kõik oleme tööl, vedelevad siin meie arvutid, raha ja passid. Meie tööauto, mis ei ole küll meie oma, seisab alati hoovis uksed lahti ja võtmed ees.

Ühel ööl ärkasime valjude häälte peale. Esimene mõte oli, et keegi tuli raudselt purjus peaga shedist koju ja jaurab nüüd, nagu ennegi juhtunud. Mina keerasin lihtsalt külge ja üritasin uuesti magama jääda, aga kui keegi korduvalt üle maja "We know you are here, come out" (eesti k. me teame, et te siin olete, tulge välja) karjus, saime aru, et päris õige asi ei ole.

Unesegane olek asendus paanikaga. Kuulsime kuidas majakaaslased juba üleval olid ja kellegagi valjuhäälselt elutoas vaidlesid. Sel hetkel kui me elutuppa jõudsime, olid võõrad hääled juba ukse taga ja ukse ette suur diivan tõmmatud. Kõigil olid tõsised näod ja üks tüdruk helistas meie bossile.

Hetk hiljem üritasid kaks kahekümnendates purjus ja tõenäoliselt narkojoobes meest meie elutoa aknast sisse ronida, õnneks saime selle kiirelt lukku ja öised külalised said aru, et nad ei ole oodatud. Jaurasid veel midagi akna taga ja sõitsid minema.

Kõik läksid peale seda magama, aga mina ei saanud und. Midagi hullu küll ei juhtunud, aga mõte sellest, et suvalised inimesed võivad igal hetkel, ka öösel, meie majja lihtsalt sisse jalutada, tegi mind nii ärevaks.

Järgmise päeva lõunaks olid külalised tuvastatud. Väidetavalt on tegemist "kurikuulsate" kohalikega, kes lootsid lihtsalt seljakotiränduritega natuke napsu võtta. Esmaspäeval. Boss pidi nad ette võtma, aga kas ta on seda teinud, me ei tea.

Loodame nüüd lähipäeval vähemalt majale luku saada, seniks peab igaks juhuks pesapallikurikat voodi all hoidma.

48 päeva 88-st tehtud!

Kui vahel on raske

Eile lõppes minu elu kõige raskem nädal. Vähemalt nii ma arvasin eile, kuuendat päeva hambad ristis tööd tehes. Naljakas kui erinevad on päevad ja emotsioonid. Üleeile olime Reimoga mõlemad valmis selle farmitöö kus kurat saatma ja täna, vabal päeval, tunneme end jälle inimestena.

Täna, pestud peaga, olen tõesti jälle mina ise, õnnelik ja positiivsusest pakatav ning mul on tahtejõudu jätkata. Kaks päeva tagasi olin täiesti murtud ja loobumas, peas ainult mõtted, et ma ei suuda ja taha ning miks või kelle jaoks ma seda teen.

Esmaspäevast kolmapäevani töötasime iga päev 12 tundi, hommikul seitsmest õhtul seitsmeni väidetavalt kõige hullemal põllul, kus olid ainult kivid. 12 tundi järjest tõstsin ainult kive, kiloseid ja kahekümnekiloseid. Võite ette kujutada, mida mu selg tundis. Reimo vaatas mind igal õhtul kaastundliku näoga ja ütles, et ma olen nii vapper. Püüdsin olla, kuni tuli sõnum, et homme alustame juba kell 4 ja ärkama peab kell 3. Järgmine päev tegin oma haige seljaga 13 tundi.

Reedel alustasime taas kell 4 ja ma nutsin salaja juba esimese pausi ajal kell 7. Ma pole kunagi sellist seljavalu tundnud. Terve päeva mõtlesin, et loobun ja pidasin plaane, kuhu edasi võiks minna. Sõin erinevatel pausidel ära kokku viis valuvaigistit ja võimlesin ning venitasin igal võimalusel, aga miski ei aidanud. Pidasin terve päeva vapralt vastu, kuni ühe hetkeni, mil ma lihtsalt enam ei suutnud. Istusin pea maas ja valasin salaja pisaraid, ise mõeldes, et nüüd aitab, see ei ole seda väärt. Samal hetkel tuli diggerisse meie driver Andrew, kes küsis, kas mul ikka kõik korras ja ütles, et tänaseks on kõik. 

Kodus määris Reimo mu seljale viis kihti deep heat valuvaigistavat kreemi ja kuidagi pidasin järgmise päeva ka vastu. Jumal (loe: meie boss) õnneks halastas ja mina ning Reimo oleme kaks viiest inimesest, kes täna vaba päeva said. Seda oli nii väga vaja.

Ma ei tea, mida toovad järgnevad nädalad, aga kindlasti ootavad ees raskemad ja natuke vähemraskemad päevad. Viimaseid on vaja, et vastu pidada. Enamus meie pundist on murepunktis, eriti need, kes täna vaba päeva ei saanud. Paljud lubavad koju minna, aga usun, et see on lihtsalt hetkeemotsioon. Iga tööpäeva lõpus on tunne, et okei, nii hull see nüüd ka polnud ja homme on alati parem päev.

Täna ei tundu tõesti asi üldse nii hull ja ma oleks võinud seda nädalat hoopis teistmoodi kirjeldada, sest tunded muutuvad, valu kaob ja viha lahtub. Aga kuna ma tahtsin seda blogi kirjutama hakata eelkõige iseendale, et oleks tulevikus tore lugeda ja meenutada, on minu jaoks oluline olla aus ning kirja panna kõik emotsioonid, ka negatiivsed. Ma tahan kümne või kahekümne aasta pärast seda blogi lugedes meenutada ka seda, kui raske meil tegelikult mõnedel päevadel oli.

Mis ei tapa teeb tugevaks.

35 päeva 88-st tehtud!

PS! Kellade keeramise tõttu oleme teist nüüd ainult seitse tundi ees.