Woody Head ja esimene kohtumine Austraalia ussiga

Nagu pealkirjast eeldada võib, siis toimus nädalavahetusel meie esimene ametlik kohtumine tundmatu Austraalia ussiga, kui mitte arvesse võtta seda väledat tegelast, kes mõni nädal tagasi üle Reimo varvaste lidus. 

Reedel möllas torm, ilm oli hall ja erilist motivatsiooni midagi teha ei olnud. Lõpuks suutis Elina meid veenda, et kõigest kahesaja kilomeetri kaugusel, kohas nimega Woody Head, on päike ja seal me oma nädalavahetuse veetsimegi.

Laupäeval ärkasime juba kell 5, pakkisime asjad auto peale ja sõitsimegi viiekesi NSW osariiki päikest püüdma. Woody Headsis on üks tore karavanipark, kus saab telkida ja kus on olemas kõik mugavused: dušš, wc ja grillimiskohad. Valisime endale kaks kõige eraldatumat platsi, mis olid metsa külje all, tore pargivaht kiitis valikut, hoiatas ainult iguaanide ja bush-turkeyde (eriti tüütute kalkunite) eest.

Meie mustlaslaager

Laager püsti, läksime randa avastama. Teepeal nägime, et seltskond noori vaatab metsa poole ja läksime ka kohe asja kaema. Metsas ragistasid kaks iguaani, üks eriti priske 1,5-meetrine ja teine natuke pisem. Ja põõsa peal peesitas uss. Uurisime ja pildistasime teda, päris ilus, aga samas ikkagi jõle oli teine. Ei teagi kas oli mürgine või mitte. Tegelikult oli tore kogemus ussi niimoodi ohutust kaugusest uurida, aga mina kohe mõtlesin, et huvitav kuhu ta edasi liigub (näoga oli meie telkimisplatsi suunas) ja üritasin Reimot veenda, et me peaks oma telgi metsa äärest natuke kaugemale liigutama, mida Reimo kahjuks mõistlikuks ei pidanud.

Kurja olemisega uss

Rand meenutas meile natuke Eesti randa. Kalda peal oli palju lapikuid kive, kus sai turnida ning kivide vahelistest basseinidest kalu ja krabisid otsida. Kivide peal oli miljoneid merekarpe ja metsikud lained peksid vastu kive. Kividel olid kala püüdmas ka sajad kajakad ja meie sõbrad pelikanid, kellest ma jälle miljon pilti klõpsutasin, sest nad on lihtsalt nii fotogeenilised.

Reimo lebos

Keeras lihtsalt kaela tagurpidi

Uitame

Ookean möllab

Laine laksudes rannale lööb..

Laagriplatsile tagasi jõudes istus eelmainitud 1,5-meetrine iguaan meie toidukastide otsas. Õnneks oli ta jõudnud läbi närida ainult ühe kuklikoti. Ajasime ta minema, aga tüüp luuras meie kõrval metsa all edasi.

Pikk..

..ja paks iguaan

Kivide peal turnimise ja vees ligunemise tulemusena olid meil kõigil kaunid päikesepõletused. Oma vigadest me ikka kunagi ei õpi ja liiga tihti kipume ära unustama, et päike on siinmail halastamatu. Ülejäänud päeva istusime varjus ja vahepeal saime isegi natuke vihma, aga õnneks tormipilved asendusid kiirelt sinise taeva ja kahe vikerkaarega (pilti ma muidugi jälle unustasin teha).

Õhtul püüdsime veel kala, rääkisime lõkke ääres hirmsaid ja vähemhirmsaid jutte ning tegime süüa. Inimeste lahkus üllatab mind ikka veel, üritasime lõkke jaoks noaga puid lõhkuda, kuni tuli naaberplatsilt üks vanem tädike kirve, ajalehe ja kahe süütetabletiga. Nii armas tädi oli, ta oli vaadanud, et üldse meil see asi ei edene ja tõttas kohe appi.

Reimo täitsa kalamees juba

Poisid ja nende lemmiktegevus

Kuna söögiga läksime natuke liiale, tegime enne magamaminekut veel kiire jalutuskäigu. Kottpimedas koperdasime peaaegu kängurudele otsa, kes platsile rohtu sööma olid tulnud. Kängurud on ikka nii lahedad loomad, mul ei saa nende vaatamisest vist kunagi isu täis.

Öö oli pikk ja piinarikas. Telgis oli korralik Soome saun ja ma ei lubanud Reimol telgi ust lahti teha, sest kindlasti oleks kõik ämblikud, ussid ja iguaanid meie telki roninud. Lisaks õhupuudusele magasin terve öö kõveras, sest ei julgeud ühtegi kehaosa telgi vastu panna, juhuks, kui keegi teiselt poolt mind hammustada tahab. Lisaks pidin ma kogu aeg valvel olema ja kuulama, ega keegi meie telgi ümber ei luusi. Reimol seda hirmu polnud, aga tema pikad jalad tegid, lisaks palavusele, väikeses telgis magamise võimatuks.

Hommikul ununesid õnneks kõik öised ebameeldivused ja veetsime päeva rõõmsalt ujudes, snorgeldades (mitte midagi ei näinud), lebotades, kataani asutajaid mängides ja kala püüdes. Maik tõmbas ühe rai-laadse tegelase veest välja, aga me ei osanud temaga midagi peale hakata ja lasime ta ookeani tagasi. Aga nagu ikka saab kõik hea ükskord otsa ja kuna mina õnnetu pidin veel õhtul tööle minema, tuli liiga kiiresti kätte aeg koju sõita.

Hommik