Gili Trawangan

Kutast sai meil suht kiiresti kõrini ja oma reisi teise nädala otsustasime veeta Gili saarel. Gili saari on kokku kolm: Gili Trawangan, Gili Meno ja Gili Air, meie valisime peatumispaigaks esimese, kolmest saarest kõige suurema ja elavama.

Väikeseid putkasid, kust endale paadisõit Gili saarele osta, on Kutas sadu. Uurisime enne internetist hindade kohta, sest tõenäosus Balil petta saada on 110%. Meie broneerisime reisi oma hotellist, autosõit sadamasse ja tagasi ning laevapilet läks kahele maksma 900 000ird (60€). Järgmisel hommikul ootas meid hotellis autojuht, kes viis meid umbes pooleteisttunnise autosõidu kaugusel asuvasse sadamasse. Liiklus on Balil kaootiline, autosid on palju ja veel rohkem on rollereid, kes autode vahel manööverdavad. Täiesti tavaline on, et kahest reast saab neli ja kõik ainult signaalitavad, päris mitu korda istusime ka ummikutes.

Sadamasse jõudes läksime oma reisifirma putkasse pileteid ostma ja loomulikult küsiti meilt piletite eest 1 000 000ird. Ma siis rääkisin onule, et meile lubati teist hinda ja tema raius vastu, et hind on selline, samal ajal numbreid kalkulaatorisse toksides. Ma palusin tal siis helistada sellele mehele, kelle kaudu me reisi broneerisime ja seda ta umbes kolm korda teha üritas, kuni lõpuks oma kalkulaatorisse 900 000 toksis. Maksime, võtsime pahaaimamatult oma piletid ja saime teada, et paat tuleb kahe tunni pärast. Miks oli vaja meid võtta neli tundi varem hotellist peale, jääb mõistatuseks.

Kaks ja pool tundi hiljem tuligi paat, kohvrid loobiti peale ja kahetunnine sõit Gili poole võis alata. Ma olin internetist nende paatide kohta õudusjutte lugenud, aga õnneks oli meil aukliku kalapaadi asemel ikka korralik kiirpaat. Reis oli tore ja samal ajal kui mina suu ammuli ümbritsevaid vaateid nautisin, sain endale liitrite viisi soolast merevett näkku ja suhu. Saarele jõudes olime läbimärjad, aga õnnelikud. 

Gili Trawangan ei ole päris klassikaline paradiisisaar, kus on lumivalge liiv ja kaardus palmid rannal. Seal on küll palju palme (lausa nii palju, et meil oli pidev hirm kookospähliga piki pead saada), liiv ja helesinine vesi, aga saar on tihedalt asustatud. Autosid saarel pole, taksodeks on hobused, kes turiste mööda saart ringi veavad. 

Meie peatumispaigaks sai üks armas kodumajutus, mille sarnaseid on saarel sadu. Omanikuks osutus sõbralik keskealine saksa naine, kes siia oma kohaliku mehega paikseks on jäänud. Hommikusöök toodi igal hommikul tuppa ja üldse oli väga mõnus ning kodune olemine seal. Sakslasel oli kaks armsat sabata kassipoega, kes Reimoga suureks sõbraks said ja pidevalt meie tuppa üritasid pääseda. Enamus Gili saare kassidel pole saba või on saba väga lühike, me arvasime esialgu, et need mingil veidral põhjusel ära lõigatakse, aga tuleb välja, et see on lihtsalt geneetiliselt nii. 

Reimo kodukontor

Kokku olime Gili saarel kaheksa päeva. Kaheksa päeva täis laisklemist, liival vedelemist ja meres ligunemist. Üks päev veel ja me oleks vist hulluks läinud, sest tegevuseid said otsa ning kaua sa ikka laiselda jõuad. Eriti kui väljas on 30+ kraadi ja tuntav temperatuur üle neljakümne. Isegi ööd ei pakkunud mingit leevendust, sest temperatuur ei langenud kordagi alla 30ne. 

Nädala jooksul jõudsime saare risti ja põiki läbi käia, liikusime jalgsi ja ratastega, korjasime koralle ja merekarpe. Reimo üritas muidugi jälle kõik rannal olevad korallid ja merekarbid mulle kotti korjata, aga ma viskasin neid sealt välja, kui ta ei vaadanud. 

 

 

Kõige toredam elamus oli snorgeldamine. Esimest korda rentisime lihtsalt varustuse ja ajasime kalda lähedal kalu taga, aga kuna suur soov oli kilpkonni näha, broneerisime endale paaritunnise snorgeldamisreisi. Seekord oli küll tegemist aukliku kalapaadiga, mis loksus nii hirmsalt, et isegi ingveritabletid ei aidanud merehaiguse vastu. Aga kohalikud viisid meid imeilusaid koralle, kalu ja kilpkonni vaatama. Viimaseid nägime lausa kolme ja ühte lausa nii lähedalt, et oleks saanud puudutada.

Sellega oli veel selline naljakas lugu, et esimest (ja tõenäoliselt viimast) korda usaldas Reimo minu ülesandeks vee all GoProga filmimise, mis lõppes sellega, et kõik meie armsad kilpkonnad on kaadrist väljas. Ma saan tänase päevani selle eest puid alla. 

Saarel on lugematu hulk kohvikuid, baare, pubisid ja restorane, aga vähem arenenud riikides tasub söögiga alati ettevaatlik olla. Turistide seas oli eriti populaarne õhtune food market, mis kujutas endast seda, et igal õhtul pandi ühele platsile püsti putkad, kus siis "värsket" kala, kana ja mereande müüdi ning kohapeal grilliti. Me oleme võib-olla liiga ettevaatlikud, aga kolmekümne kraadises kuumuses jumalteab kui kaua seisnud kala kohe ei kutsu sööma. Eriti peale seda, kui me ühes restoranis "värsket" kala sõime, mis tundus kohe alguses natuke kahtlane, aga kõhud olid tühjad ja peale seda ootasime kuus tundi ärevusega, kuidas kõht reageerib sellele kalale. Õnneks pääsesime seekord suurematest kõhuhädadest. Me küll desifitseerime pidevalt käsi, kraanivett ei joo ja kahtlastes kohtades ei söö, aga minevik on näidanud, et kunagi ei saa liiga ettevaatlik olla. Tulevastele reisijatele soovitan kindlasti coca-colat (muul ajal ei tarbi, aga kõik bakterid tapab ära) ja probiootikume. 

Päikeseloojang rannabaaris

Mojitod kuuvalgel

Lisaks mereandidele leidus saarel kõikvõimalikke puuvilju. Värsked arbuusid, ananassid, banaanid, mangod ja sellised puuviljad, mida mida me kunagi näinudki polnud, näiteks ussivili, mis on selline suurema ploomi suurune kiviga mari, mille koor näeb välja nagu ussinahk. Puuvilju ostsime tänavalt ja pesime külma veega. Sooja vett saarel polegi. Külm dušš tundus alguses väga külm, aga sellise palavusega ei igatsenud kuuma dušši kordagi. 

Ussivili

Banaanid

Kõik kohalikud inimesed, kellega nii Balil kui Gilil kokku puutusime, olid ütlemata toredad. Teenindajad on sõbralikud ja tunnevad sinu vastu siirast huvi. Siinsed tüütud kaupmehed ei ole üldse nii tüütud kui näiteks Türgis või Egiptuses. Kohalikud naeratavad, kui nendest mööda kõnnid ja kõik on alati väga abivalmid. Kui Balil on inimesed hinduistid, siis Gilil ja mujal Indoneesias on rahvas islamiusku. Tänavapildis burkadega inimesi eriti ei kohta, küll nägime neid mošeedes. Meie sealoleku ajal oli käimas islami kalendri üheksas kuu - ramadaan, mil arvatavasti sai alguse Koraan ja mis on kohalike jaoks tähtis kuu. Meie jaoks tähendas see seda, et hommikust õhtuni kuulsime mošeest tulevaid palveid, mis kajasid üle terve saare.

Nädal Gilil möödus kiirelt ja enne äraminekut suutis meie reisifirma meid veelkord üllatada. Tuli välja, et kokkulepitud paketis, kuhu kuulusid peale paadisõidule ka sõit sadamasse ja tagasi lennujaama, oli ära jäänud tagasisõit lennujaama. Oleksime võinud sinna vaidlema jäädagi, lõpuks pidime veel 200 000idr maksma, et meid sadamasse ei jäetaks. 

Me broneerisime endale viimasel hetkel lennujaama kõrvale hotellitoa, et saaksime enne öist lendu paar tundi magada ja loomulikult keeldus meie autojuht meid sinna kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli viimast. 50 000idr eest oli ta aga lahkelt nõus seda tegema. 

Käisime enne lendu veel Kutas jalutamas, süüa otsimas ja päikeseloojangut vaatamas, magasime kolm tundi hotellis ning oligi aeg Baliga hüvasti jätta. Peale igat reisi on alati tore jõuda koju, olgu selleks reisiks kas nädalavahetus maal või nädal soojal maal. Meil oli ka korraks tunne, et nüüd nagu peaks koju minema. Meie reis on kestnud juba peaaegu kaheksa kuud. 

Viimane õhtu Kutas

Saime siiski praeguseks koduigatsusest võitu ja koju me veel ei tule. Oleme tagasi Austraalias ja praegu on meie koduks Cairns, Queenslandi põhjaosas asuv väike linnake. Siin me praegu pesitseme ja mõtleme, kuhu edasi. 

PS. Pildid on seekord kõik telefoniga tehtud, kaamerat ei võtnud me kahe nädala jooksul isegi kotist välja.