Lihtsalt uskumatu, kui lihtsalt tekib rutiin. Saabusime Denhami täpselt kaks nädalat tagasi ja täna on mul tunne nagu oleks siin juba kaks kuud elanud. Kõik see autos elamine ja seiklused tunduvad nii kaugel minevikus olevat. Ühest küljest ma naudin praegust stabiilsust, aga teisest küljest teeb see mind natuke ärevaks.
Austraalias oleme olnud juba üle kümne kuu ja viimasel ajal küsitakse mult tihti: "millal tagasi tulete?" See on küsimus, mille ümber on meie mõtted viimased kolm kuud tiirelnud ja praeguse plaani järgi tuleme koju järgmiseks suveks. Ükskõik kui väga me oma kodu, vanemaid ja sõpru ka ei igatse, siis ühest aastast ei piisa, et seda imelist riiki täiel rinnal avastada ja kogeda. Me ei taha kindlasti järjekordset aastat kodust ja lähedastest eemal olla, aga võtame veel paar kuud lisaks. See ei olnud lihtne otsus ja niipea kui lugesin sõrmedel need kuud kokku, valasin krokodillipisaraid, aga peale seda lubasin endale, et ma ei mõtle enam mitu kuud, nädalat või päeva koju minekuni on. Ma mõtlen hoopis kui vähe meil tegelikult on jäänud aega Austraalias. Ma tean, et peaaegu sama palju kui ma praegu igatsen emmet, hakkan Eestis olles igatsema Austraaliat, siinset soojust, randu, palme, ookeani ja alati naeratavaid inimesi.
Me tõdesime Reimoga ükspäev, et me ei oska enam väärtustada kõiki neid ülalnimetatud asju, sest need on osa meie igapäevaelust. Täpselt nii nagu me ei osanud paar kuud tagasi väärtustada sooja dušši või pehmet voodit. Aasta tagasi ei väärtustanud me piisavalt Eesti loodust, kodust toitu, pereliikme kallistust ega väiksemaidki asju. Hetkel, kui meil neid hetki ja asju enam ei ole, näeme kõike uues valguses. Just selle pärast julgustan kõiki reisima minna või muudmoodi oma mugavustsoonist välja astuda, eriti kui elu liiga rutiinseks kipub muutuma. Uskuge mind, see muudab kõike.
Mõte läks nüüd natuke lendama. Aga hetkeolukorda tagasi. Keha on meil nüüdseks töötamise ja uue elustiiliga ära harjunud, isegi naudime tööl käimist. Ma üritan endale ikka pidevalt meelde tuletada, et see on erakordne võimalus reisida, elada ja töötada sellises imeilusas riigis ning olen südamest tänulik, et meil üldse on töö ja me selle nii lihtsalt leidsime, samal ajal kui tuhanded seljakotirändurid on töötud või töötavad halbades tingimustes.
Eks sellel kohal siin ole ka omad head ja vead, aga nii on see igal pool. Uute elamistingimustega oli alguses kõige raskem kohaneda, sest lisaks sellele, et meil ei ole toas aknaid, polnud meil ka normaalset voodit ja me reaalselt kaalusime tagasi autosse magama minemist. "Voodiks" oli meil umbes 170cm pikk üliebamugav lahtikäiv diival. Reimo on meil 186cm pikk ja tema jalad rippusid üle voodi ääre. Ka laiuselt oli sohva üsna kitsas ja kui arvate, et see meid üksteisele lähemale tõi, siis eksite, meie vahel oli mingi kõrva kõrgem koht. Niimoodi me magasime ülimalt halvasti nädal aega, kuni Nepaali poiss ära läks ja meie järgmisel päeval tema tuppa kolisime, mitte toa vaid voodi pärast. Nepaali poiss muide pakkus meile esimesel päeval, kui nägi, kus me magama peame, oma voodit, aga vaatamata tema ja Reimo pingutustele, ei mahtunud hiiglaslik voodi lihtsalt meie väiksesse tuppa. Nüüd magame iga öö nagu kuninga kassid, ruumi on nii palju, et ma ei jõua vahel isegi kätt välja sirutades Reimoni.
Selle akendeta toas elamise juures on veel üks kummaline asi. Ma olen vaikselt harjunud mitte oma toast päevavalgust nägema ja enam nii klaustrofoobiline pole, aga kogu aeg on tunne, et oleks nagu öö, sest tuled põlevad. Ja kui tule kustu paneme, on kottpimedus. Me oleme siiatulekust saadik iga päev mõnusalt lõunaund põõnanud, selles suhtes on mõnus. Ärgata on ainult naljakas, ei saa kunagi aru, kas on öö või päev.
Töö osas niipalju, et koristamine meeldib mulle rohkem kui baaris-restoranis töötamine. Kuidagi palju stressivabam on omaette tegutseda, kui (purjus) inimestega taielda. Vastutus ja eksimisvõimalus on ka väiksem ja ma ei teagi, võib-olla on asi selles, et baaris ma veel ei tea nii paljusid asju ja see teeb mind ebakindlaks. Purjus inimesed on teema omaette, mul lihtsalt ei ole sallivust pudikeelt rääkivate enda arust jõle naljakate inimeste vastu. Mul on praegu veel raskusi kainetest klientidest arusaamisega, sest inimeste aksendid on nii erinevad ja kui osad mulle oma tellimuse ette vuristavad, siis ma jään sageli lihtsalt juhmi näoga neile otsa vaatama. Vahel pean ikka oma viis korda paluma neil korrata, endal on piinlik. Või siis otsin mingit jooki, mida olemaski pole, sest ma kuulsin valesti. Õnneks siiani on kõik mulle mu vead ja mitte-arusaamised andeks andnud, ma loodan, et saan veel mõnda aega oma "ma olen siin uus" kaarti mängida.
Muide, meie peakokk andis lahkumisavalduse ja meie niigi ühte jalga lonkaval köögil pole varsti enam ühtegi jalga all. Ei kujutagi ette, mis siin saama hakkab, sest nädala pärast algab kõige kiirem aeg - koolivaheaeg - ja hotell on täis broneeritud. Praegu on veel viimast nädalat hea rahulik, saab vaikselt õppida ja kõrva teritada.
Peale koolivaheaega plaanime autosse tagasi kolida ja vaikselt jälle lõuna poole sõitma hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar