12. juuni 2016

Esimesed muljed Balist ja Reimo sünnipäev

Neljapäeva hommikul jätsime Elina, Maiksi ja vihmase Tasmaaniaga hüvasti ning lendasime üle Austraalia väikeste vahepeatustega Indoneesias asuvale Balil saarele.

Balil tervitasid meid niiskus, kolmekümnekraadine kuumus ja sada ahistavat taksojuhti. Kell oli 4 öösel, kui me lõpuks magamata ja ümbitsevat mitte eriti hästi tajudes Ngurah Rai lennujaama jõudsime. Terminalist välja astudes asusid meid silmapilkselt jälitama lillelistes särkides "taksojuhid". Mul oli kuskilt meelde jäänud, et mõistlikum oleks kasutada ametliku takso teenuseid ja üritasime neid lilleliste särkidega "mul-on-kõige-odavam-takso" onusid ignoreerida. Ei õnnestunud, kõndisid vaesekesed meil kannul, kuni lõpuks pealtnäha normaalse taksojuhi leidsime, kes meid mõistliku hinna eest hotelli tõi.

Meie armas hotelli hoov
Esimese asjana peale hommikusööki läksime massaaži, millest olime kolm kuud iga päev kartuleid sorteerides unistanud. Indoneesia naiste käed olid üle ootuste tugevad ja kogu protsess kirjeldamatult mõnus. Nad mudisid meid sõna otseses mõttes pealast jalatallani läbi, sest keegi pole kunagi varem mu kõhtu ega kulme masseerinud. Tund aega massaaži ühele maksis 750 000 indoneedia ruupiat (idr) ehk 5 euri. Kindlasti kordame.

Balil on rahatähed nii suured, et meist said kohe miljonärid. Mina olen kuskil makstes alati nagu peata kana, õnneks on mul Reimo, kes matemaatikaga lahkelt abistab, ise samal ajal pead raputades. Hinnad on siin mõistlikud ja elu odavam kui Austraalias, aga kuuldavasti on Bali kõvasti kallim kui ülejäänud aasia. Näiteks väike pudel kohalikku õlut maksab poes 20000 idr (1.3 eur) ja restoranides 25000 idr (1.6 eur), keskmine praad 60000-100000 idr (4-7 eur).


Oma puhkuse kuus esimest päeva peatume Kutas, mis on pigem selline turistilinn, kuhu Austraalia noored pidutsema tulevad ja kus õiget Bali ilu ning kultuuri ei leia. Ma olin enne siiatulekut Kuta kohta päris palju jubedusi lugenud, aga reaalsuses ei ole asi üldse nii hull. Nagu oleks tagasi Türgis või Egiptuses, linn on turiste täis, tänavad räpased ja täis tüütuid kaupmehi ning rannad ülerahvastatud. Kui me oleks tulnud seljakotiga Balit avastama, ei peatuks siin rohkem kui ühe päeva, aga kuna meil on 50 kilo pagasit ja Kuta on lennujaamale kõige lähemal, tundus see kõige loogilisem valik. Pealegi on meie kahe nädalase reisi eesmärk maksimaalselt puhata, kriteeriumiteks päike ja ookean. Juba kolmapäeval võtame oma 50 kilo ja sõidame paadiga Gili paradiisisaartele, et oma eesmärki veel edukamalt täita.

Kuta rand


Et aga imeilus Bali täiesti nägemata ei jääks, palkasime endale Reimo sünnipäevaks autojuhi, kes meid mööda saart ringi sõidutas.

Kuna Reimo armastab ahve, teadsin juba lennupileteid broneerides, et tema sünnipäeval peame kindlasti minema Ubudis asuvasse pühasse ahvimetsa. Me ei pidanud pettuma, see oli kahtlemata kõige toredam osa päevast. Ahvid ei saa kedagi külmaks jätta, eriti kui nad sulle pähe ronivad. Ahve oli metsas tuhandeid ja loodus hingematvalt ilus. Ma vahepeal unustasin loomad ja imetlesin hiiglalikke puid. Ahvid aga ei lasknud end unustada, sest järsku olid nad kolmekesi mu peal. Olime ennatlikult telefonid ja päikeseprillid autosse jätnud, sest Elina ja Maik hoiatasid meid pikkade näppudega ahvide eest, kes inimestelt asju varastavad ja siis töötajatelt banaanide vastu tagasi vahetavad. Kuna minult midagi varastada ei olnud, siis üks otsis juustest kirpe ja kaks lihtsalt närisid mu jalga. Reimo leidis ka endale uue sõbra, kes pikalt tema õlal poseeris, kuni avastasime, et ahvi sõrmed Reimo rinnataskust raha välja kangutavad.



Ahvibeebi


Otsib kirpe
Reimo uus sõber
Kuigi ma olin meie autojuhile juba varem kirjutanud, kuhu me minna tahame ja sellest ka autos rääkisime, üritas ta meid ikka erinevatesse turismilõksudesse vedada. Muidu oli täitsa muhe onu, aga ma ei tea miks ta arvas, et me tahame kindlasti näha kuidas kohalikud olematu raha eest hõbedatehases orjavad.

Mõni turismilõks oli aga täitsa põnev. Käisime näiteks proovimas kuulsat Kopi Luwaki ehk kassikaka kohvi. Tegelikult toodetakse seda maailma kallimat kohvi mägedes, aga turistide jaoks on loodud sellised väikesemad istandused, kus saab Luwaki ja kogu kohviprotsessiga tutvuda. Vaesed Luwakid olid puuris, aga meile tuuri teinud tädi sõnul ei ole nad just kõige sõbralikumad loomad ja lubas, et nad lastakse lõpuks tagasi loodusesse. Kohviprotsess ise näeb välja lihtne: Luwak sööb kohviube, seedib need poolikult ära ja kakab välja. Miski seal vahepeal annabki kohvile erilise maitse. Oad pestakse, kooritakse käsitsi, röstitakse ja jahvatatakse. Kohvi oli väga kange, aga tõesti erilise maitsega.

Üleval vasakul väljakakatud kohvioad
Luwaki
Kohvi oodates saime kõvasti teed juua
Külastasime ka ühe kohaliku küla templit. Erinevas suuruses templeid ja pühamuid on siin mustmiljon. Balilased on hinduistid ja usul on nende elus väga suur roll. Bali on tuntud ka kui "jumalate saar". Igas külas suur ja uhke tempel, aga samuti igas kodus ja autos on väike pühamu, "hea õnne jaoks", selgitas meie autojuht. Ka meie hotellis on altar, kuhu hotelli töötajad kolm korda päevas lilli ja viirukeid viivad. Templisse sisenemiseks pidime keha, eriti paljaste jalgade katmiseks, ümber tõmbama sarongid.



Püha vesi tempis


Laupäeval oli temperatuur ametlikult umbes 30 kraadi, aga sisemaal tundus, et väljas on vähemalt 45 kraadi. Ainsaks jahutuseks auto konditsioneer ja soe vesi. Oleks me targemad, oleksime vähemalt viis vahetussärki kaasa võtnud, sest nii ebanormaalselt palav oli. Balil on troopiline niiske kliima, mis teeb palavuse veel hullemaks ja keha on kogu aeg niiskusega kaetud. Palavusest hoolimata ronisime mäest üles ja alla imetlema riisiterrasse. Riis on balilaste põhitoit ja selliseid terrasse on saarel sadu.



Riisiterrasse imetlemas
Bali loodus on täiesti kirjeldamatu. Kõikjal on palmid, rohelus ja imelised puuviljad. Rääkimata mägedest, vulkaanidest ja koskedest. Nii palju oleks veel näha ja teha. Oma väljasõidu lõpus käisime vaatamas võimsat Tegenungani koske. Tee sinna oli küllaltki pikk, me tilkusime higist ning loomulikult ei olnud meil kaasas ujumisriideid. See oli üks väheseid hetki elus, kus ma soovisin olla mees, sest Reimo läks lihtsalt bokseritega kose alla ujuma ja mina vaatasin nukralt pealt, ainus jahutus kosest näkku pritsiv vesi.

Tegenungani kosk
Bali loodus
Reimo üksi kose all lustimas
Kolm kuud igatsesime sooja ja nüüd on iga hetk tunne, nagu keegi puhuks fööniga näkku. Aga ei kurda. Mõnus on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar