Kõik on uus septembrikuus

Kuidagi nüüd juhtus nii, et alates tänasest jääme me teadmata ajaks paikseks Shark Bays asuvasse väikesesse linna nimega Denham. Selgitamaks, kuidas me siis jõudsime, pean natuke ajas tagasi minema.

Töömõtteid oleme juba mõnda aega mõlgutanud, aga kuna rahakotis veel päris tühjus ei haigutanud, me midagi töö leidmiseks ei teinud ka. Kuni päevani, mil armas Elina pani mulle kokku pika listi 600km raadiuses asuvate kuurortlinnade majutusasutuste meiliaadressidega. Tegime enda CVd korda ja saatsime nad teele.

Paar päeva hiljem sain kõne ühelt meesterahvalt, kellele kuulub rannaäärne restort Shark Bays. Töötunde ta just üleliia heldelt ei pakkunud (alguses 20, kui hooaeg hakkab siis kindlasti 40 ja rohkem - tüüpiline), aga ta oli valmis meid mõlemaid palkama ja töötasu oli hea. Ainus suur aga oli, et tal ei ole meile majutust pakkuda. Arutasime Reimoga erinevaid variante ja otsustasime pakkumisest keelduda, sest 600 elanikuga linnas ei üüri keegi tuba ja karvanipargis autos magamine ei tundnud ka kõige ahvatlevam variant. Helistasin tööpakkujale ja keeldusin viisakalt, andes lootust, et kui me peaks vahepeal elamispinna leidma, oleme ikkagi huvitatud. Ülejärgmisel päeval sain sõnumi, et kui oleme ikka huvitatud, leidis ta meile mõistliku hinnaga toa. Vastasin, et miks ka mitte, nädala pärast oleme seal.

Võtsime rahulikult. Peale Karijini rahvusparki sõitsime sisemaalt tagasi ranniku äärde. Ühe päeva veetsime poolsaarel, kus asub linn Exmouth ja Cape range rahvuspark, kus on imeilusad helesinise veega rannad ja kohe ranniku ääres Ningaloo Reef, Austraalia suuruselt teine korrallrahu. Taevas oli pilves ja ilm jahe, türkiissinise vee poolest tuntud Turquoise Bays ei olnud vesi üldse nii sinine, aga me ei lasknud end sellest häirida. Korallid olid kaldast vaid paari sammu kaugusel, nähtavus vee all üllatavalt hea ja nägime snorgeldades ägedaid koralle ja palju erinevaid värvilisi kalu, õnneks haid ujusid sel päeval kuskil kaugemal. Olime päevaga rahul, kuigi enamus ajast oli kananahk ihul ja huuled lillad.

Varbad liivas

Kaldale uhutud meduusid

Trotsib külma

Päeva venis päris pikaks ja enne laagrisse minekut käisime õhtul veel kiirelt poest läbi. Parklas nägin ma vetsu ja viskasin kõik asjad Reimole kaenlasse, et enne sõitu ruttu ära käia. Vetsust välja tulles ootas mind nukra näoga Reimo, kes ütles, et võtmed on autos ja auto uksed lukus. Ma arvasin alguses, et ta teeb nalja, aga ei teinud. Kaua me iseeenda lollust kiruda ei jõudnud, õnneks oli mul telefon ja helistasin lukuabisse, mis andis ainult kinnist tooni. Tundsime end väikeses linnas lootusetult, sest kell oli palju ja abi ei paistnud kusagilt. Viimases hädas läksin ühte poodi ja kurtsin ühele vanemale meesterahvale oma muret. Ta oli küll nõus kohe telliskiviga appi tulema, aga helistas siiski oma sõbrale, kes kolmandal korral vastu võttis ja kümne minuti pärast olid meie uksed lahti. Kogu see nali läks meile maksma 50$, aga olime nii õnnelikud, et autosse saime ja ei pidanud auto kõrval parklas magama.

Muugib ust lahti

Järgmisel päeval sõitsime Coral Baysse, kuhu ulatub ka Ningaloo korallrahu. Seekord oli taevas pilvitu ja vesi uskumatult helesinine. Elasime terve päeva vist rohkem vees kui liival, aga saime ikka kerge päikesepõletuse. Kui vees ega vee ääres enam olla ei jaksanud, rentisime kajaki ja sõitsime vee peal. Õhtuks kattis meid mõnus soolakiht ja ebameeldiva üllatusena tuli ranna duššist soolast vett. Mu vaesed juuksed olid kaks päeva nagu takutuustid, alles täna sain nad korralikult puhtaks.

Vett imetlemas

Leia pildilt Reimo, mustad laigud on korallid

Täna jõudsime Denhami ja homme hakkame jälle tööd rabama. Millist tööd, seda veel ei tea, aga esialgse jutu järgi saame teha kõike, mis siin hotellis, baaris ja restoranis tegemist vajab. Linn on ilus, hotellist üle tee on palmid ja helesinine ookean ning ümbruskonnas on palju ilusaid kohti avastada, Eks ma kirjutan varsti esimestest muljetest.