Sunshine Coast

Juba mitu nädalat idanes meil peas plaan veeta üks tore nädalavahetus Sunshine Coastil ehk Päikeserannikul, 200 kilomeetrit siit põhja pool. Lõpuks saime viie inimese graafikud klappima ja reede pärastlõunal meie mini-puhkus algaski.

Kui siiani oleme telkinud erinevates rahvusparkides, siis sel korral broneerisime endale kaks platsi karavanipargis. Ma kahtlustan, et iga teine australlane omab karavani, sest neid on siin nii palju. Muidugi kliima soodustab ka sellist elustiili. Neljasaja kohaga Cotton Tree karavanipark asub jõe ja mere kaldal, linnas nimega Maroochydore. Lisaks sellele, et karavanipargis on olemas soe vesi, elekter, köök, pesuruum, wc ja dušš, asub see linnas ja kõik söögikohad on lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Panime oma mustlaslaagri püsti ja alustasime oma viimast ühist nädalavahetust Queenslandis Mango Coladadega. Chillisime jõe ääres palmi all ja mugistasime maailma parimaid pirukaid, mille Masterchef Elina oli meile kaasa küpsetanud. Päike loojus ja elu oli ilus.

Päikeseloojang, mis maalis taeva lillaks

Öösel hakkas vihma sadama. Sunshine Coast on, nagu te nimest eeldada võite, tuntud selle poolest, et seal paistab enamus aega päike. Meil nii väga ei vedanud, sest terve järgmise päeva kallas vihma. Me ei lasknud end sellest häirida, jalutasime linnapeal, käisime söömas ja šopingul. Laagrisse tagasi jõudes avastasime, et meie telk lasi natuke vihma läbi ning padjad ja linad on märjad. Olukorra päästis eelmainitud pesuruum ja kuivati muutis kõik asjad kahekümne minutiga kuivaks ning soojaks.

Õhtul halastas meile ka ilmataat ja vihm lakkas. Käisime jälle päikeseloojangut vaatamas ja mängisime õhtupimeduses laagriplatsil kaarte, kuni tühi kõht sundis ette võtma öise matka McDonaldisse. Täis kõht ja Mango Coladad kindlustasid pika ja sügava une. Seekord oli telgis kuidagi eriti hea magada, tõenäoliselt selle pärast, et ussihirmu polnud.

Pühapäeval oli taevas pilves, aga kuna ilmateade LUBAS päikest, sõitsime peale toekat hommikusööki ja kiiret marketi külastust Noosa Headsi päikest võtma ja kala püüdma. Lõunal tuligi päike välja ja meil Reimoga olid õhtuks päikesepõletused. Reimo jäi sellel korral tühjade kätega, aga Maik tõmbas veest välja kaks väikest kala, kellest esimese peale kõik ümbruses olevad inimesed (loe: kalaeksperdid) kohe seletama hakkasid, et see on mürgine ja ärgu me jumala eest seda katsuge. Igatahes jõudsid mõlemad kalad õnnelikuna vette tagasi. Lõpuks olime kõik päikesest uimased, käisime söömas ja sõitsime koju.

Tema ei olnud mürgine

Kala-Reimo

Poisid hüppavad pähe meile

Nädalavahetus oli vihmast hoolimata tore ja lõõgastav. Lausa nii lõõgastav, et ka täna olen pool päeva maha lebotanud.

Muide, meil oli Reimoga ka aastapäev. Juba viis aastat oleme koos olnud ja ma olen nii õnnelik, et me koos selle Austraalia-seikluse ette võtsime.

Lugesin ükspäev oma vana blogi ja leidsin blogipostituse 2011 aasta märtsist:

"Mina olen praegu õnnelik", ütles ta. "Ja sel pole mingit tähtsust, kas me üldse teame selle sõna tähendust. Ma olen õnnelik sellel silmapilgul, selles vaikuses, sellel väljakul, sinuga koos." - Remarque.

Nii tore, et viis aastat hiljem peab see Remarque tsitaat ikka veel paika. Nii õnnelik olen! Siin ja praegu! Sinuga! ❤