Jõulud North Stradbroke Islandil

Veetsime oma tänavused jõulud imeilusal North Stradbroke Islandil ning kuigi perest ja sõpradest kaugel, olid need ühed meeldejäävamad pühad meie elus.

Saarel oli meil broneeritud telkimiskoht Flindersi rannas, kuhu paarsada meetrit ookeanist metsa alla oma laagri püsti panime. Siin on telkimine sama popp nagu Eestis suvel, aga kui eestlased lähevad RMK alale väikse telgi, magamiskoti ja kasti õllega, siis austraallased võtavad metsa kogu oma elamise kaasa. Meie naabrite "telgid" olid kolme toa ja suurte vooditega, telkmaja ette oli püsti pandud diivanid ja lauad, kõrval kuivas pesurestil pesu ning muidugi ei puudunud ka kaasaskantavad duššikabiinid.

Meil nii luksuslik elu ei olnud, aga väga mõnus siiski, sest Elinal ja Maigil on päris palju matkavarustust nagu suur varjualune, gaasipliit, toolid- ja laud ja me saime neilt magamiseks kahekohalise telgi, ise ostsime ainult Kmartist matkatoolid. Päris hirmuäratav oli alguses mõte metsas matkamisest, aga tegelikkuses polnud asi üldse nii hull, pigem uus ja põnev kogemus. Nägime ainult ühte suurt meetrist iguaani, paari hiigelprussakat ja ämblikku.

Mr. Spider

Nii see laager püsti sai

Esimene õhtu saarel oligi jõuluõhtu ja uskuge või mitte, meie jõululaual olid kukeseened, suitsuliha, verivorstid, jõhvikamoos, keedukartul, hapukapsas ja glöggi. Valmistasime endale kuuse laadse asja, kuulasime eestikeelseid jõululaule, jagasime kinke ja isegi jõulutunne puges korraks põue. Kuna väljas sadas vihma, oli enamus aega aga pigem tunne nagu oleks jaanipäeval Vormsil.

Kingid "kuuse" all

Hapukapsad ja verivorst

Järgmisel hommikul ärkasin juba kell 4, et päikesetõusu vaadata ja perega skaipida. Reimol oli nii magus uni, et minu kutse peale romantilist päiksetõusu vaadata ta ainult norsatas. Läksin siis hoopis Kerliga randa ja kuigi üks pilv varjas päikesetõusu, oli vähemalt hea internetilevi. Maailma parim tunne oli perega nende jõuluõhtul rääkida, nagu ei olekski teisel pool maakera. Tagasi telki minnes oli Reimo luugid lahti saanud ja saime ka tema vanematega rääkida.

Peale hommikusööki läksid poisid kala püüdma ja meie tegime tunniajase kiirkõnni rannas, et eelmise õhtu ülesöömist kuidagi leevendada. Kuna päike oli jonnakalt pilve taga, sõitsime saart uudistama. Jalutasime läbi imeilusate vaadetega Point Lookouti raja. Kuna viimased korrad olen ma alati plätudega kuskile põõsasse ronima sattunud, valmistasin end seekord hästi ette ja panin tossud jalga, aga loomulikult oli seekord tegemist laia laudisrajaga.

Austraalias on väga vähe mageveekogusid ja seetõttu tundus lahe idee vaadata üle Brown lake (eesti k. pruunjärv). Käisime seal ujumas ja väga mõnus oli vaheldusest nii supelda, et suu ja silmad pole soola täis.

Brown Lake

Sõitsime saarel ringi ja Elina hakkas rääkima, et tahaks kookost süüa. Me oleme kookost ainult poest ostnud ja ei tuleks selle pealegi, et seda kuskilt puu otsast otsima hakata, aga mõte tundus äge. Hakkasime siis küladest kookospuid otsima. Leidsime ühe suure puu, aga see oli kellegi maja ees ja puu kõrval chillisid inimesed rõdul. Läksime Reimoga luuret tegema ja nägimegi puu all kahte kookost. Kuna väga imelik oleks olnud lihtsalt need kookosed inimeste nina alt üles korjata, teretasime neid, soovisime häid jõule ja mainisime häbelikult, et tahaks kookost süüa. Me ei ole ikka veel harjunud, kui sõbralikud on siin inimesed. Nad naeratasid ja ütlesid, et muidugi, üks poiss ronis isegi üle rõdu, et meile veel kookosi otsida. 

Kookosed käes, hakkasime neid lahti tegema, mis ei ole üldse nii lihtne kui pealtnäha paistab. Meil algajatel kulus selleks umbes pool tundi, et mõlemad kookosed lahti saada ja avastada, et nad on halvaks läinud. Mis seal ikka, otsisime edasi. Samal ajal otsisime veel kängurusid ja koaalasid.  Lõpuks leidsime tee ääres ideaalsed kookospuud ja meie õnneks oli ka puu all mõned kookosed. Ka need olid inimeste maja ees, aga kuna kedagi näha polnud, haarasime need lihtsalt sülle ja sõitsime minema. Telkimisplatsil tegime need oluliselt kiiremini lahti ja need olid meie rõõmuks ideaalsed ja ülimaitsvad.

Sellise kesta sees kookos peidus

Nokitseme

Ürgnaine üritab kookost lahti murda

Lõpuks ideaalne kookos

Õhtul püüdsime kuuvalgel kala ja peale väga pikka võitlust tõmbas Reimo välja oma elu esimese kala, umbes kümnekilose shovelnose sharki, otsetõlkes kühvelnina hai. Vaeseke oli pikast võitlusest väsinud, meil olid kõhud täis ja kuna ta väga hästi ei maitse, lasime ta ookeani tagasi. Paar minutit hiljem oli Reimol uus kala otsas, aga see oli täitsa beebi alles.

Romantiline kalapüük kuuvalgel

Reimo suur ja väiksem saak

Viimasel päeval käisime kajakkidega sõitmas, mis oli kõige lahedam kogemus üldse. Ilmataat lõpuks halastas meie peale, taevas oli pilvitu ja väljas 30 soojakraadi. Sõitsime helesinisel veel, imetlesime loodust ja nägime kümneid kilpkonni ja kalu. Me oleme alati arvanud, et kilpkonnad on aeglased loomad, aga te ei uskuks kui kiiresti nad ujuvad. Peale kajakisõitu snorgeldasime veel korallide vahel, kõrbesime rannas ja oligi aeg koju sõita.

Meie vahva seltskond

Haid peidus

Tereeee

Veealune maailm

Ülimürgine stingray

Kilpkonn Barney