Bali video

Reimo oli tubli ja pani kokku meie Bali reisivideo. Parima kvaliteediga vaatamiseks valige alt paremalt nurgast seaded - kvaliteet - 720p :)

Gili Trawangan

Kutast sai meil suht kiiresti kõrini ja oma reisi teise nädala otsustasime veeta Gili saarel. Gili saari on kokku kolm: Gili Trawangan, Gili Meno ja Gili Air, meie valisime peatumispaigaks esimese, kolmest saarest kõige suurema ja elavama.

Väikeseid putkasid, kust endale paadisõit Gili saarele osta, on Kutas sadu. Uurisime enne internetist hindade kohta, sest tõenäosus Balil petta saada on 110%. Meie broneerisime reisi oma hotellist, autosõit sadamasse ja tagasi ning laevapilet läks kahele maksma 900 000ird (60€). Järgmisel hommikul ootas meid hotellis autojuht, kes viis meid umbes pooleteisttunnise autosõidu kaugusel asuvasse sadamasse. Liiklus on Balil kaootiline, autosid on palju ja veel rohkem on rollereid, kes autode vahel manööverdavad. Täiesti tavaline on, et kahest reast saab neli ja kõik ainult signaalitavad, päris mitu korda istusime ka ummikutes.

Sadamasse jõudes läksime oma reisifirma putkasse pileteid ostma ja loomulikult küsiti meilt piletite eest 1 000 000ird. Ma siis rääkisin onule, et meile lubati teist hinda ja tema raius vastu, et hind on selline, samal ajal numbreid kalkulaatorisse toksides. Ma palusin tal siis helistada sellele mehele, kelle kaudu me reisi broneerisime ja seda ta umbes kolm korda teha üritas, kuni lõpuks oma kalkulaatorisse 900 000 toksis. Maksime, võtsime pahaaimamatult oma piletid ja saime teada, et paat tuleb kahe tunni pärast. Miks oli vaja meid võtta neli tundi varem hotellist peale, jääb mõistatuseks.

Kaks ja pool tundi hiljem tuligi paat, kohvrid loobiti peale ja kahetunnine sõit Gili poole võis alata. Ma olin internetist nende paatide kohta õudusjutte lugenud, aga õnneks oli meil aukliku kalapaadi asemel ikka korralik kiirpaat. Reis oli tore ja samal ajal kui mina suu ammuli ümbritsevaid vaateid nautisin, sain endale liitrite viisi soolast merevett näkku ja suhu. Saarele jõudes olime läbimärjad, aga õnnelikud. 

Gili Trawangan ei ole päris klassikaline paradiisisaar, kus on lumivalge liiv ja kaardus palmid rannal. Seal on küll palju palme (lausa nii palju, et meil oli pidev hirm kookospähliga piki pead saada), liiv ja helesinine vesi, aga saar on tihedalt asustatud. Autosid saarel pole, taksodeks on hobused, kes turiste mööda saart ringi veavad. 

Meie peatumispaigaks sai üks armas kodumajutus, mille sarnaseid on saarel sadu. Omanikuks osutus sõbralik keskealine saksa naine, kes siia oma kohaliku mehega paikseks on jäänud. Hommikusöök toodi igal hommikul tuppa ja üldse oli väga mõnus ning kodune olemine seal. Sakslasel oli kaks armsat sabata kassipoega, kes Reimoga suureks sõbraks said ja pidevalt meie tuppa üritasid pääseda. Enamus Gili saare kassidel pole saba või on saba väga lühike, me arvasime esialgu, et need mingil veidral põhjusel ära lõigatakse, aga tuleb välja, et see on lihtsalt geneetiliselt nii. 

Reimo kodukontor

Kokku olime Gili saarel kaheksa päeva. Kaheksa päeva täis laisklemist, liival vedelemist ja meres ligunemist. Üks päev veel ja me oleks vist hulluks läinud, sest tegevuseid said otsa ning kaua sa ikka laiselda jõuad. Eriti kui väljas on 30+ kraadi ja tuntav temperatuur üle neljakümne. Isegi ööd ei pakkunud mingit leevendust, sest temperatuur ei langenud kordagi alla 30ne. 

Nädala jooksul jõudsime saare risti ja põiki läbi käia, liikusime jalgsi ja ratastega, korjasime koralle ja merekarpe. Reimo üritas muidugi jälle kõik rannal olevad korallid ja merekarbid mulle kotti korjata, aga ma viskasin neid sealt välja, kui ta ei vaadanud. 

 

 

Kõige toredam elamus oli snorgeldamine. Esimest korda rentisime lihtsalt varustuse ja ajasime kalda lähedal kalu taga, aga kuna suur soov oli kilpkonni näha, broneerisime endale paaritunnise snorgeldamisreisi. Seekord oli küll tegemist aukliku kalapaadiga, mis loksus nii hirmsalt, et isegi ingveritabletid ei aidanud merehaiguse vastu. Aga kohalikud viisid meid imeilusaid koralle, kalu ja kilpkonni vaatama. Viimaseid nägime lausa kolme ja ühte lausa nii lähedalt, et oleks saanud puudutada.

Sellega oli veel selline naljakas lugu, et esimest (ja tõenäoliselt viimast) korda usaldas Reimo minu ülesandeks vee all GoProga filmimise, mis lõppes sellega, et kõik meie armsad kilpkonnad on kaadrist väljas. Ma saan tänase päevani selle eest puid alla. 

Saarel on lugematu hulk kohvikuid, baare, pubisid ja restorane, aga vähem arenenud riikides tasub söögiga alati ettevaatlik olla. Turistide seas oli eriti populaarne õhtune food market, mis kujutas endast seda, et igal õhtul pandi ühele platsile püsti putkad, kus siis "värsket" kala, kana ja mereande müüdi ning kohapeal grilliti. Me oleme võib-olla liiga ettevaatlikud, aga kolmekümne kraadises kuumuses jumalteab kui kaua seisnud kala kohe ei kutsu sööma. Eriti peale seda, kui me ühes restoranis "värsket" kala sõime, mis tundus kohe alguses natuke kahtlane, aga kõhud olid tühjad ja peale seda ootasime kuus tundi ärevusega, kuidas kõht reageerib sellele kalale. Õnneks pääsesime seekord suurematest kõhuhädadest. Me küll desifitseerime pidevalt käsi, kraanivett ei joo ja kahtlastes kohtades ei söö, aga minevik on näidanud, et kunagi ei saa liiga ettevaatlik olla. Tulevastele reisijatele soovitan kindlasti coca-colat (muul ajal ei tarbi, aga kõik bakterid tapab ära) ja probiootikume. 

Päikeseloojang rannabaaris

Mojitod kuuvalgel

Lisaks mereandidele leidus saarel kõikvõimalikke puuvilju. Värsked arbuusid, ananassid, banaanid, mangod ja sellised puuviljad, mida mida me kunagi näinudki polnud, näiteks ussivili, mis on selline suurema ploomi suurune kiviga mari, mille koor näeb välja nagu ussinahk. Puuvilju ostsime tänavalt ja pesime külma veega. Sooja vett saarel polegi. Külm dušš tundus alguses väga külm, aga sellise palavusega ei igatsenud kuuma dušši kordagi. 

Ussivili

Banaanid

Kõik kohalikud inimesed, kellega nii Balil kui Gilil kokku puutusime, olid ütlemata toredad. Teenindajad on sõbralikud ja tunnevad sinu vastu siirast huvi. Siinsed tüütud kaupmehed ei ole üldse nii tüütud kui näiteks Türgis või Egiptuses. Kohalikud naeratavad, kui nendest mööda kõnnid ja kõik on alati väga abivalmid. Kui Balil on inimesed hinduistid, siis Gilil ja mujal Indoneesias on rahvas islamiusku. Tänavapildis burkadega inimesi eriti ei kohta, küll nägime neid mošeedes. Meie sealoleku ajal oli käimas islami kalendri üheksas kuu - ramadaan, mil arvatavasti sai alguse Koraan ja mis on kohalike jaoks tähtis kuu. Meie jaoks tähendas see seda, et hommikust õhtuni kuulsime mošeest tulevaid palveid, mis kajasid üle terve saare.

Nädal Gilil möödus kiirelt ja enne äraminekut suutis meie reisifirma meid veelkord üllatada. Tuli välja, et kokkulepitud paketis, kuhu kuulusid peale paadisõidule ka sõit sadamasse ja tagasi lennujaama, oli ära jäänud tagasisõit lennujaama. Oleksime võinud sinna vaidlema jäädagi, lõpuks pidime veel 200 000idr maksma, et meid sadamasse ei jäetaks. 

Me broneerisime endale viimasel hetkel lennujaama kõrvale hotellitoa, et saaksime enne öist lendu paar tundi magada ja loomulikult keeldus meie autojuht meid sinna kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli viimast. 50 000idr eest oli ta aga lahkelt nõus seda tegema. 

Käisime enne lendu veel Kutas jalutamas, süüa otsimas ja päikeseloojangut vaatamas, magasime kolm tundi hotellis ning oligi aeg Baliga hüvasti jätta. Peale igat reisi on alati tore jõuda koju, olgu selleks reisiks kas nädalavahetus maal või nädal soojal maal. Meil oli ka korraks tunne, et nüüd nagu peaks koju minema. Meie reis on kestnud juba peaaegu kaheksa kuud. 

Viimane õhtu Kutas

Saime siiski praeguseks koduigatsusest võitu ja koju me veel ei tule. Oleme tagasi Austraalias ja praegu on meie koduks Cairns, Queenslandi põhjaosas asuv väike linnake. Siin me praegu pesitseme ja mõtleme, kuhu edasi. 

PS. Pildid on seekord kõik telefoniga tehtud, kaamerat ei võtnud me kahe nädala jooksul isegi kotist välja.

Esimesed muljed Balist ja Reimo sünnipäev

Neljapäeva hommikul jätsime Elina, Maiksi ja vihmase Tasmaaniaga hüvasti ning lendasime üle Austraalia väikeste vahepeatustega Indoneesias asuvale Balil saarele.

Balil tervitasid meid niiskus, kolmekümnekraadine kuumus ja sada ahistavat taksojuhti. Kell oli 4 öösel, kui me lõpuks magamata ja ümbitsevat mitte eriti hästi tajudes Ngurah Rai lennujaama jõudsime. Terminalist välja astudes asusid meid silmapilkselt jälitama lillelistes särkides "taksojuhid". Mul oli kuskilt meelde jäänud, et mõistlikum oleks kasutada ametliku takso teenuseid ja üritasime neid lilleliste särkidega "mul-on-kõige-odavam-takso" onusid ignoreerida. Ei õnnestunud, kõndisid vaesekesed meil kannul, kuni lõpuks pealtnäha normaalse taksojuhi leidsime, kes meid mõistliku hinna eest hotelli tõi.

Meie armas hotelli hoov

Esimese asjana peale hommikusööki läksime massaaži, millest olime kolm kuud iga päev kartuleid sorteerides unistanud. Indoneesia naiste käed olid üle ootuste tugevad ja kogu protsess kirjeldamatult mõnus. Nad mudisid meid sõna otseses mõttes pealast jalatallani läbi, sest keegi pole kunagi varem mu kõhtu ega kulme masseerinud. Tund aega massaaži ühele maksis 750 000 indoneedia ruupiat (idr) ehk 5 euri. Kindlasti kordame.

Balil on rahatähed nii suured, et meist said kohe miljonärid. Mina olen kuskil makstes alati nagu peata kana, õnneks on mul Reimo, kes matemaatikaga lahkelt abistab, ise samal ajal pead raputades. Hinnad on siin mõistlikud ja elu odavam kui Austraalias, aga kuuldavasti on Bali kõvasti kallim kui ülejäänud aasia. Näiteks väike pudel kohalikku õlut maksab poes 20000 idr (1.3 eur) ja restoranides 25000 idr (1.6 eur), keskmine praad 60000-100000 idr (4-7 eur).

