Kängurud ja koaalad

Hoiatus: postitus sisaldab palju nunnusid pilte kängudest ja koaaladest.

Me ükspäev arutasime, et kuidas on võimalik, et oleme kuu aega siin kängurumaal olnud ja pole ikka oma silmaga ühtegi känguru näinud. Marie küsis minult juba esimesel päeval kui siia jõudsime, et kas me mõnda känguru oleme juba näinud. Pidin talle nukralt vastama, et ei, kahjuks lennujaamast linna sõites ei märganud me mitte ühtegi känguru.

Muidugi kõige lihtsam viis kängurusid ja koaalasid näha on sõita loomaaeda, aga meie tahtsime neid vabas looduses jooksmas näha. Iga kord kui kuskile linnast välja sõitnud oleme, vahime kael õieli aknast välja, aga siiani oleme näinud ainult kalkuneid tee ääres kondamas.

Elinal sai ka vist lõpuks siiber, et ma koguaeg oma kängurudest ja koaalade kallistamisest soiun ning otsis välja rahvuspargi, kus neid reaalselt looduses näha võiks. Enne minekut ta veel hoiatas, et me oma ootusi liiga kõrgele ei seaks, päise päeva ajal känksid tavaliselt magavad.

Coombabah rahvuspark asub reaalset keset linna ja me polnud veel metsa jõudnudki, kui silmanurgast märkasin, et keegi meid passib. Känguru! Kohe, kui selle ühe sõbra ära nägime, olid nad järsku iga puu ja põõsa taga ning mina hüppasin õnnest üles-alla. Nii vähe on lapsel ikka õnneks vaja. Me üritasime igatpidi neile läheneda: astusime kindlal sammul nende poole, hiilisime käsi ette sirutatult, ajasime taga, aga viimasel hetkel panid nad ikka jooksu. Reimol peaaegu õnnestus ühele maas lebotavale kängurule pai teha, aga kui ta käe sirutas, tüüp URISES ta peale. Mina jõudsin ka ühele päris lähedale, aga tal oli selline nägu peas, et virutab mulle kohe ja panin ise jooksu.

See tüüp urises Reimo peale

Lebos

Mis passid?

Reimo kängurusid taga ajamas

Kaugushüpe üle oja

Oma kahetunnisel jalutuskäigul nägime me sadu kängurusid ja nad olid kõik nii lahedad ja armsad. Mõni oli eriti suur ja põkk ning mõni alles beebi. Minu jaoks oli päev juba korda läinud, mõtlesin, et kõike head korraga ka ei saa ja küll jõuab neid koaalasid ka näha, kuni Elina kuskilt põõsast näpuga puu otsa osutas. Koaaaaaala! Me vaatasime talle alguses mõlemad juhmi näoga otsa, aga oligi koaala. Päris elus koaalabeebi.

Elina terav silm leidis kohe ka kõrval oleva puu otsast ühe koaala ning me vaatasime ja pildistasime neid armsad tegelasi pool tundi. Me oleks hea meelega jäänud pimedani sinna neid passima, sest nad olid nii nunnud, lihtsalt chillisid eukalüptiuimas seal puu otsas. Minu üks suur unistus on koaalat kallistada ja Reimo proovis isegi puud raputada, et ta alla roniks ja mind kallistama tuleks, aga koaala polnud kahjuks kallistamistujus ja ronis veel kõrgemale. Aga okei, küll me jõuame neid veel kallistada.

Koaala kaugustesse vaatamas

Ei tundu väga mugav istumisalune