Teekond Tasmaaniasse

Oleme õnnelikult jõudnud Tasmaaniasse, mida näitab teile ka blogi paremal küljel olev "hetkeilm". Kuna teel siia näitas termomeeter sisemaal 44 kraadi, annab temperatuuri erinevus eriti tugevalt tunda ja palusin juba emmel sünnipäevaks villaseid sokke saata.

Aga alustame algusest ehk kuidas me siia jõudsime.

Neljapäeval pakkisime oma kohvrid jälle kokku ja laadisime need Elina ja Maiki auto peale, et nad saaksid auto-puzzle kokku panna ning saaksime järgmisel hommikul varakult startida.

Auto-puzzles on Maik väga vilunud ja kuigi ma olin juba arvestanud, et Reimo nägu näen alles Melbourne-s, suutis ta meie nelja maise vara autosse nii ilusti ära pakkida, et meil oli tagaistmel mõnusalt ruumi.

Auto-puzzle

Otsustasime sõita läbi sisemaa, et teekond oleks põnevam ja liiklust vähem. Esimesed 100 kilomeetrit olid väga iiveldamaajavalt mägised, edasi kulges tee läbi põldude ja väikeste maakohtade. Umbes iga 200 kilomeetri tagant sirutasime oma kangeid jalgu ja natuke pikemate vahemaade tagant tankisime autot. Söögipausid toimusid autos põlve peal. Ühes väikeses linnas avastasime kunagise kullakaevanduse, mis tänaseks suletud, aga nägi väga võimas välja. Sisemaal oli väga palav, termomeeter näitas vahepeal lausa 44 kraadi.

Nii palav

Peak Hill kullakaevandus

Reimo putukalaipu eemaldamas

Esimesel päeval sõitsime 14 tundi ja 1200 kilomeetrit. Olime omadega päris läbi kui lõpuks ööbimiskohta jõudsime. Austraalias on teede ääres väga palju puhkealasid, kus saab pikast sõidust natuke puhata. Selle jaoks on ka tore app WikiCamps, mis on kõik need kohad ära kaardistanud. Sellised alad on väga erinevad ja kuna me ei tahtnud päris tee äärde lihtsalt telki üles panna, sõitsime vapralt ühe platsi poole, millel olid väga head arvustused. Nimelt on üks tore 25. elanikuga linnake enda linna ühe sellise puhkeala rajanud, kus on olemas wc, dušš, väliköök, grillimisala ja laste mänguväljak. Panime telgid üles, lebotasime natuke maailma kõige pehmemal murul ja vajusime unne.

Hommikul ärkasime enne päikest, tegime kiire hommikusöögi ja sõitsime edasi Melbourne poole. Kuna eelmine päev sõitsime suurema osa teest ära, tundus järele jäänud 500km väga lühike maa.

Asjad uuesti katusele ja minek

Melbourne hullumeelsesse liiklusesse jõudsime pärastlõunal. Tegemist on Austraalia suuruselt teise, nelja miljoni elanikuga, linnaga. Jalutasime natuke rannas, käisime söömas ja oligi aeg Maik autoga praami peale saata.

Brighton Beach ja väikesed värvilised rannamajakesed

Tsau rand, kolme kuu pärast näeme jälle

Meie rentisime rattad ja sõitsime läbi parkide kesklinna poole. Mul on tõsiselt kahju, et meil polnud rohkem aega avastamiseks, sest Melbourne on väga lahe linn, kus leiab kunsti igal nurgal ja igal hoonel. Oma lennujaama lähedal asuvasse airbnb ööbimiskohta saamiseks kasutasime esimest korda Uberit ja kuigi autojuhil kulus meieni jõudmiseks päris kaua aega, oli kogemus väga positiivne.

Kakaduud pargis

Vaade Melbourne-i kesklinnale

Kodumajutus oli väga armas ja voodi mugav. Kahjuks pidime end sealt juba kell 5 hommikul üles ajama, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Alguses plaanisime 6km jalutada, aga kuna minul olid varbavaheplätud ja ilm oli väga jahe, otsustasime takso kasuks.

Lennujaama käsipagasikontrollis tõstsin mina eeskujulikult kõik oma vedelikud taassuletavasse kotti, mille peale lennujaama töötaja ainult naeris ja pead raputas. Siselennul ei ole selline asi vajalik. Keegi ei kontrollinud isegi meie passe. Lihtsalt skänniti pilet ja saadeti lennukile. Lend oli lühike ja mõnus. Päike tõusis ja hinges oli ootusärevus.

Esimene vaade Tasmaaniale

Maandudes tervitasid meid jahe õhk ja Maik. Elina ja Maik tutvustasid meile natuke oma "kodulinna" Launcestoni, käisime keset linna asuvas imeilusal mägisel Cataract Gorge rajal jalutamas, kus kohtasime ka Wallaby-sid, kes on nagu kängurud, aga väiksemad. Ühes teises pargis vaatasime pool tundi vahvaid ahve. Reimo arvas, et tema võiks terve päev ahve vaadata. 

Cataract Gorge

Hommikused uitajad

Wallabyd

Hiiglaslikud sõnajalad

Reimo sõbrad

Varbad külmetasid kogu aeg, aga esimene mulje Tasmaaniast on, et tegemist on imeilusa mägise saarega, kus on palju puutumata loodust. Igal aasal on mõni lammas või lehm. Välja arvatud mäed, meenutab Tasmaania isegi natuke Eestit. Metsas oli täiesti Eesti metsa lõhn ja kuidagi kodune on siin, aga sellele aitab kindlasti kaasa ka jahe kliima.

Nädalane toidukraam ja paks tekk autosse surutud, alustasime teekonda meie uue kodu poole. Terve tee oli täis alla aetud Wallaby-sid, mis oli natuke nukker, aga siin täiesti tavaline.

Järgnevad kolm kuus elame majas keset põldu. Olin natuke optimistlik selle Orava näitega, reaalsuses oleme me Ringaroomast veel 15km eemal ja nii kaugele, kui silm seletab, pole ühtegi maja. Vaikne ja rahulik on siin, ümberringi on põllud ja taamal kõrguvad mäed. Saab olema väga teistsugune periood kui eelnevad kolm kuud Gold Coastil.

Farmielust kirjutan natuke hiljem. Väga kokkuvõtvalt võin öelda, et elame koos teiste toredate backpackeritega keset põldu, siin on külm ja miljon ämblikku. Esimene tööpäev on homme, oleme põnevil.

PS! Ajavahe on ka muutunud ja nüüd oleme teist 9 tundi ees.

Viimased päevad Gold Coastil

Ühel ööl ärkasin ma meeletu palavuse peale, rullisin end üle Reimo lahti oleva rõdu ukse poole magama ja vajusin uuesti õndsasse unne. Kui uuesti silmad lahti tegin, tõusis päike ja vaatamata sajale sääsele, kes mind sel hetkel korraga puresid, oli see hetk täiuslik - tõusev päike ja algav päev, õrn tuuleiil mu nägu paitamas ja Reimo mu kõrval.

Veel loetud päevad ja aeg on hüvasti jätta.

Laupäeval jätsin hüvasti armsaks saanud Itaalia restorani ja töökaaslastega. Viimane tööpäev oli loomulikult hullumaja, rahvast oli meeletult ja nii see koht mulle meelde jääbki. Ülemustega läksime sõbralikult lahku, hull Lauri on õnneks reisil. Bosside boss kallistas ja palus mitte kaotada oma laia naeratust, mis talle minu juures kõige rohkem meeldis. Lubas mulle veel vajadusel soovituskirja kirjutada ja arvas, et kui sain hakkama nende kõige kiiremal hooajal, saan hakkama igal pool.

Aga iga kogemus on õppetund ja mina õppisin Itaalia restoranis töötades:
1. ütlema Itaalia aksendiga buon appetito. Igasugu asju õppisin itaalia aksendiga ütlema tegelikult.
2. iga hull itaallane ei pruugigi olla itaallane ehk selgus, et hull Lauri polegi itaallane. Kes ta rahvuselt on, ma ei saanudki teada.
3. asiaadid on kliendina hullemad kui soomlased. Ausalt!

Veel jätsime hüvasti oma ratastega. Ilma suurema kahjumita (ega kasumita) müüsime nad maha. Minu ratta uueks omanikuks sai üks armas tüdruk USAst ja Reimo vana rondi ostis (ilmselt haletsusest) ära üks kohalik tüüp.

Surfitunnid jäid siin linnas võtmata, aga peale farmi on see üks esimesi asju meie bucket listis. Alternatiivina proovisime lainete püüdmist body boardiga mis on väiksem versioon surfilauast ja kus oled põhimõtteliselt ülakehaga peal. Lained olid natuke suured ja hirmsad, aga nalja sai palju.

Eile käisime jõel paadiga sõitmas ja õhtul Burleigh Headsis trummi- ja tuleshowd vaatamas. Iga pühapäev kogunevad asjaarmastajad ja niisama harrastajad rannaparki, et seal trumme põristada ja tulega mängida. Päike loojus, kui oma teki maha panime ja meie peade kohal lendasid sajad papakoid. Ma ei tea, kas kohalikud papakoid ongi nii lärmakad, või ajas trummipõrin nad pöördesse, igal juhul tegid nad suuremad lärmi kui trummid. Päris tore kogemus oli. Inimesi ja loomi oli palju ning me saime sõbraks kahe vahva koerapoisiga, kes meie kehadel iga sentimeetri puhtaks üritasid lakkuda.

Vaade Surfers Paradisile

Reimo uue sõbraga

Nunnu väike pensionär

Tuleshow, mis halvasti pildile jäi

Homme jätame hüvasti Shane-ga, kes meie vastu nii lahke on olnud.

Kolmapäeval võtame rendiauto ja sõidame Byron Baysse, et pärast pikka ootamist lõpuks kokku saada Anni ja Olaviga, kes hiljuti Eestist siia jõudsid ja idarannikul reisivad. Gold Coastile jõuavad nad kahjuks alles reede hommikul, kui meie ära sõidame ja seetõttu sõidame meie hoopis neile külla.

Järgmine postitus tuleb tõenäoliselt juba Tasmaaniast.

Sunshine Coast

Juba mitu nädalat idanes meil peas plaan veeta üks tore nädalavahetus Sunshine Coastil ehk Päikeserannikul, 200 kilomeetrit siit põhja pool. Lõpuks saime viie inimese graafikud klappima ja reede pärastlõunal meie mini-puhkus algaski.

Kui siiani oleme telkinud erinevates rahvusparkides, siis sel korral broneerisime endale kaks platsi karavanipargis. Ma kahtlustan, et iga teine australlane omab karavani, sest neid on siin nii palju. Muidugi kliima soodustab ka sellist elustiili. Neljasaja kohaga Cotton Tree karavanipark asub jõe ja mere kaldal, linnas nimega Maroochydore. Lisaks sellele, et karavanipargis on olemas soe vesi, elekter, köök, pesuruum, wc ja dušš, asub see linnas ja kõik söögikohad on lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Panime oma mustlaslaagri püsti ja alustasime oma viimast ühist nädalavahetust Queenslandis Mango Coladadega. Chillisime jõe ääres palmi all ja mugistasime maailma parimaid pirukaid, mille Masterchef Elina oli meile kaasa küpsetanud. Päike loojus ja elu oli ilus.

Päikeseloojang, mis maalis taeva lillaks

Öösel hakkas vihma sadama. Sunshine Coast on, nagu te nimest eeldada võite, tuntud selle poolest, et seal paistab enamus aega päike. Meil nii väga ei vedanud, sest terve järgmise päeva kallas vihma. Me ei lasknud end sellest häirida, jalutasime linnapeal, käisime söömas ja šopingul. Laagrisse tagasi jõudes avastasime, et meie telk lasi natuke vihma läbi ning padjad ja linad on märjad. Olukorra päästis eelmainitud pesuruum ja kuivati muutis kõik asjad kahekümne minutiga kuivaks ning soojaks.

Õhtul halastas meile ka ilmataat ja vihm lakkas. Käisime jälle päikeseloojangut vaatamas ja mängisime õhtupimeduses laagriplatsil kaarte, kuni tühi kõht sundis ette võtma öise matka McDonaldisse. Täis kõht ja Mango Coladad kindlustasid pika ja sügava une. Seekord oli telgis kuidagi eriti hea magada, tõenäoliselt selle pärast, et ussihirmu polnud.

Pühapäeval oli taevas pilves, aga kuna ilmateade LUBAS päikest, sõitsime peale toekat hommikusööki ja kiiret marketi külastust Noosa Headsi päikest võtma ja kala püüdma. Lõunal tuligi päike välja ja meil Reimoga olid õhtuks päikesepõletused. Reimo jäi sellel korral tühjade kätega, aga Maik tõmbas veest välja kaks väikest kala, kellest esimese peale kõik ümbruses olevad inimesed (loe: kalaeksperdid) kohe seletama hakkasid, et see on mürgine ja ärgu me jumala eest seda katsuge. Igatahes jõudsid mõlemad kalad õnnelikuna vette tagasi. Lõpuks olime kõik päikesest uimased, käisime söömas ja sõitsime koju.

Tema ei olnud mürgine

Kala-Reimo

Poisid hüppavad pähe meile

Nädalavahetus oli vihmast hoolimata tore ja lõõgastav. Lausa nii lõõgastav, et ka täna olen pool päeva maha lebotanud.

Muide, meil oli Reimoga ka aastapäev. Juba viis aastat oleme koos olnud ja ma olen nii õnnelik, et me koos selle Austraalia-seikluse ette võtsime.

Lugesin ükspäev oma vana blogi ja leidsin blogipostituse 2011 aasta märtsist:

"Mina olen praegu õnnelik", ütles ta. "Ja sel pole mingit tähtsust, kas me üldse teame selle sõna tähendust. Ma olen õnnelik sellel silmapilgul, selles vaikuses, sellel väljakul, sinuga koos." - Remarque.

Nii tore, et viis aastat hiljem peab see Remarque tsitaat ikka veel paika. Nii õnnelik olen! Siin ja praegu! Sinuga! ❤

Päikesetõus ja -loojang

Me juba ammuilma räägime, et võiks randa päikesetõusu vaatama minna, aga uni on alati nii magus, eriti sel kellaajal ja meile meeldib kaua magada. Tavaliselt läheme magama 12-1 ajal ja ärkame 9-10. Ilma äratuskellata ärkamine on üks minu lemmikumaid asju maailmas, aga ühel õhtul panin telefoni kella 4ks äratama ja ütlesin Reimole, et maksu mis maksab, homme me lähme ja vaatama selle päikesetõusu ära.

Kell 5 olime juba rannas ja meie üllatuseks oli rannas veel päris palju inimesi, kes seda ilmaime kaeda soovisid. 5.20 tervitasid meid esimesed päikesekiired ja maalisid taeva oranžiks. Ilus oli ja süda oli nii tänulik, et meile on antud võimalus siin teiselpool maakera sellist ilu nautida. Sellistel hetkedel me annaks kõik, et siin oleks meiega ka meie pere ja sõbrad.

Reimo ja Päike

❤

Kui päike juba kõrgel oli, jalutasime veel mööda rannaliiva, korjasime merekarpe (kõik karbid vaja (Reimol) alati kaasa tassida, ei tea, mis me nendega küll peale hakkame) ja sõime rannas norskava aborigeeni kõrval hommikusööki.

Päeval mõtlesime, et kui juba siis juba ja võiks päikeseloojangut ka vaatama minna. Kõige paremini näeb päikeseloojangut Gold Coasti kõrgeima hoone, Q1 (235m) tipust ja kuna sinna üles minemine samuti ammuilma meie do-to listis olnud on, sõitsimegi enne loojangut koos asiaatidega (neid on niiiiii palju igal pool) liftis taeva poole. 43 sekundit võttis aega see reis.

Kõrgeim elumaja maailmas

Ülevalt avanes linnale imeilus panoraamvaade. Majad, autod ja inimesed olid nii väikesed. Päikeseloojang oli kaunis ja kui päike mäe taha kadus, hakkasid majades süttima esimesed tuled kuni järsku oli oli pime ja terve Gold Coast oli tuledes.