Oma puhkuse kuus esimest päeva peatume Kutas, mis on pigem selline turistilinn, kuhu Austraalia noored pidutsema tulevad ja kus õiget Bali ilu ning kultuuri ei leia. Ma olin enne siiatulekut Kuta kohta päris palju jubedusi lugenud, aga reaalsuses ei ole asi üldse nii hull. Nagu oleks tagasi Türgis või Egiptuses, linn on turiste täis, tänavad räpased ja täis tüütuid kaupmehi ning rannad ülerahvastatud. Kui me oleks tulnud seljakotiga Balit avastama, ei peatuks siin rohkem kui ühe päeva, aga kuna meil on 50 kilo pagasit ja Kuta on lennujaamale kõige lähemal, tundus see kõige loogilisem valik. Pealegi on meie kahe nädalase reisi eesmärk maksimaalselt puhata, kriteeriumiteks päike ja ookean. Juba kolmapäeval võtame oma 50 kilo ja sõidame paadiga Gili paradiisisaartele, et oma eesmärki veel edukamalt täita.

Kuta rand

Et aga imeilus Bali täiesti nägemata ei jääks, palkasime endale Reimo sünnipäevaks autojuhi, kes meid mööda saart ringi sõidutas.

Kuna Reimo armastab ahve, teadsin juba lennupileteid broneerides, et tema sünnipäeval peame kindlasti minema Ubudis asuvasse pühasse ahvimetsa. Me ei pidanud pettuma, see oli kahtlemata kõige toredam osa päevast. Ahvid ei saa kedagi külmaks jätta, eriti kui nad sulle pähe ronivad. Ahve oli metsas tuhandeid ja loodus hingematvalt ilus. Ma vahepeal unustasin loomad ja imetlesin hiiglalikke puid. Ahvid aga ei lasknud end unustada, sest järsku olid nad kolmekesi mu peal. Olime ennatlikult telefonid ja päikeseprillid autosse jätnud, sest Elina ja Maik hoiatasid meid pikkade näppudega ahvide eest, kes inimestelt asju varastavad ja siis töötajatelt banaanide vastu tagasi vahetavad. Kuna minult midagi varastada ei olnud, siis üks otsis juustest kirpe ja kaks lihtsalt närisid mu jalga. Reimo leidis ka endale uue sõbra, kes pikalt tema õlal poseeris, kuni avastasime, et ahvi sõrmed Reimo rinnataskust raha välja kangutavad.

Ahvibeebi

Otsib kirpe

Reimo uus sõber

Kuigi ma olin meie autojuhile juba varem kirjutanud, kuhu me minna tahame ja sellest ka autos rääkisime, üritas ta meid ikka erinevatesse turismilõksudesse vedada. Muidu oli täitsa muhe onu, aga ma ei tea miks ta arvas, et me tahame kindlasti näha kuidas kohalikud olematu raha eest hõbedatehases orjavad.

Mõni turismilõks oli aga täitsa põnev. Käisime näiteks proovimas kuulsat Kopi Luwaki ehk kassikaka kohvi. Tegelikult toodetakse seda maailma kallimat kohvi mägedes, aga turistide jaoks on loodud sellised väikesemad istandused, kus saab Luwaki ja kogu kohviprotsessiga tutvuda. Vaesed Luwakid olid puuris, aga meile tuuri teinud tädi sõnul ei ole nad just kõige sõbralikumad loomad ja lubas, et nad lastakse lõpuks tagasi loodusesse. Kohviprotsess ise näeb välja lihtne: Luwak sööb kohviube, seedib need poolikult ära ja kakab välja. Miski seal vahepeal annabki kohvile erilise maitse. Oad pestakse, kooritakse käsitsi, röstitakse ja jahvatatakse. Kohvi oli väga kange, aga tõesti erilise maitsega.

Üleval vasakul väljakakatud kohvioad

Luwaki

Kohvi oodates saime kõvasti teed juua

Külastasime ka ühe kohaliku küla templit. Erinevas suuruses templeid ja pühamuid on siin mustmiljon. Balilased on hinduistid ja usul on nende elus väga suur roll. Bali on tuntud ka kui "jumalate saar". Igas külas suur ja uhke tempel, aga samuti igas kodus ja autos on väike pühamu, "hea õnne jaoks", selgitas meie autojuht. Ka meie hotellis on altar, kuhu hotelli töötajad kolm korda päevas lilli ja viirukeid viivad. Templisse sisenemiseks pidime keha, eriti paljaste jalgade katmiseks, ümber tõmbama sarongid.

Püha vesi tempis

Laupäeval oli temperatuur ametlikult umbes 30 kraadi, aga sisemaal tundus, et väljas on vähemalt 45 kraadi. Ainsaks jahutuseks auto konditsioneer ja soe vesi. Oleks me targemad, oleksime vähemalt viis vahetussärki kaasa võtnud, sest nii ebanormaalselt palav oli. Balil on troopiline niiske kliima, mis teeb palavuse veel hullemaks ja keha on kogu aeg niiskusega kaetud. Palavusest hoolimata ronisime mäest üles ja alla imetlema riisiterrasse. Riis on balilaste põhitoit ja selliseid terrasse on saarel sadu.

Riisiterrasse imetlemas

Bali loodus on täiesti kirjeldamatu. Kõikjal on palmid, rohelus ja imelised puuviljad. Rääkimata mägedest, vulkaanidest ja koskedest. Nii palju oleks veel näha ja teha. Oma väljasõidu lõpus käisime vaatamas võimsat Tegenungani koske. Tee sinna oli küllaltki pikk, me tilkusime higist ning loomulikult ei olnud meil kaasas ujumisriideid. See oli üks väheseid hetki elus, kus ma soovisin olla mees, sest Reimo läks lihtsalt bokseritega kose alla ujuma ja mina vaatasin nukralt pealt, ainus jahutus kosest näkku pritsiv vesi.

Tegenungani kosk

Bali loodus

Reimo üksi kose all lustimas

Kolm kuud igatsesime sooja ja nüüd on iga hetk tunne, nagu keegi puhuks fööniga näkku. Aga ei kurda. Mõnus on.

Tagasi tsivilisatsioonis

Elu on i-m-e-l-i-n-e.

Eriti selline elu, kus ei pea kell 3 öösel ärkama, plastikkarbist külma lõunat sööma, pliidi pärast võitlema ja tund aega duššijärjekorras ootama. Keegi ei karju meie peale, keegi ei kiirusta tagant. Riided on lõpuks puhtad (10 Reimo särki suutsin farmimaja pesumasinas ära rikkuda, kõik valged riided lihtsalt tulid sealt pruunide plekkidega välja), ise oleme puhtad ja küünealused on ka peaaegu puhtad.

Viimastel päevadel ei osanud kuidagi olla. Natuke oli kurbust ja palju rõõmu. Natuke viha ka. Eelviimasel päeval läks meil traktor kohe peale lõunat katki ja pidime tund aega vagudest suuri kive välja kangutama. Viis tundi hiljem, kui me polnud ikka veel pausile saanud (ideaalis peaks iga 3 tunni tagant joogipaus olema), tuletasin seda meie traktorijuhile meelde, sest nad vahel unustavad end töötama, mille peale tema vastas, et kivide korjamine oli teie paus.

Tühi kõht ja kogu see jaburus tegi mind nii vihaseks. Kaks kuud olen kannatanud nõmedat ja ebainimlikku käitumist selle 19 aastase nolgi poolt. Ma ei mäleta, mida ma talle ütlesin, aga mõte jõudis kohale, sest ta saatis mu pausile. Väljas oli kottpime, autod kaugel, aga marssisin kindlal sammul oma banaani sööma. Nii kindlal, et kõndisin otse elektrikarjusesse. Minu õnneks ei olnud seal sel hetkel elektrit sees. Tagasi jõudes palus Nick vabandust, mida ta kunagi ei tee, ja viis meid peale tööd kohalikku pubisse õlut jooma.

Ülemusega hüvasti järgmine oli väga veider, aga kuna tema näol on tegemist väga emotsioonitu ja antisotsiaalse inimesega, ei lasknud me end sellest häirida. Farmiperega hüvastijätt seevastu oli ütlemata kurb ja emotsionaalne. Parim osa kogu farmi-kogemuse juures oli kahtlemata inimesed, kellega kolm kuud ühes majas elasime ja kellest said meie head sõbrad. Eelmisel nädalavahetusel oli meil väike lahkumispidu ka, mis lõppes sellega, et üks iiri tüdruk kahe inimese sussid täis oksendas.

Nüüd oleme Elina ja Maiki juures. Meil on lausa oma tuba, maailma kõige mugavama voodiga, ja üritame kuidagi harjuda mõttega, et oleme vabad. Esimesel õhtul tagasi tsivilisatsioonis käisime ühes modernses pubis õlut degusteerimas ja natuke naljakas oli puhaste riietega teiste inimeste keskel viibida.

Kohalikku õlut degusteerimas

Laupäeva hommikul käisime Elina algatusel Launcestonis pargijooksul. Olgu öeldud, et mina ei ole kunagi jooksmist armastanud ja kolm kilomeetrit on kõige pikem vahemaa, mis ma paar kuud tagasi Gold Coastil Reimoga rannas suure vaevaga jooksin. Meeltesegaduses ma ikkagi sinna pargijooksule läksin ja endale üllatuseks viis kilomeetrit ära jooksin. Mulle lihtsalt nii väga meeldis mõte sellest üritusest. Pargijooks toimub igal laupäeval erinevates parkides üle maailma, distants on alati viis kilomeetrit ja üritus on tasuta. Registreerima peab ainult ühe korra, et saada endale personaalne triipkood ja selle alusel saad siis laupäeviti jooksmas käia. Eestis veel kahjuks pargijooksu ei korraldata, aga hea idee tulevikuks. Kõik su ajad ja kohad, kus oled jooksnud, salvestatakse ja nii saad tulevikus vaadata, kus sa kunagi jooksnud oled ja oma aegu võrrelda.

Pargijooks 9am

Jooksusõbrad

Peale jooksmist käisime kohalikul marketil hommikusööki ja kohvi nautimas ning trotsides oma kangeid jalgu, imelilusas Cataract Gorge rahvuspargis jalutamas. Elina muidugi unustas (loe: ei tahtnud) meile öelda, et tegemist on kümnekilomeetrise matkaga mägedes. Ühel hetkel mu jalad lihtsalt keeldusid liikumast, aga muidu oli igati nautitav üritus. Lihased on siiani valusad.

Cataract Gorge

Cataract Gorge

Kõige nautitavam osa peale farmielu on siiani olnud söök. Kolm kuud oleme söönud põhiliselt riisi ja kartuleid, külma lõunat plastikkarbist, võileibu ja hommikusöögihelbeid. Viimased päevad löövad kõhud nurru, sest Elina on suurepärane kokk ja kõik meie õhtusöögid, siiamaani aasia ja mehhikko köögist, on olnud lihtsalt imemaitsvad.

Nachos

Jaapani Kakiage

Püha õhtusöömaaeg

Pork Belly aasiapärase salatiga

Kaks päeva enne äralendu plaanisime Tasmaanias ringi reisida. Broneerisime endale rendiauto ja hotelli, aga järsku tabas Tasmaaniat torm, mis tähendab, et pool saart on üleujutatud, teed suletud ja kõik need kohad, mida plaanisime vaatama minna, ligipääsmatud. Üleujutuste tõttu on ka kartulivõtt teadmata ajaks peatatud ja asi tundub päris tõsine. Legerwoodis, kus me elasime, viis vesi sada lehma minema.

Nüüd nagu ei oskagi midagi peale hakata. Neljapäeval lendame Balile, seniks tuleb tubasemaid tegevusi otsida ja suvel Tasmaaniasse tagasi tulla.