Sain esmaspäeval oma töögraafiku ja avastasin, et saan sel nädalal lausa VIIS töötundi. Kõik töötajad said nädalas ainult ühe tööpäeva ja koos graafikuga saime veel miljon vabandust ja lubadust, et küll varsti koht käima läheb ja siis saavad kõik palju tunde. Mina olen igatahes kärsitu ja ei jõua ära oodata, millal koht "käima läheb" ning rohkem kui ühe päeva nädalas tööl käia saab. Homme saab meil Austraalias oldud täpselt kuu ja minu jaoks on kuu puhkamist liiga pikk aeg. Reimo teeb iga päev arvutis oma disainitööd, aga mina passin tühja. Lõin siis pettunult töögraafiku kinni ja hakkasin tööpakkumisi vaatama.
Leidsin ainult ühe normaalse kuulutuse: Itaalia restoran otsib ettekandjaid. Saatsin kiirelt oma CV ja õhtul kell 10 (??) sain omanikult telefonikõne. Ma olin juba voodis leborežiimil ja lootsin, et kutsutakse lihtsalt intervjuule, aga kus sa sellega, italiano tahtis kohe intervjuu teha. Küsis erinevate veinide ja toitude kohta, lasi hinnata oma inglise keelt ja palju muud jaburat. Supelsaksad on mind vist hästi koolitanud, sest kutsutigi mind järgmisel päeval kell 5 õhtul proovipäevale.
Enne proovipäeva käisime Kerli luksuslikke basseine nautimas ja mulle tööriideid shoppamas (kui Orchidis olid valged särgid, siis nüüd on musti vaja) ning poolteist tundi enne tööleminekut koju jõudes avastasime, et kummalgi polnud võtmeid kaasas! ERROR! Helistasin ruttu korterikaaslasele, kes oli koolis ja pidi tulema alles öösel. Ma olin juba valmis helistama ülemusele ja ütlema, et sorri, ma ei saa tulla, aga õnneks Reimo mõistus töötab kiiremini kui minu ning paari minuti pärast olime juba trammis ja sõitsime ülikooli poole. Me jõudsime selle tunniajase tripi teha nii napilt, et mul oli kodus täpselt kolm minutit aega, et end riidesse panna ja inimeseks teha. Õnneks on see itaalia restoran meie kodust 200m kaugusl ja jõudsin õigeks ajaks.
Alfresco on Itaalia pererestoran ja Gold Coastil tegutsenud üle 20. aasta. Kohalike, turistide ja itallaste seas väga popp koht, sest isegi teisipäeva õhtul oli restoran puupüsti täis. Üritasin korraga õppida pähe itaalia roogi, sadat lauanumbrit, kasutada kassat, naeratada, kolleegide nimesid meelde jätta, kliente vastu võtta ja lauda saata, võtta tellimusi, koristada laudu, naeratadada ning teha nägu, et ma saan kõigest aru. Kui klient tellib pastat, vii juustu, kui spagette, vii lusikas, kui steiki, vii steiginuga. Ja seda kõike kahe tunniga! Õnneks olid kõik toredad, eriti lahe on see familiaarsus ja kuidas ülemus teadis kõiki kliente ning kuigi mul aju natuke kärssas, teadsin, et tahaksin seal töötada. Teisipäeva õhtul saatsid nad mu pizzaga koju ja lubasid järgmine päev helistada.
Samal ajal kui mina kõiki ülalmainitud asju tegin, chillis Reimo Kerli, Elina ja Maikiga jõeääres ning ajas isetehtud burkse näost sisse. Good life..
Samal õhtul kell pool 11 (??) helistas ülemus ja ütles, et sain töö ning ootavad mind neljapäeval tööle. Järgmine hommik tuli SMS, et ma olen tööl kolmapäevast laupäevani. Kurta ei saa, parem kui viis tundi nädalas.
Addio!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar