Kuna Reimo tahtis väga minna ja kõik minu "lähme parem randa" ideed ignoreesisid, andsin lõpuks järele ning juba järgmisel varahommikul sõitsime mäe poole. Esimest korda mäge nähes oli mu reaktsioon: "Misasja, SELLE mäe otsa ronimegi!?" See tundus nii suur ja ma mõttes kirusin ennast, et nõus olin.
Esimese kümne minutiga olime mõlemad jumala läbi, süda peksis ja hommikusöök tahtis välja tulla. Elina ja Maiki jaoks oli see juba mitmesajas mägi ja Elina isegi ei higistanud, samas kui meie olime läbimärjad. Rada oli järsem kui ette kujutanud olime ja keha ei olnud üldse valmis. Tegime iga natukese aja tagant puhkepause ja kuigi rada läks ainult raskemaks, hakkas keha tempoga harjuma ning esimesi ilusaid vaateid nähes kadus soov tagasi alla minna täiesti ära.
Nägime palju ämblikke ja sisalikke, aga ussihirm kadus kuskile ära, sest keskendusime ainult ronimisele. Rajal kohtasime ka paari teist matkalist, kes juba alla tulid ja rõõmsalt kinnitasid, et tipp ei ole enam kaugel. Kaks tundi hiljem olime tipus ja meile avanes 360-kraadine uskumatu vaade.
Nautisime vaadet, tegime tipus kiire lõuna ja hakkasime alla tagasi liikuma, sest kauaks istuma jäädes läheb keha puhkerežiimi ja see muudab alla ronimise raskemaks. Mäest alla liikusime enamus aega end tagumikul kividelt alla libistades või jalgadega tasakaalu hoides. Allaminek oli mõnevõrra lihtsam, sest tempo oli aeglasem, aga kogu aeg pidi jälgima, et lahtiseid kive kellelegi selga ei kukutaks.
Alla tulime poolteist tundi ja tasase maa peale jõudes liikusime nagu vastsündinud kitsetalled, sest jalad olid nii läbi. Tunne oli aga võimas, me kumbki ei suutnud uskuda, et selle ära tegime.
Täna on tunne nagu oleks peksa saanud, sest KÕIK lihased valutavad, eriti jalad ja käed.
 |
| "Misasja, SELLE mäe otsa ronimegi!?" |
 |
| Kops koos, aga nii õnnelik |
 |
| Sündinud matkajad Elina ja Maik |
 |
| Lõpuks tipus |
 |
| Need imelikud asjad mu jalas on "ussisäärised" |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar