Rannapäev

Pühapäeval sõitsime Elina ja Maikiga NSW osariiki, et leida üks mõnus rand, kus terve päev lebotada ja kala püüda.

Byron Bay lähedal leidsime juhuslikult ühe salaranna, kuhu pidi jälle läbi põõsaste kahtlast rada pidi mäest alla matkama. Plätudega see eriti mugav ei olnud ja Elina nägu oleks napilt ühe suure ämblikuga kokku põrganud. Lõpuks jõudsime ikkagi alla, jalutasime rannas, vaatasime kuidas lained vastu kaljut peksavad ja käisime väikestes koobastes.

Ämblik, kellele Elina peaaegu näoga otsa jooksis

Randa läbi võpsi

Tagasi üles minnes avastasime, et üles läheb ka kivitrepp, mis tundus palju mugavam ja ohutum, hetkeni, kuni poolemeetrine väike uss üle Reimo varvaste lidus. See oli nii õudne, ma olin ta seljataga ja järsku Reimo tegi paar kiiremat sammu üles ilma midagi ütlemata, aga ma olin jumala kindel, et ta nägi midagi, mida mina näha ei taha ning jooksin karjudes alla. Uss oli selleks ajaks ammu plehku pannud, aga mul jalad värisesid ja ma keeldusin üles tulemast. Lõpuks sain aru, et ma ei saa igaveseks sinna võpsikusse jääda ja ronisin Reimo julgustavate sõnade saatel ikkagi üles.

Trepp, kus rõõmsalt istusime ja hiljem ussi nägime

Lõpuks leidsime ilusa ranna, kuhu sai autoga peale sõita ja panime sinna oma laagri püsti. Päike kõrvetas lagipähe, aga ujuma minna me ei julgenud, sest tegemist valveta rannaga ja sealkandis on viimase poole aasta jooksul kõige rohkem hairünnakuid. Sulistasime põlvini vees ja püüdsime kala. Onu Raitsu, sulle kindlasti meeldiks siin lanti loopida.

Rannalaager

Elina tõmbas peaaegu kohe välja väikese rai, mille me tagasi ookeani lasime ja mis jäi ka päeva ainsaks saagiks. Meie kalapüüki tuli uudistama pelikan, kes kannatlikult head paremat ootas, aga pettunult minema lendas, kui me oma raid talle söögiks ei andnud.

Ootab saaki

Beebi rai

Nii pahura näoga

Pelikan poseerib

WHAAT?

Kalamehed

Päeva lõpus käisime Byron Bay rannas päikeseloojangut vaatamas. Pühapäevad on toredad.