Elu alkohoolikuga

Kuna päris paljud on uurinud, kuidas meie Jasmiinil läheb, siis peame kurvastusega nentima, et meie korterikaaslane pidas ilma alkoholita vastu ei rohkem ega vähem kui nädala. See nädal oli päris meeldiv, ta isegi naeratas, koristas ja võttis esimest korda kätte tolmuimeja, kuni ühel õhul oli külmkapis kolm veinipudelit ning järgmisel hommikul neid enam polnud.

Jõule tähistas ta tõenäoliselt oma ainsa sõbra Hennessyga, sest kui me laupäeval koju jõudsime, hakkas keset korralagedust esimesena silma hunnik tühjaksjoodud pudeleid. Poest uue veinilaadungiga koju jõudes hakkas ta kohe koristama, samal ajal vabandades ja korrutades, et ei teadnud, et me täna koju tuleme.

Kahjuks või õnneks joob ta enamus ajast vaikselt oma toas ja meid rassistideks rohkem sõimanud ei ole. Ühel ööl tuli ta purjus peaga koju ja rääkis valju häälega telefoniga. Ma läksin unesegasena uksele ja ütlesin, et me magame, mille peale ta hüsteeriliselt naeris ning oma tuppa läks.

Kõige rohkem ajab meid närvi see, meil pole korteris pesumasinat ja ta konkreetselt valetab meile iga päev näkku. Esimesest päevast, kui sisse kolisime, on ta iga päev lubanud, et TÄNA tuleb pesumasin. Kuna meil on keldris ühiskasutatav pesumasin, ei olnud alguses asjaga kiiret, aga see mõttetu masin sööb kogu aeg meie kolm dollarit ära ja peseb ülihalvasti. Mingi kolm korda on ta küsinud, et kas me oleme täna kodus, sest keegi tuleb pesumasinat paigaldama, aga ei miskit, kogu aeg on mingid ajuvabad vabandused.

Eile ma ütlesin talle, et kui pesumasinat ei ole ja ei tule, siis me maksame lihtsalt vähem üüri, sest pesu pesemine on meie jaoks lisakulutus. Selle peale tegi ta suured silmad ja lubas, et hiljemalt esmaspäevaks on pesumasin olemas.

Ei usu väga, aga nagu ikka tema puhul, elame, näeme.

Jõulud North Stradbroke Islandil

Veetsime oma tänavused jõulud imeilusal North Stradbroke Islandil ning kuigi perest ja sõpradest kaugel, olid need ühed meeldejäävamad pühad meie elus.

Saarel oli meil broneeritud telkimiskoht Flindersi rannas, kuhu paarsada meetrit ookeanist metsa alla oma laagri püsti panime. Siin on telkimine sama popp nagu Eestis suvel, aga kui eestlased lähevad RMK alale väikse telgi, magamiskoti ja kasti õllega, siis austraallased võtavad metsa kogu oma elamise kaasa. Meie naabrite "telgid" olid kolme toa ja suurte vooditega, telkmaja ette oli püsti pandud diivanid ja lauad, kõrval kuivas pesurestil pesu ning muidugi ei puudunud ka kaasaskantavad duššikabiinid.

Meil nii luksuslik elu ei olnud, aga väga mõnus siiski, sest Elinal ja Maigil on päris palju matkavarustust nagu suur varjualune, gaasipliit, toolid- ja laud ja me saime neilt magamiseks kahekohalise telgi, ise ostsime ainult Kmartist matkatoolid. Päris hirmuäratav oli alguses mõte metsas matkamisest, aga tegelikkuses polnud asi üldse nii hull, pigem uus ja põnev kogemus. Nägime ainult ühte suurt meetrist iguaani, paari hiigelprussakat ja ämblikku.

Mr. Spider

Nii see laager püsti sai

Esimene õhtu saarel oligi jõuluõhtu ja uskuge või mitte, meie jõululaual olid kukeseened, suitsuliha, verivorstid, jõhvikamoos, keedukartul, hapukapsas ja glöggi. Valmistasime endale kuuse laadse asja, kuulasime eestikeelseid jõululaule, jagasime kinke ja isegi jõulutunne puges korraks põue. Kuna väljas sadas vihma, oli enamus aega aga pigem tunne nagu oleks jaanipäeval Vormsil.

Kingid "kuuse" all

Hapukapsad ja verivorst

Järgmisel hommikul ärkasin juba kell 4, et päikesetõusu vaadata ja perega skaipida. Reimol oli nii magus uni, et minu kutse peale romantilist päiksetõusu vaadata ta ainult norsatas. Läksin siis hoopis Kerliga randa ja kuigi üks pilv varjas päikesetõusu, oli vähemalt hea internetilevi. Maailma parim tunne oli perega nende jõuluõhtul rääkida, nagu ei olekski teisel pool maakera. Tagasi telki minnes oli Reimo luugid lahti saanud ja saime ka tema vanematega rääkida.

Peale hommikusööki läksid poisid kala püüdma ja meie tegime tunniajase kiirkõnni rannas, et eelmise õhtu ülesöömist kuidagi leevendada. Kuna päike oli jonnakalt pilve taga, sõitsime saart uudistama. Jalutasime läbi imeilusate vaadetega Point Lookouti raja. Kuna viimased korrad olen ma alati plätudega kuskile põõsasse ronima sattunud, valmistasin end seekord hästi ette ja panin tossud jalga, aga loomulikult oli seekord tegemist laia laudisrajaga.

Austraalias on väga vähe mageveekogusid ja seetõttu tundus lahe idee vaadata üle Brown lake (eesti k. pruunjärv). Käisime seal ujumas ja väga mõnus oli vaheldusest nii supelda, et suu ja silmad pole soola täis.

Brown Lake

Sõitsime saarel ringi ja Elina hakkas rääkima, et tahaks kookost süüa. Me oleme kookost ainult poest ostnud ja ei tuleks selle pealegi, et seda kuskilt puu otsast otsima hakata, aga mõte tundus äge. Hakkasime siis küladest kookospuid otsima. Leidsime ühe suure puu, aga see oli kellegi maja ees ja puu kõrval chillisid inimesed rõdul. Läksime Reimoga luuret tegema ja nägimegi puu all kahte kookost. Kuna väga imelik oleks olnud lihtsalt need kookosed inimeste nina alt üles korjata, teretasime neid, soovisime häid jõule ja mainisime häbelikult, et tahaks kookost süüa. Me ei ole ikka veel harjunud, kui sõbralikud on siin inimesed. Nad naeratasid ja ütlesid, et muidugi, üks poiss ronis isegi üle rõdu, et meile veel kookosi otsida. 

Kookosed käes, hakkasime neid lahti tegema, mis ei ole üldse nii lihtne kui pealtnäha paistab. Meil algajatel kulus selleks umbes pool tundi, et mõlemad kookosed lahti saada ja avastada, et nad on halvaks läinud. Mis seal ikka, otsisime edasi. Samal ajal otsisime veel kängurusid ja koaalasid.  Lõpuks leidsime tee ääres ideaalsed kookospuud ja meie õnneks oli ka puu all mõned kookosed. Ka need olid inimeste maja ees, aga kuna kedagi näha polnud, haarasime need lihtsalt sülle ja sõitsime minema. Telkimisplatsil tegime need oluliselt kiiremini lahti ja need olid meie rõõmuks ideaalsed ja ülimaitsvad.

Sellise kesta sees kookos peidus

Nokitseme

Ürgnaine üritab kookost lahti murda

Lõpuks ideaalne kookos

Õhtul püüdsime kuuvalgel kala ja peale väga pikka võitlust tõmbas Reimo välja oma elu esimese kala, umbes kümnekilose shovelnose sharki, otsetõlkes kühvelnina hai. Vaeseke oli pikast võitlusest väsinud, meil olid kõhud täis ja kuna ta väga hästi ei maitse, lasime ta ookeani tagasi. Paar minutit hiljem oli Reimol uus kala otsas, aga see oli täitsa beebi alles.

Romantiline kalapüük kuuvalgel

Reimo suur ja väiksem saak

Viimasel päeval käisime kajakkidega sõitmas, mis oli kõige lahedam kogemus üldse. Ilmataat lõpuks halastas meie peale, taevas oli pilvitu ja väljas 30 soojakraadi. Sõitsime helesinisel veel, imetlesime loodust ja nägime kümneid kilpkonni ja kalu. Me oleme alati arvanud, et kilpkonnad on aeglased loomad, aga te ei uskuks kui kiiresti nad ujuvad. Peale kajakisõitu snorgeldasime veel korallide vahel, kõrbesime rannas ja oligi aeg koju sõita.

Meie vahva seltskond

Haid peidus

Tereeee

Veealune maailm

Ülimürgine stingray

Kilpkonn Barney

Jõulusoovid

Kallid pere ja sõbrad, soovime teile imeilusaid jõule ja oleme mõtetes teiega.

Olge hoitud!
Teie Madde ja Reimo.

Kuidas me rannas jõululaule laulmas käisime

Eile käisime sellisel veidral kontserdil nagu "jõululaulud rannas", kus põhimõtteliselt Austraalia Getter Jaanid ja Koit Toomed laulsid koos publikuga jõululaule. Me pakkisime end randa umbes tund enne ürituse algust ja juba oli liival sadu inimesi. Enamus olid tulnud matkatoolidega ja end mugavalt, suur mäki eine süles, lava ette sisse seadnud. Panime enda linad lavast kaugemale, et rahus veini juua ja munchiest süüa, aga kontserdi alguseks olime ümbritsetud tuhandete inimestega ja iga kord kui keegi mööda kõndis, saime kilo liiva oma rätikutele.

Kontsert ise oli armas, aga VÄGA imelik oli päkapikumüts peas rannaliival koos sadade inimestega laulda "I`m dreaming of a white Christmas" (eesti k. ma unistan valgetest jõuludest). Kogu see üritus oli natuke naljakas, sest meie oleme ikka harjunud jõulu eel kirikukontserditel käima ja pärast kuskil glöggi jooma, aga eks tänavused jõulud ongi meie jaoks teistmoodi.

Päkapikud

Tööl olles tuli üleeile üks klient mind kallistama ning ütles märgade silmadega (liiga palju veini), et tal on nii kahju, et ma jõulude ajal kodust kaugel olen ja perega olla ei saa ning kutsus mind oma perega jõule veetma.

Oma jõuluõhtu veedame me sel aastal North Stradbroke Islandil, sööme verivorsti laadseid tooteid ja hapukapsast. Samal ajal kui teie päris verivorsti sööte, magame meie juba usside, ämblike ja jumalteabmilliste loomade keskel telgis õndsat und.

Kängurud ja koaalad

Hoiatus: postitus sisaldab palju nunnusid pilte kängudest ja koaaladest.

Me ükspäev arutasime, et kuidas on võimalik, et oleme kuu aega siin kängurumaal olnud ja pole ikka oma silmaga ühtegi känguru näinud. Marie küsis minult juba esimesel päeval kui siia jõudsime, et kas me mõnda känguru oleme juba näinud. Pidin talle nukralt vastama, et ei, kahjuks lennujaamast linna sõites ei märganud me mitte ühtegi känguru.

Muidugi kõige lihtsam viis kängurusid ja koaalasid näha on sõita loomaaeda, aga meie tahtsime neid vabas looduses jooksmas näha. Iga kord kui kuskile linnast välja sõitnud oleme, vahime kael õieli aknast välja, aga siiani oleme näinud ainult kalkuneid tee ääres kondamas.

Elinal sai ka vist lõpuks siiber, et ma koguaeg oma kängurudest ja koaalade kallistamisest soiun ning otsis välja rahvuspargi, kus neid reaalselt looduses näha võiks. Enne minekut ta veel hoiatas, et me oma ootusi liiga kõrgele ei seaks, päise päeva ajal känksid tavaliselt magavad.

Coombabah rahvuspark asub reaalset keset linna ja me polnud veel metsa jõudnudki, kui silmanurgast märkasin, et keegi meid passib. Känguru! Kohe, kui selle ühe sõbra ära nägime, olid nad järsku iga puu ja põõsa taga ning mina hüppasin õnnest üles-alla. Nii vähe on lapsel ikka õnneks vaja. Me üritasime igatpidi neile läheneda: astusime kindlal sammul nende poole, hiilisime käsi ette sirutatult, ajasime taga, aga viimasel hetkel panid nad ikka jooksu. Reimol peaaegu õnnestus ühele maas lebotavale kängurule pai teha, aga kui ta käe sirutas, tüüp URISES ta peale. Mina jõudsin ka ühele päris lähedale, aga tal oli selline nägu peas, et virutab mulle kohe ja panin ise jooksu.

See tüüp urises Reimo peale

Lebos

Mis passid?

Reimo kängurusid taga ajamas

Kaugushüpe üle oja

Oma kahetunnisel jalutuskäigul nägime me sadu kängurusid ja nad olid kõik nii lahedad ja armsad. Mõni oli eriti suur ja põkk ning mõni alles beebi. Minu jaoks oli päev juba korda läinud, mõtlesin, et kõike head korraga ka ei saa ja küll jõuab neid koaalasid ka näha, kuni Elina kuskilt põõsast näpuga puu otsa osutas. Koaaaaaala! Me vaatasime talle alguses mõlemad juhmi näoga otsa, aga oligi koaala. Päris elus koaalabeebi.

Elina terav silm leidis kohe ka kõrval oleva puu otsast ühe koaala ning me vaatasime ja pildistasime neid armsad tegelasi pool tundi. Me oleks hea meelega jäänud pimedani sinna neid passima, sest nad olid nii nunnud, lihtsalt chillisid eukalüptiuimas seal puu otsas. Minu üks suur unistus on koaalat kallistada ja Reimo proovis isegi puud raputada, et ta alla roniks ja mind kallistama tuleks, aga koaala polnud kahjuks kallistamistujus ja ronis veel kõrgemale. Aga okei, küll me jõuame neid veel kallistada.

Koaala kaugustesse vaatamas

Ei tundu väga mugav istumisalune

Mis hulluga me koos elame?

Peaaegu neli nädalat oleme praeguses korteris elanud ja alles nüüd saime aru, et meie korterikaaslane ei ole ikka päris normaalne.

Meie korterikaaslane on 20ndates india juurtega Kanada tüdruk, kes õpib kohalikus ülikoolis õigust. Me näeme teda väga harva, sest enamasti on ta oma toas või koolis. Umbes kaks nädalat tagasi ajasime temaga rõdul juttu ja ta tundus täiesti normaalne. Ta ütles meile nii muuseas, et on alkohoolik, aga ma arvasin, et ta teeb nalja.

Ei teinud vist.

Ühel hommikul umbes kümne ajal sõime rahulikult elutoas hommikusööki, Jasmine tuli toast välja, rääkis mingit segast juttu, võttis külmkapist pudeli likööri ja läks oma tuppa tagasi. Kell 10 hommikul!

Ärkasime ühel ööl selle peale üles, et ta rääkis kellegagi väga valjuhäälselt Skype-s. Ta räägib nagu gängster ja "yo nigga" on ta lemmik väljend. Tookord saime esimest korda aru, et tal on mingi väga suur teema rassismiga.

Eelmine nädal küsis ta, kas saame talle teene teha ja temaga haiglasse kaasa tulla, sest ta ei taha õiguse eksameid teha ja selleks ta valetab koolile ja haiglale, et ta minestas, lõi pea ära ning meie leidsime ta meeltesegaduses. Üritasime sellest kuidagi ära viilida, ma pakkusin, et ta kutsuks endale parem kiirabi, aga kuna ta aitas meid selle võtmejamaga, tundsime, et oleme teene võlgu ja käisimegi temaga kohalikus haiglas. Viisime ta traumapunkti ja tulime ära. Kui alguses kaheldi tema jutus, et kuidas ta üksi siia haiglasse tuli kui ta nii haige on, siis teine arst oli näinud, et ta kaks "sõpra" tõid ta siia ja ta saigi oma tõendi.

Pühapäeva hommikul oli tal külmkapis kaheliitrine 22 kraadine õunavein ja kui me õhtul koju tulime, oli see peaaegu otsas ning Jasmine ülipurjus. Kuna me tegime köögis süüa, ei saanud ta eest põgeneda ka. Ta ajas eriti lolli juttu, küsis kas kõik indialased on meie riigis nõudepesijad, kas me oleme üldse oma elus mõnda mustanahalist näinud ja kas me oleme rassistid. Siis vahepeal tahtis ta Reimoga tantsida ja meile Serbia keeles laulda? Kui ma keeldusin viisakalt temaga klubisse minemast, teatas ta, et me oleme väga igavad.

Kui ma olin juba väga närvis kogu sellest nõmedast vestlusest, küsisin talt vastu, et miks ta üldse siin on kui ta Austraaliat ja õigust nii väga vihkab. Selle küsimuse peale hakkas ta nutma ja rääkis, et on siin oma vanemate pärast, sest tema kohus on hoolitseda kogu oma pere eest. Tal pole siin ühtegi sõpra ja ta pole oma poissi aasta aega näinud. Mul oli temast nii kahju, sest ta tundus nii õnnetu ja kui ma peaks üksi võõras riigis mingit nõmedat eriala õppima, jooks ma ka võibolla iga päev.

Sain ta lõpuks magama ja peale seda õhtut ei näinud me teda kaks päeva. Me olime juba natuke mures, et äkki tegi suures masenduses endaga midagi kuni ta mulle helistas ja küsis, mis pühapäeva õhtul juhtus, sest ta ei mäleta midagi. Rääkisin talle siis kõik ära ja tundus, et ta tahab häbist maa alla vajuda. Kui koju läksime, vabandas ta miljon korda ja lubas joomise maha jätta, sest ta oli samal õhtul veel väga paljusid oma sõpru solvanud.

Elame, näeme.

Rannapäev

Pühapäeval sõitsime Elina ja Maikiga NSW osariiki, et leida üks mõnus rand, kus terve päev lebotada ja kala püüda.

Byron Bay lähedal leidsime juhuslikult ühe salaranna, kuhu pidi jälle läbi põõsaste kahtlast rada pidi mäest alla matkama. Plätudega see eriti mugav ei olnud ja Elina nägu oleks napilt ühe suure ämblikuga kokku põrganud. Lõpuks jõudsime ikkagi alla, jalutasime rannas, vaatasime kuidas lained vastu kaljut peksavad ja käisime väikestes koobastes.

Ämblik, kellele Elina peaaegu näoga otsa jooksis

Randa läbi võpsi

Tagasi üles minnes avastasime, et üles läheb ka kivitrepp, mis tundus palju mugavam ja ohutum, hetkeni, kuni poolemeetrine väike uss üle Reimo varvaste lidus. See oli nii õudne, ma olin ta seljataga ja järsku Reimo tegi paar kiiremat sammu üles ilma midagi ütlemata, aga ma olin jumala kindel, et ta nägi midagi, mida mina näha ei taha ning jooksin karjudes alla. Uss oli selleks ajaks ammu plehku pannud, aga mul jalad värisesid ja ma keeldusin üles tulemast. Lõpuks sain aru, et ma ei saa igaveseks sinna võpsikusse jääda ja ronisin Reimo julgustavate sõnade saatel ikkagi üles.

Trepp, kus rõõmsalt istusime ja hiljem ussi nägime

Lõpuks leidsime ilusa ranna, kuhu sai autoga peale sõita ja panime sinna oma laagri püsti. Päike kõrvetas lagipähe, aga ujuma minna me ei julgenud, sest tegemist valveta rannaga ja sealkandis on viimase poole aasta jooksul kõige rohkem hairünnakuid. Sulistasime põlvini vees ja püüdsime kala. Onu Raitsu, sulle kindlasti meeldiks siin lanti loopida.

Rannalaager

Elina tõmbas peaaegu kohe välja väikese rai, mille me tagasi ookeani lasime ja mis jäi ka päeva ainsaks saagiks. Meie kalapüüki tuli uudistama pelikan, kes kannatlikult head paremat ootas, aga pettunult minema lendas, kui me oma raid talle söögiks ei andnud.

Ootab saaki

Beebi rai

Nii pahura näoga

Pelikan poseerib

WHAAT?

Kalamehed

Päeva lõpus käisime Byron Bay rannas päikeseloojangut vaatamas. Pühapäevad on toredad.