(töö)elu Denhamis

Ei ole teps mitte lihtne see tööinimese elu, vabadel päevadel tahaks lihtsalt olla, mitte süüa teha, koristada või blogi kirjutada.

Täpselt nädala oleme juba Denhamis inimeste moodi elanud. Käime tööl, magame voodis, naudime kuuma dušši, süüa teeme pliidil ja nõusid peseme kraanikausis. Isegi hotelli wifi ulatub meie keldrikorrusel asuvasse "korterisse".

Töötajatele mõeldud elamispinda jagame kahe meessoost kokaga, kellest üks Austraalia kodanik ja teine pärit Nepaalist. Siin on kolm (ilma akendeta) magamistuba, köök, elutuba, wc ja vannituba. Korterikaaslased on muhedad, aga parajad põrsad ja kuna mulle meeldib puhas kodu, siis ma üritan seda ka puhtana hoida, isegi kui see tähendab teiste järel koristamist. Parim osa meie uue kodu juures on see, et me elame ookeanist 100 meetri kaugusel ja iga hommik uksest välja astudes toob see imeline vaatepilt laia naeratuse näole.

Vaade välisukselt mis on ühtlasi ka garaažiuks

Ja kui astud uksest välja :)

Harjumatu on üle pika aja jälle töötada. Esimesed neljatunnised tööpäevad väsitasid kohutavalt, selg valutab, jalad valutavad. Tegelikult on töö lihtne, tuleb lihtsalt uuesti harjuda ja rutiini sisse elada. Mina koristan hommikuti hotellitube ja olen asja juba käppa saanud. Gold Coastil elades käisin ma ühes suures hotellis proovipäeval ja peale seda ma mõtlesin küll, et seda tööd ei hakka kunagi tegema, sest seal oli täielik liinitöö, ainult "kiire-kiire" ja jooksid ringi nagu segane, samas korralikult koristada nagu ei saanud, sest igal toal oli kindel ajalimiit. Siin on asi palju stressivabam. Keegi ei võta aega, kui kaua sa tuba koristad ja keegi ei käi su tagant vigu otsimas. Kliendid on ka hästi toredad, ajavad juttu ja kiidavad tehtud töö eest.

Esimesel tööpäeval koristasin mina neli tundi tube ja Reimo parandas sama kaua hotelli internetiühendust. Teistel päevadel tal nii lihtsalt ei läinud, pandi hoopis restorani ja fuajeed koristama. Ma loodan, et nad kasutavad tulevikus hoopis Reimo disainioskusi ära, sest kõik nende reklaamid, menüüd ja plakatid oleks nagu nelja-aastane paintis teinud.

Õhtuti on Reimo tavaliselt köögiabiline ja mina rakkes baaris-restos-alkoholipoes. Ma olen alati tahtnud proovida baaris töötamist ja mulle täiega meeldib, kuigi palju on veel õppida ja vahel on klientidest päris raske aru saada, eriti kui nad on juba paar õlut joonud. Restorani tase on kahjuks kehv ja söögid ei tundu just mitte kõige paremad, päris tihti saadetakse ikka asju tagasi ja peale esimest õhtut ma enam ei küsi kelleltki "kuidas söök maitses?", sest päris mitmel korral mulle lihtsalt ei vastatud. Kõige lihtsam on alkoholipoes, kus pead lihtsalt toote läbi lööma ja kliendilt raha küsima. 15-kiloseid õllekaste peab ka tassima, aga vähemalt muskel kasvab.

Meie hotell, esimeses majas baar-restoran, tagumises hotell

Restoran-baari terrass

Osa baarist

Sel nädalal saime mõlemad isegi üle 30 tunni töötada (alguses lubati 20), aga tõenäoliselt me siia linna pikemaks ajaks ei jää, nii palju on veel ju Austraaliat avastada. Õnneks on siinkandis ka palju ilusaid kohti avastada. Täna käisime Shell Beachil, rannas, kus on liiva asemel miljardid väikesed valged merekarbid.

Shell Beach, liiva asemel merekarbid

Merekarbid

Päris valus oli tegelt istuda seal