Tagasi tsivilisatsioonis

Elu on i-m-e-l-i-n-e.

Eriti selline elu, kus ei pea kell 3 öösel ärkama, plastikkarbist külma lõunat sööma, pliidi pärast võitlema ja tund aega duššijärjekorras ootama. Keegi ei karju meie peale, keegi ei kiirusta tagant. Riided on lõpuks puhtad (10 Reimo särki suutsin farmimaja pesumasinas ära rikkuda, kõik valged riided lihtsalt tulid sealt pruunide plekkidega välja), ise oleme puhtad ja küünealused on ka peaaegu puhtad.

Viimastel päevadel ei osanud kuidagi olla. Natuke oli kurbust ja palju rõõmu. Natuke viha ka. Eelviimasel päeval läks meil traktor kohe peale lõunat katki ja pidime tund aega vagudest suuri kive välja kangutama. Viis tundi hiljem, kui me polnud ikka veel pausile saanud (ideaalis peaks iga 3 tunni tagant joogipaus olema), tuletasin seda meie traktorijuhile meelde, sest nad vahel unustavad end töötama, mille peale tema vastas, et kivide korjamine oli teie paus.

Tühi kõht ja kogu see jaburus tegi mind nii vihaseks. Kaks kuud olen kannatanud nõmedat ja ebainimlikku käitumist selle 19 aastase nolgi poolt. Ma ei mäleta, mida ma talle ütlesin, aga mõte jõudis kohale, sest ta saatis mu pausile. Väljas oli kottpime, autod kaugel, aga marssisin kindlal sammul oma banaani sööma. Nii kindlal, et kõndisin otse elektrikarjusesse. Minu õnneks ei olnud seal sel hetkel elektrit sees. Tagasi jõudes palus Nick vabandust, mida ta kunagi ei tee, ja viis meid peale tööd kohalikku pubisse õlut jooma.

Ülemusega hüvasti järgmine oli väga veider, aga kuna tema näol on tegemist väga emotsioonitu ja antisotsiaalse inimesega, ei lasknud me end sellest häirida. Farmiperega hüvastijätt seevastu oli ütlemata kurb ja emotsionaalne. Parim osa kogu farmi-kogemuse juures oli kahtlemata inimesed, kellega kolm kuud ühes majas elasime ja kellest said meie head sõbrad. Eelmisel nädalavahetusel oli meil väike lahkumispidu ka, mis lõppes sellega, et üks iiri tüdruk kahe inimese sussid täis oksendas.

Nüüd oleme Elina ja Maiki juures. Meil on lausa oma tuba, maailma kõige mugavama voodiga, ja üritame kuidagi harjuda mõttega, et oleme vabad. Esimesel õhtul tagasi tsivilisatsioonis käisime ühes modernses pubis õlut degusteerimas ja natuke naljakas oli puhaste riietega teiste inimeste keskel viibida.

Kohalikku õlut degusteerimas

Laupäeva hommikul käisime Elina algatusel Launcestonis pargijooksul. Olgu öeldud, et mina ei ole kunagi jooksmist armastanud ja kolm kilomeetrit on kõige pikem vahemaa, mis ma paar kuud tagasi Gold Coastil Reimoga rannas suure vaevaga jooksin. Meeltesegaduses ma ikkagi sinna pargijooksule läksin ja endale üllatuseks viis kilomeetrit ära jooksin. Mulle lihtsalt nii väga meeldis mõte sellest üritusest. Pargijooks toimub igal laupäeval erinevates parkides üle maailma, distants on alati viis kilomeetrit ja üritus on tasuta. Registreerima peab ainult ühe korra, et saada endale personaalne triipkood ja selle alusel saad siis laupäeviti jooksmas käia. Eestis veel kahjuks pargijooksu ei korraldata, aga hea idee tulevikuks. Kõik su ajad ja kohad, kus oled jooksnud, salvestatakse ja nii saad tulevikus vaadata, kus sa kunagi jooksnud oled ja oma aegu võrrelda.

Pargijooks 9am

Jooksusõbrad

Peale jooksmist käisime kohalikul marketil hommikusööki ja kohvi nautimas ning trotsides oma kangeid jalgu, imelilusas Cataract Gorge rahvuspargis jalutamas. Elina muidugi unustas (loe: ei tahtnud) meile öelda, et tegemist on kümnekilomeetrise matkaga mägedes. Ühel hetkel mu jalad lihtsalt keeldusid liikumast, aga muidu oli igati nautitav üritus. Lihased on siiani valusad.

Cataract Gorge

Cataract Gorge

Kõige nautitavam osa peale farmielu on siiani olnud söök. Kolm kuud oleme söönud põhiliselt riisi ja kartuleid, külma lõunat plastikkarbist, võileibu ja hommikusöögihelbeid. Viimased päevad löövad kõhud nurru, sest Elina on suurepärane kokk ja kõik meie õhtusöögid, siiamaani aasia ja mehhikko köögist, on olnud lihtsalt imemaitsvad.

Nachos

Jaapani Kakiage

Püha õhtusöömaaeg

Pork Belly aasiapärase salatiga

Kaks päeva enne äralendu plaanisime Tasmaanias ringi reisida. Broneerisime endale rendiauto ja hotelli, aga järsku tabas Tasmaaniat torm, mis tähendab, et pool saart on üleujutatud, teed suletud ja kõik need kohad, mida plaanisime vaatama minna, ligipääsmatud. Üleujutuste tõttu on ka kartulivõtt teadmata ajaks peatatud ja asi tundub päris tõsine. Legerwoodis, kus me elasime, viis vesi sada lehma minema.

Nüüd nagu ei oskagi midagi peale hakata. Neljapäeval lendame Balile, seniks tuleb tubasemaid tegevusi otsida ja suvel Tasmaaniasse tagasi tulla.