Eile teatasin ülemusele, et järgmine nädal on mu viimane töönädal ja kuigi ta ei rõõmustanud väga selle uudise üle, oli vähemalt mõistlik ja soovis edu. Naljakas, kuidas just nüüd enne äraminekut, peale kahte kuud seal töötamist, on töö nii tore ja lihtne ning isegi natuke kahju on ära minna.
Aga kuhu siis edasi?
Kahe nädala pärast pakime oma kohvrid jälle kokku (uskumatu, kui palju tavaari ja hilpe meil jälle kogunenud on, kolmandat kohvrit oleks juurde vaja) ja kolime Tasmaaniasse, poole miljoni elanikuga Austraalia kõige lõunapoolsemale saarele, mis on suuruselt poolteist Eestit. Tasmaania on tuntud oma imeilusa puutumata looduse poolest, pea pool saart on kaetud rahvusparkide, metsade ja mägedega.
Järgnevaks kolmeks kuuks saab meie koduks 200 elanikuga väike linnake Ringarooma. Eesti mõistes tähendab see, et me kolime Põlvamaale Oravale. Muide, Oraval on Wikipedia sõnul isegi rohkem inimesi kui Ringaroomas. Interneti olemasolu on natuke kaheldav, ärge siis muretsege, kui meist kolm kuud midagi ei kuule.
Tööle hakkame kohaliku "kartulikuninga" Marki juures ja esialgne ettekujutus tööst on selline, et masin võtab põllul kartulid üles ja meie kiired käed peavad kartulid kividest eraldama. See, kas teeme seda traktori ees, taga, peal või küljepeal, istudes või seistes, selgub kohapeal. Ootame põnevusega.
Praegu üritame veel täiel rinnal ookeani, päikest ja soojust nautida. Eriti viimast, sest Tasmaanias on talv tulekul ja seal on külm. Väga külm. Julgen arvata, et kahe kuu pärast on meie päevane temperatuur sama mis teil Eestis. Saate vähemalt natuke puhata meie rannapiltidest.
Kolme kuu pärast on meil arvatavasti juba kondid nii ära külmunud, et põgeneme põhjarannikule sooja, aga see on juba väga kauge tulevik.
Kõigepealt tuleb Tasmaaniasse jõudmiseks 1700km autoga maha vurada ja veel tund aega lennukiga sõita, õnneks on meil vahvad reisikaaslased Elina ja Maik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar